Читать книгу Neitsikivi - Michael Mortimer - Страница 15

Hommik oli lämbe. Intarsiatehnikas mosaiik suurel Eamesi kirjutuslaual säras silmanähtavalt, kui eredad päikesekiired tumepruunide ribakardinate ebatavaliselt laiade lamellide vahelt sisse piilusid. Laua taga nahktugitoolis istus tegevdirektor Joe Smith ja suitsetas Lucky Strike sigaretti. Tema vastas lamamistoolis istus Eliot Weisman.

„Palun vabandust, see aeg on tema jaoks võib-olla liiga varane,” teatas Eliot.

„Kas kõik pole mitte tema jaoks praegu natuke vara?” küsis Joe ja raputas suitsult tuhka. „Või õigupoolest: kas kõik pole mitte tema jaoks liiga hilja?”

Akna tagant, kaksteist korrust allpool kostis nõrgalt Hollywood Boulevardi ja Vine Streeti tiheda liiklussumma kära. Eliot heitis pilgu kellale. Juba rohkem kui kakskümmend minutit üheksa läbi.

Habeme ja vuntsidega Joe nõjatus laua kohale ja vajutas lauatelefoni üht nuppu.

„Kas saaksime palun veel kohvi ja mineraalvett?”

Valjuhääldist kahises vastu sekretäri hääl.

„Jah, söör.”

Hetkeks jäi kõik vaikseks. Eliot pidi just midagi ütlema hakkama, kui telefonist kostis veel üks piip ja sekretär edasi rääkis:

„Härra Sinatra on siin.”

Joe ümises.

„Viimaks ometi... Laske ta sisse.”

Uks tehti lahti.

„Frank! Küll on alles tore sind näha!”

Joe tõusis püsti ja tervitas Franki kättpidi, samal ajal kui sekretär sisse tuli, väikesel teraskandikul tassid ja kroomitud termos. Eliot tõusis samuti ja patsutas Franki seljale. Ta märkas, et Franki tupeeritud tukk hoiab natuke viltu, mees on päevitunud ja näeb reibas välja ning lõhnab ühtlasi alkoholi järele.

„Kuidas sul läheb?”

„Tänan – hästi!”

Frank osutas Elioti poole ja naeratas Joele:

„Eliot Weisman, maailma parim mänedžer – et sa teaksid!”

Eliot naeratas ja köhis hääle puhtaks, sekretär pani kohvitassid puhvetkapile ning Joe palus Frankil Elioti kõrval istet võtta. Nad rääkisid kolmekesi veidi sõnu otsides palavusest ja sellest, kui oluline on kontoris üks korralik õhukonditsioneer, ajades sellist juttu seni, kuni sekretär välja läks.

„Nii, nagu öeldud,” teatas Eliot veidi ametlikumal toonil, üritades Franki tähelepanu püüda, „me istusime siin Joega – Joed oled sa ju varem kohanud – ja ajasime enne sinu tulekut natuke juttu. Ja meil on tegelikult enda arust üks tõsiselt hea idee.”

„Või nii?” küsis Frank muiates ning pööras end, nagu otsinuks ta tugitooli tagant midagi teab mis erilist. „Ja missugune siis?”

„No,” vastas Eliot ja naeratas kiiresti Joe poole, „mõtlesime, et enne sinu järgmist plaati... võiksime kutsuda kohale mõned tublid artistid, kes kõik salvestaksid...” – Eliot tegi retoorilise pausi – „igaüks sinuga dueti. Ühelt poolt võiksid need olla tuntuimad vanad lood, nagu „The Lady is a Tramp” ja „I’ve Got You Under My Skin” ja „Fly Me to the Moon”, ning teisalt vähem tuntud, ja siis saaksime teha nendega terve plaadi...”

„Oot-oot üks hetk,” segas Frank vahele ja vaatas vilksamisi oma kullast Grueni käekella. „Kui palju on praegu kell New Yorgis?”

Joe oli hetke vait ja heitis siis pilgu kelladele seinal, kus olid muuhulgas Billie Holiday, Miles Davise ja Nat King Cole’i portreed ning MC Hammeri ja Ice Cube’i kuldplaadid.

„Kell on umbes pool neli.”

