Читать книгу Mees, kes polnud mõrtsukas - Michael Hjorth - Страница 8

Pärast 380 kroonist taksosõitu oli Sebastian jõudnud oma korterisse Grev Magnigatanil Östermalmil. Ta oli juba ammu otsustanud sellest loobuda. Korter oli kallis ja suurejooneline ning justkui loodud edukale kirjanikule või suure tutvusringkonnaga akadeemikule. Temal polnud seda kõike enam ammu. Aga ainuüksi mõte koristamisest, pakkimisest ja aastate jooksul kogunenud asjadega tegelemisest oli tema jaoks liig. Nii oli ta otsustanud suurema osa korterist eraldada, kasutades ainult kööki, külalistetuba ja väiksemat vannituba. Ülejäänu seisis niisama. Jäädes ootama ... midagi või kedagi.

Sebastian heitis kiire pilgu oma ülestegemata voodile, kuid otsustas sooja ja pika duši kasuks. Öö lähedus oli juba ammu ununenud. Kas ta oli sealt minema kiirustades valesti teinud? Kas see naine oleks võinud talle paar tundi veel midagi pakkuda? See oleks tähendanud veel seksi. Ja hommikusööki. Mahla ja saia. Aga siis? Lõplik hüvastijätt oli vältimatu. See ei oleks saanud teisiti lõppeda. Nii et parem selle peale mitte mõelda. Aga ikkagi. Tegelikult tundis ta puudust sellest lühiajalisest ühtekuuluvustundest. Ta tundis end taas raskemeelse ja tühjana.

Kui kaua oli ta üldse öösel maganud? Kaks tundi? Kaks ja pool? Ta silmitses end peeglist. Silmad olid väsinumad kui tavaliselt ja ta märkas, et peab peagi midagi oma soenguga ette võtma. Võib-olla siilipea. Ei, see meenutaks liiga palju seda, kes ta oli enne. Ja enne ei ole nüüd. Ei, küll aga võiks ta habet ajada, juukseid lõigata, juustesse võib-olla isegi mõne triibu teha. Ta naeratas enda ette oma kõige sarmikamat naeratust. Täiesti uskumatu, et see toimib, mõtles ta. Ta tundis end ropult väsinuna. Tagasipöördumine oli lõpule viidud. Tühjus naasnud. Ta vaatas kella. Võib-olla peaks ta natukeseks ikkagi pikali heitma. Kuigi unenägu saabub jälle, oli ta liiga väsinud, et selle peale mõelda. Ta tundis oma kaaslast nii hästi, et mõnikord igatses ta seda – neil üksikutel kordadel, kui unenägu teda üles ei ajanud.

Algul see nii polnud. Kui unenägu oli teda juba kuid vaevanud, väsis Sebastian sellest pidevast ärkamisest, ängistusest ja õhupuudusest, lootusetusest ja pettumusest. Ta hakkas võtma unenapsu. Akadeemilise tausta ja keeruka tundeeluga valgenahaliste keskealiste meeste probleemilahendaja number üks. Mõnda aega oligi tal õnnestunud unenägusid täielikult vältida, kuid peagi oli alateadvus läbi alkoholitakistuse murdnud, nii et unenapsu muudkui lisandus ja lisandus, ja seda toime saavutamiseks juba ennelõunal. Viimaks oli Sebastian mõistnud, et on võitluse kaotanud. Lõpp oli selge.

See valu tuleb läbi põdeda.

Lasta ajal haavad parandada.

Terveneda.

See ei olnud sugugi toiminud. Pärast pidevat ülesärkamist hakkas Sebastian end ise ravima, kuigi oli endale lubanud, et ei tee seda kunagi. Alati ei saa aga lubadustest kinni pidada, seda teadis Sebastian oma kogemusest ja paremini kui enamik – eriti siis, kui on vaja silmitsi seista oluliste küsimustega. Siis tuleb olla paindlikum. Ta helistas paarile endisele patsiendile ja pühkis oma retseptivihikult tolmu. Diil oli lihtne. 50:50.

Sotsiaalamet oli hakanud muidugi muret tundma ravimite hulga üle, mida ta välja kirjutas. Sebastian mõtles hoolikalt välja mitu valet „uuesti hoo sisse saanud praksisest“ ja „intensiivsest sissejuhatusfaasist patsientidel, kes on pidevas muutumises“, aga sellegipoolest suurendas ta natuke patsientide hulka, et poleks aru saada, mida ta tegelikult teeb.

