Читать книгу Mees, kes polnud mõrtsukas - Michael Hjorth - Страница 7

Tundus, et kõik kisub täielikult metsa. Kriminaalkomissar Thomas Haraldssoni kingad lasid vett läbi, tema raadio ei toiminud ja ta oli teised silmist kaotanud. Päike oli ere, nii et ta oli sunnitud kissitama, et mitte soisel pinnasel võsa ja puujuurte otsa komistada. Haraldsson vandus endamisi ja vaatas kella. Umbes kahe tunni pärast hakkab Jennyl haiglas lõunapaus. Siis sõidab naine autoga koju, eeldades, et Haraldsson on selleks ajaks juba tagasi jõudnud. Aga seda ei juhtu. Ta peab siin neetud metsas passima.

Haraldsson vajus vasaku jalaga veel sügavamale mülkasse. Ta tundis, kuidas külm vesi madalast kontsaga kingast sokki tungis. Kui õhus oli tunda kevade mööduvat soojust, siis vees püsis talvine külmus. Ta lõdises, kuid sikutas jala veest välja ja leidis taas kuiva pinnase.

Haraldsson vaatas enda ümber. Ida peaks asuma sealpool. Kas ajateenijad ei ole mitte sealpool? Või skaudid? Võib-olla käis ta lihtsalt 360 kraadi ringiratast, mõistmata, kuspool asub põhi. Natuke maad eemal hakkas talle siiski silma väike küngas, mis tähendas omakorda kuiva maad – paradiis keset märga põrgut. Ta hakkas sinnapoole liikuma. Jalg vajus taas sohu. Seekord parem jalg. Nojah, kuradi tore ikka küll.

See kõik oli Hanseri süü.

Ta ei peaks seisma siin, sääremarjadeni märg, kui Hanser poleks tahtnud jätta muljet endast kui tegusast ja otsusekindlast juhist. Ja mis Hanseril muud üle jäigi – ta polnud ju mingi päris politseinik. Ta oli hoopis jurist, kel oli õnnestunud käsi määrimata – või jalgu märjaks tegemata – kõigest ebameeldivast kõrvale hiilida.

Ei, kui Haraldsson oleks vastutav, oleks kõik teisiti toimunud. Muidugi – poiss oli alates reedest kadunud ja politsei korra järgi tuli piirkond läbi otsida. Eriti pärast seda, kui üks tunnistaja oli rääkinud „öisest tegevusest“ ja „metsast paistvast valgusest“ Listakärri lähistel justnimelt sel nädalalõpul. Siiski teadis Haraldsson oma kogemuse põhjal, et see on täielikult mõttetu üritus. Tüüp on Stockholmis ja peab oma mureliku ema üle peent naeru. Ta on kuusteist aastat vana. Just nii teevad kuueteistaastased poisid. Naervad oma ema üle.

Hanser.

Mida enam Haraldsson läbi vettis, seda enam ta teda vihkas. Hanser oli kõige hullem, mis oli temaga juhtunud. Noor, atraktiivne, edukas, poliitiliselt meelestatud, moodsa politsei esindaja.

Ta oli Haraldssoni teele ette seisnud. Kui Hanser Västeråsi politseis esimese koosoleku pidas, mõistis Haraldsson, et tema karjäärile on pidur peale tõmmatud. Tema kandideeris sellele töökohale. Hanser sai selle. Ta on seal ülemuseks vähemalt viis aastat. Viis aastat, mis oleksid pidanud Haraldssonile kuuluma. Tema tee ülespoole oli läbi lõigatud. Nüüd oli Haraldssoni karjäär toppama jäänud ning paistis, et allakäik oli vaid aja küsimus. Tundus peaaegu et sümboolne, et ta seisis praegu Västeråsist paari miili kaugusel metsas haisvas mudas.