„Oi, kurat,” kostis Frank ja tõusis püsti. „Kas sa saaksid korraldada otsekohe telefoniühenduse... selle numbriga?”

Ta ulatas Joele visiitkaardi. Joe võttis selle vastu, ohkas peaaegu kuuldamatult ja teavitas telefoni teel sekretäri, vaadates kogu aeg kahtlustavalt Eliotti.

„Kas saaksite ka topeltvodka organiseerida? Jääga?” küsis Frank ja vaatas silmi kissitades ribakardinate vahelt välja, suu kergelt naeratuseks kõverdunud. „Pean nimelt New Yorgis ühel asjal silma peal hoidma. Ühel oksjonil.”

Eliot kehitas Joe poole õlgu ja nõjatus tugitooli seljatoele. Hetkeks oli kõik vait.

Varsti oligi sekretär tagasi tahutud viskiklaasiga, mis oli peaaegu ääreni jääkuubikuid ja viina täis.

„Ühendus New Yorgiga on valmis,” teatas sekretär enne äraminekut.

„Suurepärane,” vastas Frank ja üritas tugitooli lauale lähemale nihutada.

„Ei-ei,” teatas Joe ja tõusis püsti. „Tule minu kohale!”

Frank naeratas esialgu, aga pärast seda kui Joe oli käega viisakalt viibanud, võttis Frank siiski tema toolil istet ja tõstis toru.

„Halloo, Donald? ... Kuidas sul läheb... Aga loomulikult...” Frank vaatas korraks Eliotile ja Joele otsa, enne kui oma jutuga edasi läks. „Jaa-jaa... muidugi... aga kuidas siis oksjonil läheb?”

Mõnda aega oli kõik vaikne, kui Donald toru teises otsas rääkis.

„Hästi... seda ei ole siis veel müüdud? ... Ei, hästi! Küll on alles kena seda kuulda... Ei... ei, neid keraamikaasjandusi ma tõesti ei taha... ei, tõepoolest ma ei taha neid, seal oli nii palju värve ja paska... ei, ei... mitte Jawlenskyt... mitte Renoir’d... ei-ei... ma tahan ainult seda kiviasjandust.”

Frank kattis mikrofoni käega, võttis klaasist tubli lonksu ja ütles Joele peaaegu sosistades:

„Ainult kaks numbrit oksjonikataloogis on veel jäänud... enne kui see asjandus maha müüakse... Küll alles vedas või mis... et ma just nüüd helistasin!”

Frank võttis taas toru ja Donald täpsustas veel midagi.

„Arusaadav,” vastas Frank samasugusel toonil nagu ennegi. „Ma ootan!”

Kõik olid vait, kuni viimaks sai Eliot Frankilt silmapilgutuse näol märguande.

„Frank, kas võime edasi rääkida... nii kaua?” küsis Eliot.

„Aga muidugi.”

Joe sirutas end ja võttis lonksu kohvi.

„No nagu öeldud,” teatas Eliot, „meie idee on siis selline, et... kutsume su järgmisele plaadile kaasa tegema mitmeid tuntud artiste. Neist võivad kujuneda tõsiselt maagilised duetid...”

„Oleme rääkinud Aretha Franklinist,” teatas Joe. „Oleme rääkinud Anita Bakerist. Luciano Pavarottist. Julio Iglesiasest. U2 Bonost. Meil on muuhulgas ka plaadinimi juba olemas. Plaadi nimi võiks olla lihtsalt... „Duetid”.”

Frank istus vaikselt paigal, paistis, et ta kuulas neid, telefonitoru endiselt kõrva ääres.

„Salvestuseks saaksime ka tugeva meeskonna kokku,” ütles Eliot. „Ma arvan, et Phil Ramone suudaks väga hea produtsenditööga hakkama saada.”

„Ja võiksime ka Don Rubinilt küsida,” teatas Joe, „ja Al Schmittilt...”

„Tasa!” hüüdis Frank ja surus toru tugevasti vastu kõrva. „Mis sa ütlesid, Donald?”

Ta oli vasaku käe välja sirutanud, justnagu selgitamaks, et keegi ruumis ei tohi midagi iitsatada.

„Misasja... kas nüüd on aeg käes? Mis on esialgne hind? ... Olgu, ole valmis!”

