Читать книгу Neitsikivi - Michael Mortimer - Страница 10

Mitu kõmakat – otse vastu bussiakent, tugevad vihisevad põntsatused. Keegi kisendas: “Oh my god, did you see that?”^[1.]

Ka Ida nägi nüüd neid jäiseid lumepalle, vähemalt viite. Hetkeks jäid need vastu aknaruutu pidama ning libisesid siis üksteise järel mööda klaasi alla. Lisaks lendasid lumepallid edasi-tagasi keset Stadshusbroni silla liiklust.

Bussijuht ei pidurdanud, vaid sõitis üle silla edasi. Buss oli kahekordne ilusate puitpaneelide ja täiskattevaibaga, mis jäi bussi keskossa. Ida mõtles, kuivõrd erinev on see buss sellest, millega ta oli täna varem sõitnud. Buss asus rongkäigus viiendana, selle teekond oli alanud Grand Hôteli eest ning jätkunud peajaama ja Sheratoni kaudu. Detsembrikülmus lõi vastu klaasruute ja Riddarfjärdeni laht säras kuupaistel nagu voolav hõbe, raekoja tellisfassaad aga õhkas kõigi süüdatud tõrvikute kumas pruunikaspunaselt.

Ida vaatas ringi. Mõned mantlis ameeriklased arutasid parasjagu õhtust kava, teised pidulikult riietatud bussisolijad aga istusid nagu ennist, näod rõõmsad ja ootusärevad.

Mida teen mina siin nende inimeste seas? Ja kas keegi neist jälitab mind? Ida oli juba hommikust saadik end erksana tundnud, aga kogu selle aja polnud tal võimalust kellegagi rääkida. Ta oli proovinud neli korda vanaemale helistada, aga keegi ei vastanud.

Lõpuks oli pärastlõunal siiski SMS tulnud:

Lobovi jälitatakse. Aga keegi ei tea, kes sina oled. Ega seda, et sa teda tunned. Täna õhtul annab ta sulle peol ühe asja, ühe laeka. Ainult sinu juures on see turvaliselt. Ära räägi kellelegi, et sa selle said või et sa teda tunned. ÄRA tee laegast lahti. Me usaldame sind. Ülehomme saate te uuesti kuskil Sthlmis kokku ja ta saab laeka tagasi. Hoia seda hästi. Selle sisu on asendamatu. Mis iganes ka ei juhtuks, jälitajad ei tohi seda kätte saada. Tunne nüüd peost lõbu.

Kallistades Alma

Ida oli seda sõnumit rohkem kui viis korda lugenud.

Jälitajad – see kõlab ju nagu... no kuidas? Keegi, kes plaanib sõna otseses mõttes varastada?

Ja siis veel see „laeka“ lugu – mis paganama laegas?

Ei-ei, ma ei hakka paanitsema, mõtles Ida.

Ta pilk peatus ühe maitsekalt riietatud naise kübaral. Kübaraservast ulatus välja paar sulge ja Ida taipas kohe, et need on faasani suled.

Jaa, faasan – Phasianus colchicus.

Aga veel?

Anemone pulsatilla? Harilik karukell.

Briza media... Mingisugune, ma ei tea? Kurat, värihein igatahes.

Ranunculus acris? Koirohi...

Ei, nüüd aitab – Ida surus need mõtted alla, need tavapärased teadmiste kontrollid Lassega, kõik need ladinakeelsed nimed.

Kuigi Phasianus colchicus – see kõlab ju tegelikult täitsa hästi, lühidalt öeldes faasan, aga siin on tegu kellegi sulgedega, kes pidi end ohverdama – edevuse ja alpuse tõttu.

Ja siis mõned väiksed poisid, kes pildusid ilusat bussi lumepallidega. Ja siis mina, kes ma saan õige pea hästi süüa ja osa millestki, millest tuhanded inimesed võivad üksnes unistada.

Ida vaatas aknast välja.

Klaasil oli ikka lumepallide jälgi. Ta pööras pilgu tagasi bussi ja nägi raekoda üha lähemale ilmumas. Pidurõivais inimesed tema ümber tundusid nüüd veelgi rohkem üleskeeratud seisus kui enne, nagu oleks nad kogu tee salamisi šampust joonud. Endiselt ei näinud Ida kedagi, kes teda pilguga jälitada võinuks.

Ootaks vaid Marina seal raekoja juures, mõtles Ida, muidu see kõik küll hästi ei lõpe.

Ta vaatas uuesti ümbritsevasse pimedusse, silmitsedes ühtlasi oma ähmast peegelpilti.

Või et ma olen siis nii Alma moodi? Või nii, ilmselgelt.

Buss rappus, juht pidurdas järsult ja Ida oleks peaaegu tollele faasanikübaraga ameeriklannale otsa komistanud ja maha kukkunud, kui üks väle käsi tema pihast kinni poleks haaranud.

„Oi, see oleks küll õnnetult lõppenud!“

Üks noor meesterahvas tumeda juukseseitli ja soojade pruunide silmadega.

„Aitäh,“ suutis Ida vastata.

„Kui sa oleksid kukkunud, poleks sa ehk pärast tantsida saanud.“

„Selles on sul õigus.“

Ida ei suutnud jätta veel korra mehele otsa vaatamast. Kui vana ta olla võib? Kakskümmend viis, kolmkümmend? Või ei, äkki ikka natuke vanem? Ilmselt natuke üle 30, aga poisiliku näoga. Äkki 35?

Ida pidi just midagi lausuma, kui bussiuksed avanesid ja kõik kannatamatult trügides välja tunglesid.

Kui ka Ida välja oli jõudnud, polnud seda tumedapäist meest enam näha.

1 “Jumal küll, kas te nägite, mis juhtus?” Tlk. [ ↵ ]