Читать книгу Neitsikivi - Michael Mortimer - Страница 12

Raekoja sissepääsu juures ootas turvakontrolli saba. Veelgi suuremat viivitust põhjustas üks suure juuksepahmakuga ärritunud naisterahvas, kellega osa valvureid pikalt kehvas inglise keeles juttu ajas. Kohevate keemiliste lokkidega naise taga seisis tugeva kehaehituse ja kindlameelse ilmega mees, kes tammus kärsitult jalalt jalale ja hoidis käes raadiosaatjat. Ida pani tähele, et ta frakk hoidis silmanähtavalt halvasti.

„He is not on the list, madam,“^[1.] teatas turvamees rootsi-inglise segakeeles. „Meil pole selle kohta mingit infot. Võite kindel olla, et meie enda turvaüksus hoiab kõigel toimuval silma peal.“

Paar ameeriklast kuulsid samuti seda juttu ja hakkasid kõval häälel naerma.

„Koerad ja turvamehed peavad välja jääma!“

Suure juuksepahmakuga naine läks näost punaseks ja sosistas midagi oma turvamehele, kes pressis end vastassuunas tagasi õhtukülma. Ida näitas turvakolonnile oma isikut tõendavat dokumenti ja talle anti kohaskeem, kus olid ära toodud kõik lauad. Pärast pikka otsimist leidis ta brošüürist viimaks oma koha balustraadi alla pikiseina äärde paigutatud lauas, aukülaliste lauast tükk maad eemal. Ida vaatas ringi, nagu lootnuks ta kedagi tuttavat näha – loomulikult, eriti suur võimalus küll, mõtles ta –, suundus siis ühte väiksesse nišši, kus ameeriklannad end peegli ees puuderdasid, ning pani jalga oma punased kingad.

„See oled ju sina,“ hüüdis üks hääl, ning kui Ida pilgu tõstis, nägi ta, et see on too tumedapäine mees bussist.

„Kus lauas sa istud?“

Ida näitas talle brošüürist oma lauda ning ka mees osutas oma kohale ühe teise laua taga.

„Natuke liiga kaugel, et juttu ajada,“ teatas mees ja naeratas, „aga äkki lähme pärast sööki välja ja teeme ühe suitsu?“

Ida silmitses uuesti mehe juukseid, silmi ja seda sirget selga ning tema kenasti seotud kikilipsu.

„Oled sa juba mitmel Nobeli auhinnatseremoonial käinud?“ küsis Ida.

„Usu või ära usu, aga see on mul tegelikult esimene kord,“ vastas mees naerdes, „olen muidu hariduselt arst. Aga mu onu on selle teemaga kursis, ta tunneb üht teadusakadeemia kantselei tädi. Nii ta mind siia nihverdaski... Aga pärast siis väljas näeme!“

Mees kadus nüüd üha tihenevasse inimmassi, Ida jäi aga vaikselt oma kohale ning vaatas ringi. Temast möödus mitu sädelevas kleidis täidlast keskealist naist, nende kannul mitu pikakasvulist turvameest, kes paistsid saatvat kedagi kuningapere liiget.

Ida asus aeglaselt teele oma laua poole, kuigi seal polnud veel kedagi.

Kuhu pagana päralt ma sattunud olen, mõtles ta.

1 „Teda ei ole nimekirjas, proua.“ Tlk. [ ↵ ]