Alguses pöördus ta valdavalt Propavani, Prozaci ja Di-Gesici poole, aga nende mõju oli ärritavalt lühike. Nii uuris Sebastian hoopis Dolcontini ja teisi morfiinipõhiseid aineid.

Selgus, et sotsiaalamet oli tema kõige väiksem mure. Nendega tuli ta toime. Hullem oli tema katsete mõju. Unenäod haihtusid ajapikku. Ent sama juhtus ka söögiisu, enamiku loengute ja seksuaaltungiga – see aga oli täiesti uus ja jahmatav kogemus.

Kõige hullem oli siiski krooniline jõuetus. Tundus, nagu ei suudaks ta enam mõtteid lõpuni mõelda – need katkesid poole pealt. Teatud jõupingutustega õnnestus küll lihtsam igapäevavestlus, aga arutelu või pikem mõtisklus jäid täiesti kättesaamatuks. Analüüsi ja järeldused võis ta lihtsalt unustada.

Kuna kogu Sebastiani eksistents tugines intellektuaalsusele ja minapilt nugateravate mõtete illusioonile, oli see tema jaoks lihtsalt kohutav. Elada elu uimastatult – jah, see tuimastas valu, aga see jättis ta ilma paljust enamast, elust endast, nii et ta ei tundnud enam teravust. Sealt kulges tema jaoks piir. Ta mõistis, et on sunnitud valima: äng ühes terviklike mõtetega või nüri elu poolikute arusaamadega. Ta mõistis, et tõenäoliselt vihkaks ta oma eksistentsi nii või naa, seega ta valis ängistuse ja tegi ravimitega lõpparve.

Ta ei kasutanud enam alkoholi ega ravimeid.

Ta ei võtnud isegi ühtki peavalutabletti.

Aga ta nägi und.

Igal ööl.

Miks ta sellele praegu mõtleb? Ta vaatas end vannitoa peeglist. Miks nüüd? See unenägu oli tema kaaslane juba mitu aastat. Ta oli seda uurinud ja analüüsinud. Ta oli arutanud seda oma terapeudiga. Ta oli seda aktsepteerinud. Õppinud koos sellega elama.

Seega miks nüüd?

See on Västeråsi pärast, mõtles ta, kui käterätiku kuivama pani ja vannitoast alasti välja läks. See on Västeråsi süü.

Västeråsi ja tema ema süü. Aga täna teeb ta sellele peatükile oma elus lõpu.

Igaveseks.

Täna võib tulla hea päev.

Joakimi jaoks oli üle hulga aja täiuslik päev, kui ta Listakärri lähistel metsas seisis. Päev kujunes veelgi paremaks, kui tema valiti ühena kolmest appi juhiseid jagavale politseinikule. Muidu igav skautide kogunemine oli kujunenud omaette seikluseks. Joakim vaatas silmanurgast enda ees seisvat politseinikku, eriti tema püstolit, ja jõudis otsusele, et tahab saada justnimelt politseinikuks. Nii munder kui ka püstol. Nagu skaudid, aga hoopis teisel tasemel. Just seda oligi vaja. Kui aus olla, ei olnud skautlus maailma kõige huvitavam tegevus. Mitte enam. Ta oli just neliteist saanud ja kuueaastaselt alguse saanud hobi ei pakkunud talle enam midagi erilist. Selle atraktiivsus oli kadunud. Värskes õhus olemine, ellujäämine, loomad ja loodus. Joakimi meelest ei olnud see siiski midagi nõmedat, nagu arvasid ülejäänud klassikaaslased. Ei, lihtsalt ta tundis, et on sellest välja kasvanud. Eelnev oli olnud lahe, aga nüüd oli aeg millekski muuks. Millekski ehtsaks.

Võib-olla nende juht Tommy teadis seda.

Võib-olla sellepärast oligi ta politseinike ja sõjaväelaste juurde läinud ning uurinud, mis toimub, kui nad Listakärri jõudsid.

Võib-olla sellepärast oligi ta politseinikele enda ja oma kaaslaste teeneid pakkunud.