Frank naeratas korraks Joe poole, võttis klaasist veel ühe korraliku lonksu ja rääkis taas sosinal edasi:

„Te peate aru saama, et see on üks väga eriline asjandus, mida seal müüakse. Mis... see on nagu mingit sorti... kuidas nüüd öeldagi... tervistav kivi... üks... Misasja?”

Frank tõstis häält ja ta pilk muutus eriti tungivaks.

„Paku üle!“ hüüdis ta torusse. „Paku siis rohkem... jaa-jaa, paku aga üle... Ei, paku üle, paku kogu aeg rohkem! No limit!“ Viivuks vaikus. „Kui palju praegu pakkumine on? ... Aga paku siis üheksa! Kas ikka veel keegi, kes... ? Kurat võtaks... Okei, ma ootan!”

Frank vaatas korraks Eliotile otsa, naeratas uuesti Joele ja hakkas siis jälle sosinal rääkima:

„Te ei usu seda, poisid... aga see on oksjon, no... oksjon – Greta Garbo peale. Tema värgid on praegu New Yorgis oksjonil...”

Eliot vaatas Joele otsa, kes tõi kuuldavale lühikese vile.

„Kas varsti on asi ühelpool või kuidas... ?” küsis Eliot ettevaatlikult.

„Tasa!” käratas Frank ja asus jälle keskendunult telefoni rääkima. „Jaa-jaa... paku üle, Donald! Paku nii palju, kui vaja!”

Teiselt poolt toru kostis Donaldi kiire jutt.

„Jah!” hüüdis Frank. „Jaa, muidugi. Tee pakkumine! ... Jah, ma olen kindel. No limit! Ma pean selle endale saama. Nii see lihtsalt on.”

Frank sirutas jälle tõrjuvalt vasaku käe välja. Eliot nägi, kuidas Joe eemal tugitoolis sigaretilt tuhka raputas ja ohates uue süütas.

Frank istus endiselt, toru vastu kõrva surutud, ja kuulas pakkumisi, tuues aeg-ajalt kuuldavale lühikesi häälitsusi:

„Jaa... jaaa... aa... ahhaa...”

Järsku kargas ta püsti ja lõi käega vastu lauda, klaas paiskus ümber, viin voolas välja ja ümarad jääkuubikud veeresid punasele vaipkattele.

„See on minu!” Frank naeris. „Mina võitsin! Kas pole mitte imeline? Ma võitsin GG kivi! Kaheksateist tuhat viissada dollarit! Mis te selle peale kostate, ahh?”

Frank astus paar sammu edasi, nii et Eliotile tundus, nagu hakkaks ta tantsima. Frank aga naeris ainult, pilk aknast välja suunatud, ja hakkas siis joovastunult edasi rääkima:

„Te ei saa aru, kui õnnelik ma olen. Niisiis see kivi... ma kohtusin ju Gretaga mitu korda. Ei-ei, meie vahel polnud mitte midagi, kui te nüüd seda arvate. Aga ma kohtusin temaga kord seitsmekümnendatel ühel heategevusõhtusöögil Waldorfi hotellis New Yorgis. Ja seal rääkis ta mulle ühest asjast, mis on mulle igaveseks mällu sööbinud.”

Frank jätkas, nägu naerul:

„See kõlab võib-olla natuke far out, aga see on sulatõsi. Ta rääkis, et tal on mingisugune kivi. Mida ta ahjus soojendab. Ja et ta hoiab seda voodis termopadja sees ja see meenutab ilmselgelt maagilist kivi, sest see on kaetud mingisuguste juveelidega. Ja see on ka nagu mingit moodi ära nõiutud, ütles ta, sest see hoidis kohutavalt kaua sooja. Ta lisas veel, et tundis end tänu sellele kivile palju paremini. See ravis – nojah, peaaegu ükskõik mida: peavalu, külmetust ja isegi pohmelli. Ja mis kõige olulisem, suitsuköha! See lihtsalt haihtus. Jõuab see teile kohale? Tähendab ta ütles, et see kivi on täiesti uskumatu. Ma rääkisin siis talle, et tahan omale ka sellise osta ja küsisin, kus neid müüakse. Ta vastas aga, et neid pole kuskilt saada, et tema oma on ainulaadne, et ma parem unustagu see lihtsalt ära. Nojah, igatahes...”