Hommikul saadud sõnumis seisis „ÕDUS LÕUNA TÄNA“. See tähendas, et Jenny tuleb lõunaks koju, et temaga seksida, ja siis proovivad nad seda õhtu jooksul veel paar korda. Selline oli nende elu praegu. Jenny sai viljatusravi ning arst oli talle koostanud kava, mis suurendaks lapsesaamise võimalusi. Täna oli selleks soodne päev. Sõnum. Haraldsson oli kahevahel. Ta hindas, et nende seksuaalelu oli viimasel ajal hulga aktiivsemaks muutnud. Et Jenny tahtis teda alati. Samas ei saanud ta mööda tundest, et see tahtmine polnud päris. Ta tahtis tema spermat. Last igatsemata ei tuleks tal pähegi lõunal kähkuka ajaks koju sõita. Selles kõiges oli miskit, mis meenutas indlemist. Niipea kui munarakk hakkas emaka poole liikuma, olid nad tegevuses nagu jänesed. Ja kui aus olla, siis vahepeal ka, lihtsalt igaks juhuks. Aga mitte kunagi enam naudingu ega läheduse pärast. Mis oli saanud kirest? Ihast? Ja nüüd läheb Jenny lõuna ajal koju tühja majja. Võib-olla oleks ta pidanud naisele enne helistama ja küsima, kas ta peaks pihku taguma ja purgi külmkappi panema. Kõige hullem oli see, et ta polnud sugugi kindel, kas Jenny ikka peaks seda läbinisti halvaks mõtteks.

See oli alanud eelmisel laupäeval.

Päästeteenistus oli edastanud kella kolme ajal pärastlõunal ühe naisterahva kõne Västeråsi politseisse. Ema oli teatanud oma kuueteistaastase poja kadumisest. Kuna juhtum puudutas alaealist, klassifitseeriti see esmatähtsaks. Igati nagu kord ja kohus.

Kahjuks seisis see pakiline avaldus kuni pühapäevani, kui patrullile edastati otsingukäsklus. Selle tulemusel käis kaks mundris politseinikku kella nelja ajal kõne teinud ema juures. Naisel lasti veel kord avaldus kirjutada ja see kanti sisse hiljem samal õhtul, kui patrulli teenistus läbi sai. Seni ei olnud veel kasutusele võetud ühtki abinõud, kui välja arvata see, et nüüd oli ühe ja sama kadumise kohta kaks identset avaldust. Kusjuures mõlema juurde oli tehtud märge: VÄGA TÄHTIS.

Esmaspäeva hommikul, kui Roger Eriksson oli kadunud olnud juba viiskümmend kaheksa tundi, märgati, et avaldusega pole midagi ette võetud. Riigi politseiameti kokkukutsutud koosolek uute politseivormide asjus nõudis omajagu aega, nii et Haraldssonile anti käsk juhtumit uurida alles esmaspäeva pärastlõunal. Näinud avalduse esitamise kuupäeva, tänas Haraldsson õnne, et patrull oli pühapäeva õhtul Lena Erikssoni juures käinud. Hanser ei pidanud ju seda teadma, et kogu selle aja jooksul oli kirjutatud kõigest veel üks raport. Ei, uurimistöö oli juba pühapäeval korraliku hoo sisse saanud, kuid polnud seni veel tulemusi andnud. Just sellisena kavatses Haraldsson olukorda esitleda.

Ta mõistis, et peab hankima pisut uusi andmeid, enne kui Lena Erikssoniga räägib. Nii üritas ta telefoni teel ühendust saada tüdruksõbra Lisa Hanssoniga, aga tüdruk oli veel koolis.

Siis otsis ta karistusregistrist nii Lena Erikssoni kui ka tema poja Rogeri kohta. Rogeriga seostus paar pisivarguse juhtumit. Neist viimane oli toimunud ligi aasta tagasi ning seda oli raske kadumisega ühendada. Ema kohta polnud mingit infot.

Haraldsson helistas kohalikele ametivõimudele ning sai teada, et Roger õpib Palmlövska koolis.

See küll hea pole, mõtles Haraldsson.

Palmlövska on internaadiosaga eragümnaasium. Õpitulemuste järgi on see üks riigi edulisemaid koole, kus õpivad rikaste ja tutvustega vanemate andekad ja motiveeritud lapsed. Nüüd hakatakse otsima patuoinast, keda süüdistada juurdluse viibimises. See ei jäta sugugi head muljet, et nad kolme ööpäevaga kuhugi jõudnud pole. Haraldsson otsustas, et jätab kõik muu kõrvale. Kuna ta karjäär oli niigi madalseisus, ei olnud mõtet rohkem riskida.