Mis tahes see põhjus ka polnud, oli Haraldssoni-nimeline politseinik otsustanud, et veel üheksa silmapaari kasutamine metsas ei saa ju kuidagi kahjuks tulla. Neile anti oma sektor, mis tuli läbi otsida. Ta oli palunud Tommyl neid kolmesteks rühmadeks jagada ja igale rühmale juht määrata. Joakim oleks nagu lotoga peavõidu saanud. Tema rühma sattusid kõige kenamad tüdrukud Alice ja Emma. Ja temast sai grupijuht.

Nüüd läks Joakim tüdrukute juurde, kes teda ootasid. Haraldsson oli otsusekindel ja kangekaelne politseinik nagu kõik politseinikud Martin Becki filmides2. Joakim tundis end eriti tähtsana. Ta juba mõtiskles, milliseks see imeline päev kujuneb. Ta leiab kadunud poisi raskelt vigastatuna. Igatahes vaatab poiss Joakimile paluvalt otsa, nagu teevad vaid surmasuus inimesed. Poiss on nii nõrk, et ei suuda rääkida, aga ta silmad räägivad iseenda eest. Joakim tõstab ta üles ja kannab ta teiste juurde, just nagu filmides. Teised märkavad teda, naeratavad, plaksutavad juubeldades ja kõik on nii kuradima täiuslik.

Tagasi oma rühma juurde jõudes käskis Joakim Emmal vasakule poole jääda ja Alice’il paremale. Haraldsson oli andnud neile korralduse koos püsida ja seda ütles Joakim ka tüdrukutele, et tähtis on koos olla. Nüüd see siis algab. Pärast igavikuna tundunud aega viipas Haraldsson, et nad võivad otsinguga alustada, ja rivi hakkaski edasi liikuma.

Joakim sai üsna pea aru, et ühtset ahelat on raske koos hoida, kuigi neid oli vaid kolm rühma, igaühes kolm liiget. Eeskätt siis, kui nad sügavamale metsa jõudsid ja soine pinnas neid kursilt kõrvale juhtis. Üks rühm ei suutnud tempot hoida, teine aga ei võtnud üldse tempot maha, kadudes peagi küngaste taha. Täpselt nagu Haraldsson oli öelnud. Joakim imetles teda veelgi rohkem. Tundus, et ta teadis kõike. Joakim naeratas tüdrukutele ja sundis neid kordama Haraldssoni sõnu: „Kui te midagi leiate, siis hüüdke: „Leid!““

Emma noogutas pahaselt.

„Sa oled seda juba tuhat korda öelnud.“

Joakim ei lasknud end sellest kõigutada. Päike silmi pimestamas, trampis ta edasi, üritades hoida vahemaad ja õiget kurssi. Kuigi see oli üha raskem. Enam ei näinud ta ka Lasse rühma, mis oli äsja temast vasakul.

Poole tunni pärast tahtis Emma puhata. Joakim üritas talle selgitada, et seda ei saa teha. Nad võivad niimoodi teistest maha jääda.

„Missugustest teistest?“

Alice naeratas. Joakim taipas, et teisi pole juba mõnda aega näha olnud.

„Tundub tegelikult, nagu oleks nad meie taga.“

Nad kuulatasid. Nõrk heli nende taga kauguses. Keegi hüüdis midagi.

„Ei, lähme edasi,“ teatas Joakim, kuigi tundis sisimas, et Alice’il on õigus. Ilmselt olid nad kõndinud liiga kiiresti. Või vales suunas.

„Mine siis ise edasi,“ lausus Emma ja vaatas talle vihasel pilgul otsa. Joakimile paistis hetkeks, et ta ei suuda enam oma rühma kontrollida ja Emma läheb ära. Emma, kes oli teda viimase kolmekümne minuti jooksul nii leebel pilgul silmitsenud. Joakim tundis, et hakkab higistama, ja mitte pelgalt sooja maapinna tõttu. Ta oli ju neid edasi juhtinud, et Emmale muljet avaldada – kas tüdruk ei saanud siis sellest aru? Ja nüüd oleks see nagu Joakimi süü.

„On sul kõht tühi?“ Alice katkestas ta mõtted. Ta oli võtnud oma seljakotist paar näkileiba.

„Ei,“ vastas Joakim rutakalt, enne kui mõistis, et on siiski näljane. Ta läks natuke maad eemale künka otsa, nagu oleks tal mõni plaan varuks. Emma võttis leiva kohe vastu, tegemata välja Joakimi katsest end tähtsana näidata. Joakim mõistis, et peab taktikat muutma. Ta hingas sisse sügava sõõmu värsket metsaõhku. Taevas oli pilve kiskunud, päike oli kadunud ja ühes sellega oli kadunud ka eesseisva täiusliku päeva ootus. Joakim otsustas pehmema tooni kasuks ja suundus tüdrukute juurde tagasi.

