Читать книгу Neitsikivi - Michael Mortimer - Страница 16

Ida tundis kellegi kätt oma õlal. Keegi oli ta küll püsti aidanud, aga jalad tundusid täiesti elutud. Keegi oli juhatanud ta ettevaatlikult trepist alla. Keegi blondide juuste ja kogukate riietega naine, kes esitas talle küsimusi. Ida üritas vastata, kuulmata seejuures, mida ta vastas. Neile tulid vastu frakis mehed, käes diplomaadikohvrid.

„Kuuled sa mind?“ kuulis Ida naise küsimust. „Hello, my name is Jenny Strömmer, I am a police officer.“^[1.]

Nad kõndisid edasi ja Ida pomises midagi vastu.

„Või nii, sa oled rootslane,“ teatas Jenny. „Aga väga hea, siis räägime rootsi keeles. Mis su perekonnanimi on? Või tegelikult, oota korraks. Istume kuhugi. Siis räägime, mis juhtus.“

Ida pea käis ringi.