Nii töötas Haraldsson korralikult kogu pärastlõuna. Ta käis Palmlövskas. Direktor Ragnar Groth ja klassijuhataja Beatrice Strand väljendasid suurt muret ja rahutust, kuuldes, et Roger on kadunud, aga nad ei osanud kuidagi aidata. Nende teada ei olnud igatahes midagi juhtunud. Kõik oli nagu tavaliselt: Roger oli reedel kooli tulnud ja pärastlõunal emakeeles kontrolltöö kirjutanud. Klassikaaslaste sõnul oli ta pärast töö kirjutamist heas tujus.

Siiski õnnestus Haraldssonil rääkida Lisa Hanssoniga, kes oli Rogerit reede õhtul viimasena näinud. Lisa käis paralleelklassis. Haraldsson leidis ta viimaks gümnaasiumi kohvikust. Tegu oli armsa, ent täiesti tavalise tüdrukuga. Blondid sirged juuksed, tukk lihtsa juuksenõelaga kinni. Meikimata sinised silmad. Valge pluus peaaegu viimse nööbini kinni, selle peal vest. Kui Haraldsson tema vastas istet võttis, kandusid ta mõtted automaatselt vabakoguduse peale. Või siis sellele tüdrukule sarjas „Den vita stenen“1, mida Haraldsson oli noorena vaadanud. Ta küsis, kas Lisa soovib midagi kohvikust. Tüdruk raputas pead.

„Räägi mulle reedest, kui Roger sinu juures oli.“

Lisa vaatas mehele otsa ja kehitas õlgu.

„Ta tuli võib-olla pool kuus. Istusime minu toas, vaatasime telekat ja siis läks ta kümne ajal koju. Või vähemalt ta ütles, et läheb koju ...“

Haraldsson noogutas. Neli ja pool tundi tema juures. Kaks kuueteistaastast. Vaatasid telekat, jah, tüdruk võis ju tahta, et ta seda uskuma jääks. Või oli ta lihtsalt sellest sooskäigust väsinud? Millal oli viimane kord, kui nad Jennyga õhtut teleka vaatamisega sisustasid? Ilma kähkukata reklaamipausi ajal? Mitu kuud tagasi.

„Kas midagi muud ei juhtunud? Kas te ei riielnud ega läinud tülli või midagi sellist?“

Lisa raputas pead ja hammustas olematut pöidlaküünt. Haraldsson märkas, et küüneserv oli näritud.

„On ta kunagi varem ka niimoodi ära kadunud?“

Lisa raputas uuesti pead.

„Minu teada mitte, aga me pole väga kaua koos olnud. Kas te tema emaga pole rääkinud?“ Haraldssonile tundus hetkeks, et tüdruk süüdistab teda, kuid nii see polnud. Hanseri viga. Hanser oli pannud teda endas kahtlema.

„Paar politseinikku käisid, aga me peame kõigiga rääkima. Et saada terviklik pilt.“ Haraldsson köhatas. „Milline on Rogeri ja tema ema suhe? On neil probleeme?“

Lisa kehitas taas õlgu. Haraldssonile jäi mulje, et tüdruku eneseväljendus on pisut piiratud. Pearaputused ja õlakehitused.

„Kas nad vaidlesid omavahel?“

„Küllap ikka. Mõnikord. Emale ei meeldinud kool.“

„See kool?“

Lisa noogutas.

„Tema arvates oli see liiga snooblik.“

Selles on tal kuradima õigus, mõtles Haraldsson.

„Aga Rogeri isa, kas tema elab linnas?“

„Ei. Ma ei tea, kus ta elab. Ma ei tea, kas Rogergi seda teab. Ta pole temast kunagi rääkinud.“

Haraldsson märkis selle üles. Huvitav. Võib-olla on poeg läinud isa otsima. Ja on seda ema eest varjanud. Imelikumaidki asju on juhtunud.

„Mis teie arvates temaga juhtunud on?“

Haraldssoni mõtted katkesid. Ta vaatas Lisale otsa ja nägi, et tüdruk on iga hetk nutma puhkemas.