„Ma võtaks ikka hea meelega ühe leiva, kui neid veel on,“ lausus ta võimalikult rõõmsalt.

„Muidugi,“ vastas Alice ja ulatas talle pakendis kuivikleiva. Kui tüdruk talle naeratas, mõistis Joakim, et on valinud õige taktika.

„Huvitav, kus me oleme?“ küsis Emma ja võttis taskust välja väikse kaardi. Kõik kogunesid selle ümber, üritades oma asukohast aru saada. Kuna maastikul ei olnud selgeid tähiseid, ainult künkad, mets ja soine ala, osutus see üsna raskeks. Nad teadsid vaid alguspunkti ja enam-vähem millises suunas nad olid liikunud.

„Oleme peaaegu kogu aeg põhja poole kõndinud, nii et peaksime siin piirkonnas olema,“ pakkus Emma. Joakim noogutas. Emma oli nutikas.

„Kas lähme edasi või ootame teisi?“ küsis Alice.

„Ma arvan, et lähme edasi,“ kostis Joakim, lisades siis ruttu: „Kui te just oodata ei taha?“

Ta silmitses tüdrukuid – Emma oma selgete siniste silmade ja pehme näoga ning Alice pisut kandilisemate näojoontega. Nad on ju mõlemad nii ilusad, mõtles Joakim ning soovis järsku, et nad teisi ootaksid. Ja et teistel läheks hästi kaua.

„Võib-olla oleks parem edasi minna. Kogunemiskoht ei tohiks ju enam kaugel olla,“ lausus Emma ja osutas kaardile.

„Jah, aga kui sul on õigus ja teised on kohe meie järel, siis võib-olla oleks ikka parem neid oodata,“ üritas Joakim välja pakkuda.

„Mulle tundus küll, et sa tahtsid esimene olla. Olid ju nagu sprinter,“ lisas Alice ning tüdrukud puhkesid naerma. Armsate tüdrukutega on tore naerda, mõtles Joakim ja müksas kergelt Alice’it.

„Sina trampisid ju ka üsna tublisti edasi.“

Nad hakkasid üksteist taga ajama, joostes veega täidetud loikude vahel, ja kui Emma järsku komistas, läks lahti täielik veesõda. See oli küll otsimisele mõnus vaheldus ja just see, mida Joakim vajas. Ta jooksis Emmale järele ja haaras hetkeks tema käest. Tüdruk rapsas end vabaks ja üritas ruttu Joakimist kaugemale joosta, kuid tüdruku vasak jalg jäi väljaulatuva juure külge kinni ja ta kaotas tasakaalu. Hetkeks tundus, et ta saab end jälle jalgele, kuid maapind oli mudane ja ta kukkus vööni porisse. Joakimi ajas see naerma, kuid Emma pistis kiljuma. Viimaks jäi poiss vait ja läks tema juurde. Emma karjus veel kõvemini. Kummaline, mõtles Joakim. See pole ju nii ohtlik. Ainult natuke vett. Siis märkas ta valget kahvatut keha, mis Emmast natuke maad eemal maapinnast välja ulatus. Tundus, nagu oleks see niimoodi lebades oma ohvrit oodanud. Lapselik mäng oli läbi. Jäid vaid paanika ja peapööritus. Emma oksendas, Alice nuuksus. Joakim seisis otsekui paigale naelutatult ja silmitses vaatepilti, mis pidi teda saatma kogu ülejäänud elu.

Haraldsson lebas poolunne suikunult voodis. Jenny lamas tema kõrval, tallad vastu madratsit ja padi tagumiku all. Ta ei julgenud patja ära võtta.

„Parem on, kui saame sellega ühele poole, siis jõuame veel korra proovida, enne kui ma tagasi lähen.“

Ühele poole saama. Kas on olemas veel „sütitavamat“ väljendit? Haraldsson kõhkles. Aga nüüd olid nad sellega ühele poole saanud ja Haraldsson oli poolunne suikunud. Kuskil kuulas keegi ABBAt. Tirr, tirr.

„Sinu telefon,“ lausus Jenny ja müksas teda. Haraldsson ärkas, igati teadlik sellest, et ta ei peaks praegu oma naise kõrval voodis olema. Ta võttis põrandalt püksid ja otsis taskust mobiili. Hanser. Ilmselgelt. Haraldsson hingas sügavalt sisse ja vastas.