Frank tõmbas hinge ja naeris uuesti. Eliot istus paigal ja ootas, mõeldes, et ta peab laskma Frankil oma jutu lihtsalt ära rääkida.

„... ja siis rääkis ta veel üht asja, see on võib-olla natuke üles kruvitud, aga Garbo oligi ju natuke eriline või mis... kõige leebemalt öeldes. Igatahes ta ütles, et ta hoiab oma – jah, hoidke nüüd kuskilt kinni – et ta hoiab oma Oscari kujukest kivi juures voodis ja et siis säilitab kivi soojust veelgi kauem, mitu ööpäeva, no ma ei tea... Me olime ju natuke purjus või nii, aga see kõlas kõik täiesti uskumatult ja ta tundis end tõesti tänu sellele kivile palju paremini, selles polnud kahtlustki. Ma kohtusin temaga üks kord veel, mitu aastat hiljem, ka New Yorgis, ja siis ma küsisin, kas tal on see maagiline kivi veel alles ja siis ta lihtsalt naeris. Garbo laughs, haa-haa... Jah, igatahes... Aga ei, ta ei tahtnud enam sellest kivist rääkida. Paistis, nagu oleks ta juba eelmine kord kõik välja lobisenud. Aga ma sain aru, et see on tal endiselt alles, surmkindlalt. Ja siis ma mõtlesin, et mul tuleb esile tükkida siis, kui teda siinilmas enam pole, loomulikult suurima austusega – et kui ta asjad ametlikult maha müüakse, mõtlen ma... Ja... kas see pole mitte uskumatult imeline?”

Eliot naeratas ja ootas natuke. Kui ta aga uuesti Franki ülemeelikut pilku nägi, mõtles ta, et peab natuke rohkem huvi üles näitama.

„Ma ei saa aru. Miks ta Oscari kuju voodis hoidis?” küsis ta.

„Njaa,” ütles Frank ja naeris. „Ta rääkis sellest tegelikult ka. Kuigi hiljem, seal Waldorfi õhtusöögil, kui me juba nii veidike vintis olime... Nojah, ta rääkis, et hoiab oma Oscarit voodis ja kallistab seda aeg-ajalt. Ta oli ju Hollywoodis nii pettunud, nagu te teate... talle anti see kuju alles tükk aega hiljem, mitte tema hiilgeajal. See oli ju nagu solvang... aga igatahes. Ma võisin temast küll valesti aru saada, aga ta ütles, et ta hoiab seda kivi termopadja sees. Pluss veel see Oscari kuju voodis... Ja ta tundis end siis nagu printsess. Ta ütles, et see on parem kui kõik maailma uimastid...”

Frank turtsatas naerma.

„Ja nüüd on see minu! See kivi on minu oma. Nägin seda eelmisel nädalal Christie’si kataloogis ja siis ma taipasin kohe, et see ongi ju see kivi – see peab olema seesama kivi, ma pean selle iga hinna eest endale saama! Sest mul on ju ka Oscar – kas te saate aru? Saan seda kivi õhtul soojendada ja siis pole enam kunagi hommikuti suitsuköhaga mingit muret, või mis te arvate? ... Ja ma tunnen end reipana isegi järgmisel päeval, ma võin oma Oscarit ja kivi soojenduspadja sees hoida ... haa!”

Frank hakkas ruumis ringi tammuma ja laulma „You Make Me Feel So Young”, silmitsedes rahulolevalt Mondriani maalide musti jooni ja värvikirevaid välju.

„Ja isegi kui ta nüüd tõesti natuke liialdaski seal Waldorfis – ja mis siis sellest? See on ju ikkagi Greta Garbo kivi! Mahub see teile pähe? Nagu Garbo enda oma! Kas te olete kunagi näinud kedagi, kes on niisama ilus kui tema? Olete te näinud kunagi kedagi, kel on sama imelised silmad?”

Ta sirutas käed välja, pööras end mõlema mehe poole ja naeris laialt. Kuigi Eliotile tundus, et Franki kortsud tema päevitunud nahal olid nüüd sügavamad kui viimati, oli tema helesinine pilk pehmelt võlvjate kulmude varjus tavapärasest veelgi kristalsem.

„Aa, muideks! Mis plaat see nüüd oligi, millest me siin rääkima pidime?”