„Ma ei tea. Ilmselt annab ta end jälle näole. Võib-olla on ta lihtsalt mõneks ajaks Stockholmi sõitnud või midagi. Tead küll, väike seiklus.“

„Miks ta seda tegema peaks?“ Haraldsson silmitses küsivalt Lisat. Äranäritud lakkimata küüs värvimata huulte vahel. Ei, see vabakoguduse preili ei saaks sellest ilmselt aru, aga Haraldssonile tundus üha enam, et see kadumine on tegelikult põgenemine.

„Vahel tekivad imelikud mõtted, mis tunduvad just sel hetkel õiged. Küll sa näed, et ta ilmub kindla peale välja.“ Haraldsson naeratas julgustavalt, aga sai siis aru, et Lisa ei tõlgendanud seda sugugi nii.

„Ma luban,“ lisas ta.

Enne äraminekut palus ta Lisat koostada nimekiri Rogeri sõpradest ja nendest, kellega ta suhtles. Lisa mõtles pikalt, pani vastavad nimed kirja ja ulatas siis paberi politseinikule. Kaks nime – Johan Strand ja Erik Heverin. Üksik poiss, mõtles Haraldsson. Üksikud poisid põgenevad.

Kui Haraldsson sel esmaspäeva pärastlõunal autosse istus, tundis ta, et on päevaga siiski rahul. Vestlus Johan Strandiga ei andnud midagi uut. Johan oli näinud Rogerit viimast korda reedel pärast koolipäeva lõppu. Tema teada pidi Roger õhtul Lisa juurde minema. Tal polnud õrna aimugi, kuhu ta pärast seda võis minna. Mis puudutas Erik Heverini, siis tema oli pikal puhkusel. Kuus kuud Floridas. Ta oli juba seitse nädalat ära olnud. Poisi ema oli konsultandi ülesannetes ühes perega USAsse läinud. Osadel ikka veab, mõtles Haraldsson, üritades meenutada, millistes eksootilistes kohtades ta ise oma tööga seoses käinud oli. Talle meenus ainult seminar Riias, aga poole ajast oli tal kõht valutanud, nii et samal ajal kui kolleegid lõbutsesid, oli tema sinise plastämbriga tõtt vahtinud.

Sellegipoolest oli Haraldsson üpriski rahul. Ta oli leidnud mitu jälge, ja mis kõige olulisem – ta oli teada saanud ema ja poja võimalikust tülist, mis viitas sellele, et peagi polnud enam tegu politseijuhtumiga. Kas ema ei olnud mitte kasutanud oma avalduses sõna „lasi jalga“? Jah, nii see oli. Haraldssonile meenus, et see oli juba alguses ta tähelepanu köitnud. Tema poeg mitte „ei läinud“ ega „kadunud“, vaid „lasi jalga“. Kas see ei vihja mitte sellele, et ta lahkus kodust vihahoos? Saatusele alistunud ema, nina ees kinnilöödud välisuks. Haraldsson oli selles üha kindlam. Tüüp on Stockholmis ja veedab seal aega.

Igaks juhuks otsustas ta siiski korraks Lisa maja juurest mööda sõita ja ümberkaudseid inimesi küsitleda. Ta tahtis end veidi näidata, et ta edaspidi ära tuntaks, juhuks kui keegi juurdluse käigu kohta midagi küsima peaks. Võib-olla oli keegi isegi näinud Rogerit kesklinna või rongijaama minemas. Ja sealt edasi juba poisi ema juurde, et küsida, kui tihti nad tülitsesid. Hea plaan, mõtles Haraldsson endamisi, kui autot käivitas. Mobiil helises. Ekraanile pilku heites tundis ta külmavärinaid. Hanser.

„Kuradi päralt, mida tema siis nüüd tahab?“ pomises Haraldsson ja jättis mootori seisma. Kas ta peaks kõnet eirama? Ahvatlev, aga äkki on see tüüp välja ilmunud. Võib-olla tahabki Hanser seda öelda. Et Haraldssonil on kogu aeg õigus olnud. Ta võttis kõne vastu.