Seekord samuti kuus sõna.

„Kus kuradi kohas sa jälle passid?“

Hanser lõpetas ärritunult kõne. Jala välja väänanud. Käigu põrgu. Hanser oleks hea meelega haiglasse sõitnud või vähemalt auto sinna saatnud, et sellele kuradi Haraldssonile koht kätte näidata. Aga tal polnud selleks aega. Ta oli ootamatult mõrvajuurdluse eest vastutav. Olukorda ei muutnud lihtsamaks seegi, et tema alluv, keda polnud Listakärris kohal, oli kaasanud otsimisse noored skaudid. Lapsed, kellele tuli nüüd anda psühholoogilist abi, kuna üks neist oli vees komberdanud ja sealt laiba leidnud.

Hanser raputas pead. Selle kadumisega oli kõik valesti läinud. Täpipealt kõik. Nüüd ei tohi enam vigu teha. Nüüd peavad nad õigesti tegutsema. Professionaalsed olema. Ta vaatas telefonitoru, mida endiselt käes hoidis. Tal tekkis mõte. See oli suur samm. Paljude arvates ilmselt liiga vara. Tõenäoliselt vähendaks see ta juhioskuste usutavust. Siiski oli Hanser juba varakult otsustanud, et ei kohku ebameeldivate otsuste ees. Liiga palju on kaalul.

Poiss on surnud.

Tapetud.

On aeg kaasata parimad.

„Sulle on kõne,“ lausus Vanja, kui ta pea Torkel Höglundi kontori ukse vahelt sisse pistis. Tema kontor, nagu Torkel isegi, oli lihtne ja minimalistlik. Ei mingit suurejoonelisust, ei midagi kallist, vaevu midagi isiklikku. Suvalise mööbliga ruum jättis mulje, nagu kasutaks seda eelarvekitsikuses väikelinna põhikoolidirektor, mitte üks hinnatumaid Rootsi politseiülemaid. Osade kolleegide meelest oli see kummaline, et keskkriminaalpolitsei mõrvajuurdluse osakonna eest vastutav isik ei tahtnud näidata maailmale, kui kaugele ta jõudnud on. Teised aga tõlgendasid seda nii, et edu pole talle veel pähe hakanud. Tõde oli lihtsam ja sugugi mitte nii uhke. Torkelil polnud kunagi aega. Töö oli nõudlik, ta oli pidevalt ära ja ta ei olnud inimene, kes oleks veetnud oma vaba aega, sisustades harva kasutatavat kontorit.

„Västeråsist helistatakse,“ rääkis Vanja edasi ja võttis mehe vastas istet. „Kuueteistaastane poiss on mõrvatud.“

Torkel nägi, et Vanja seadis end mugavamalt toolile. Järelikult ei toimu vestlus nelja silma all. Torkel noogutas ja tõstis toru. Pärast teist lahutust oli talle hakanud tunduma, et telefonis räägitaksegi ainult ootamatutest surmajuhtumitest. Sellest, kui keegi uuris, kas ta tuleb õhtusöögiks õigel ajal koju või midagi muud nii toredalt argist, oli möödas enam kui kolm aastat.

Nimi oli talle tuttav – Kerstin Hanser, Västeråsi kriminaalosakonna juhataja. Ta oli naisega kohtunud paar aastat tagasi ühel täiendõppe kursusel. Hea inimene ja kindlasti tubli ülemus, oli ta siis arvanud. Tema uuest töökohast lugedes oli Torkel heameelt tundnud. Nüüd aga oli naise hääl pingul ja ärevil.

„Mul on abi vaja. Olen otsustanud kaasata keskkriminaalpolitsei ja mulle meeldiks eriti, kui tuleksid sina,“ kuulis Torkel naist lausumas. „Mis sa arvad, kas see on võimalik?“ küsis Hanser peaaegu paluvalt.

Hetkeks mõtles Torkel keelduda, kuna tema meeskond oli just osalenud ebameeldivas mõrvajuurdluses Linköpingus, aga kui helistab Kerstin Hanser, siis on naisel tõepoolest abi vaja.

„Me oleme juba algusest peale valesti toiminud. Võimalik, et see väljub meie kontrolli alt, nii et mul on tõesti sinu abi vaja,“ jätkas Hanser, nagu oleks ta mehe kõhklustest aru saanud.

„Milles asi seisneb?“

„Kuueteistaastane. Nädal aega kadunud. Leitud surnuna. Tapetud. Jõhkralt.“

„Saada mulle meiliga kõik materjalid, vaatan need läbi,“ vastas Torkel ja silmitses Vanjat, kes oli püsti tõusnud ja teise telefoni juurde läinud.

„Billy, tule Torkeli kabinetti. Meile tuli tööd,“ teatas ta musta telefonitorusse, enne kui selle käest pani. Paistis, nagu oleks ta juba teadnud, mida Torkel kavatseb vastata. Nähtavasti oli see alati nii. Torkel tundis nii uhkust kui ka kerget ärritust. Vanja Lithner oli tema lähim liitlane. Kuigi naine oli alles hiljuti kolmkümmend saanud, olid kaks tööaastat temast tõsiseltvõetava politseiniku voolinud ja ta oli peaaegu ärritavalt tubli. Samasugune politseinik, nagu Torkel oleks ise tahtnud tema vanuses olla. Kui Torkel oli kõne lõpetanud, naeratas ta Vanjale.

„Mina olen endiselt siin ülemus, kas tead,“ alustas Torkel.

„Ma tean, aga kutsun vaid meeskonna kokku, et sa kõigi arvamust kuuleks. Siis on otsus, nagu ikka, sinu langetada,“ vastas Vanja, sära silmis.

„Muidugi, nagu mul oleks üldse valikut, kui sul juba hammas verel,“ vastas Torkel ja tõusis püsti. „Jääb vaid asjad kokku pakkida. Sõidame Västeråsi.“

Billy Rosén sõitis kaubikuga E18 kiirteele. Liiga kiiresti nagu tavaliselt. Torkel polnud enam ammu kiiruse ületamise kohta midagi öelnud. Ta keskendus hoopis mõrvatud Roger Erikssoni käsitlevale materjalile. Raport oli üsna lühike ja kuiv ning juurdluse läbiviimise eest vastutav isik Thomas Haraldsson näis selline inimene, kes juba liigselt ei pinguta. Ilmselt tuleb alustada tühjalt lehelt. Torkel teadis, et tegu on juhtumiga, mis kõmulehtedele eriti meeldib. Lihtsamaks ei teinud olukorda ka asjaolu, et esialgne surmapõhjus viitas äärmisele vägivallale – südant ja kopse olid tabanud loendamatud noahoobid. Aga mitte see ei valmistanud Torkelile kõige enam muret, vaid sündmuspaigal viibinud arsti lühike tõdemus raporti lõpus:

Esialgse läbivaatuse järgi on suur osa ohvri südamest puudu.

Torkel vaatas mööda vilksatavaid puid. Keegi oli südame välja lõiganud. Ta lootis, et poiss ei kuulanud hard rock’i ega olnud innukas „World of Warcrafti” mängija. Siis on meedia spekulatsioonid pöörased.

Täiesti hullumeelsed, parandas ta end.

Vanja tõstis kaustalt pilgu. Ilmselt oli ta sama lauset lugenud.

„Võib-olla oleks parem, kui Ursula ka tuleks,“ lausus Vanja nagu ikka Torkeli mõtteid lugedes. Torkel noogutas. Billy vaatas hetkeks selja taha.

„Kas me teame aadressi?“

Torkel andis aadressi Billyle, kes sisestas selle GPS-i. Torkelile ei meeldinud, et Billy tegeles sõidu ajal muuga, aga sihtkohta sisestades võttis ta vähemalt kiirust maha. Asi seegi.

„Pool tundi veel.“ Billy andis uuesti gaasi ja suur kaubik sööstis edasi. „Olenevalt liiklusest võime jõuda kahekümne minutiga.“

„Pool tundi on okei. See on alati nii vastik, kui me helikiiruse ületame.“

Billy teadis täpselt, mida Torkel tema sõidust arvab, aga ta üksnes naeris oma ülemuse üle. Hea tee, hea auto, hea autojuht. Miks siis mitte seda maksimaalselt ära kasutada?

Billy lisas veel gaasi.

Torkel võttis mobiili ja valis Ursula numbri.

2 Rootsi krimisari, mille peategelane on samanimeline politseinik Martin Beck. Film põhineb Maj Sjöwalli ja Per Wahlöö romaanidel.