Kõne kestis vaid kaheksateist sekundit ja koosnes Hanseri lausutud kuuest sõnast.

„Kus sa oled?“ olid kolm esimest sõna.

„Autos,“ vastas Haraldsson ausalt. „Rääkisin just koolis poisi õpetaja ja tüdruksõbraga.“

Oma meelepahaks kuulis Haraldsson, et võttis kaitsepositsiooni. Ta hääl muutus kuulekaks ja natuke heledaks. Kurat, ta oli teinud täpselt seda, mida talt oodati.

„Tule kohe siia.“

Haraldsson valmistus just selgitama, kuhu ta teel on, ning küsima, mis see nii oluline on, aga Hanser lõpetas enne kõne. Kuradi Hanser. Haraldsson pani mootori käima, pööras auto ringi ja sõitis politseijaoskonna poole.

Hanser ootas teda seal. Need jahedad silmad. Natuke liiga täiuslikud blondid lopsakad juuksed. Hästiistuv ja kindlasti kallis pükskostüüm. Hanserile oli just helistanud ärritunud Lena Eriksson, kes tahtis teada, mis toimub, ja nüüd pidi Hanser endale sama küsimuse esitama: mis toimub?

Haraldsson andis kiire ülevaate pärastlõuna tegevustest ja mainis neli korda, et temani jõudis avaldus esimest korda alles sel pärastlõunal. Kui Hanser tahab kedagi süüdistada, peab ta pöörduma nende poole, kes olid tööl nädalavahetusel.

„Seda ma teengi,“ vastas Hanser rahulikult. „Miks sa mind sellest ei teavitanud, kui nägid, et keegi polnud juhtumiga tegelnud? Täpselt selliseid asju mul ongi vaja teada.“

Haraldssonile tundus, et vestlus ei lähe nii, nagu ta soovib. Ta seisis seal ja üritas endalt süüd ära veeretada.

„Sellised asjad juhtuvad. Kurat võtaks, ma ei saa ju kohe sinu juurde joosta, kui kõik ei kulge ilma tõrgeteta. Sul on ju olulisemaidki asju teha.“

„Olulisemad kui see, et peame kadunud last otsima?“ Hanser vaatas küsivalt otsa Haraldssonile, kes ei osanud midagi vastata. See ei läinud üldse nagu plaanis. See ei läinud mitte sugugi nii nagu plaanis.

See oli eelmisel esmaspäeval. Nüüd seisis ta märgade sokkidega Listakärris. Hanser oli kõik jõud mängu pannud. Ümberkaudsete inimeste küsitlemist laiendati iga päev. Siiani aga tulemusteta. Eile oli Haraldsson sattunud jaoskonnas kokku Västmanlandi lääni politseiülemaga ning väljendanud oma arvamust, et see üritus läheb veel kalliks maksma. Suur hulk mehi töötas tundide kaupa selle nimel, et leida tüüp, kes veedab aega suurlinnas. Haraldsson ei olnud politseiülema reaktsioonist päriselt aru saanud, aga kui Roger oma väikselt seikluselt tagasi jõuab, küll siis ülemale meenub, mida Haraldsson oli öelnud. Siis ta mõistab, kui palju raha on Hanser ära raisanud. Haraldsson naeratas sellele mõeldes. Eeskiri on üks asi, aga politseiniku intuitsioon hoopis midagi muud. Seda juba niisama lihtsalt selgeks ei õpi.

Haraldsson jäi seisma. Poolel teel künkani. Üks jalg oli jälle maasse vajunud. Seekord korralikult. Ta tõmbas jala välja. Ilma kingata. Muda ümbritses musta number 43 kinga, samal ajal kui vasaku jala sokk endasse paraja portsu külma vett imes.

Nüüd talle aitab.

Viimane piir.

Enam ta seda ei talu.

Põlvili, käsi mudasse, king välja. Ja siis sõidab ta koju. Teised võivad siia sõita, kui tahavad. Tal on naine, kes tuleb rasedaks teha.

1 Rootsi 1973. aasta telesari, mis põhineb Gunnel Linde samanimelisel raamatul. Tõlkes „Valge kivi”. Siin ja edaspidi tõlkija märkus.