Читать книгу Neitsikivi - Michael Mortimer - Страница 14

Ida märkas, kuidas ta pea tasapisi ringi käima hakkas. Soe õhk, kõik need ingliskeelsed fraasid, vein...

Kui pearoa nõud olid laualt koristatud ja tehti ettepanek jalgu sirutada, vabandas Ida end ja suundus vestibüüli daamide tualettruumi. Pärast pikka sabas seismist ja lühikest asjatoimetust kiirustas ta tagasi, hoidudes tellisseina äärde. Parasjagu tuli teisest sammaskäigust välja ka too tumedapäine noormees, keda Ida oli bussis kohanud.

„Oi, see oled ju sina! Kuidas sulle toit maitses?” küsis Ida ja taipas kohe ka oma liigset innukust. Samas oli tänase õhtuga seotud ärevus nüüdseks haihtunud – aga loomulikult, vein oli ju oma töö teinud.

„Ausalt öeldes,” vastas tumedapäine noormees ja pakkus Idale sigaretti, samal ajal kui nad kõndisid trepist alla sisehoovi suitsetajate terrassile ja detsembrikülmus neid oma haardesse võttis, „üsna „noobel“ menüü, või mis sa arvad? Kuidas võib küll üheainsa rääbisemarja tombuga asja luhta ajada?”

„Võib-olla juhtus sulle lihtsalt jama istekoht.”

„No kas ma oleks saanud seda valida?”

Ida puhkes naerma.

„Ja siis veel see valgus-show. Laserist meiupuu? Tule taevas appi, missugune kitš!”

Ida kihistas uuesti naerda. See noormees on küll ühteaegu armas ja pateetiline. Ta tutvustas Idat ühele nendevanusele paarile, kes aga peagi külmale alla vandus ja sisse läks.

„Sa oled veel juukseid sättida lasknud ja puha, ah?” küsis ta. „Kena!”

„Aitäh.”

Nad tegid suitsu, silmitsedes läbi sammaskäigu Riddarfjärdenit, mis mustendas veelgi süngemalt kui enne.

„Kas sa lähed pärast järelpeole ka? Siin on ju ainult igasugu vanamutid ja vanamehed. Pealegi lõhnavad nad paganama kopitanult.”

Mõlemad hakkasid naerma.

„Me sõidame pärast pisibussidega KI-sse. Päris hilisõhtul. Võta!”

Mees ulatas Idale oma mobiiltelefoni.

„Trüki oma number, siis saan sulle pärast helistada.”

„Olgu.”

„Tõesti hea meel sinuga tutvuda,” ütles mees. „On sulle keegi ka varem öelnud, et sa oled mingit moodi väga eriline? See on miski sinu silmades. Ja muide, mu nimi on Paul.”

Siis aga – keegi seisis otse nende selja taga ukseavas. Üks vimmas seljaga kõhn kogu.

Lobov.

Ta tundus küll natuke lõdvestunum, aga siiski valvel, ning heitis Idale peaaegu märkamatu pilgu, köhatades kavatsetult.

Ida andis Paulile mobiili tagasi ja ütles:

„Pärastpoole näeme siis... pean nüüd tualetti minema.”

„Aga muidugi,” vastas Paul.

Paul jäi veel terrassile, kui Ida aeglaselt sisse läks. Lobov oli juba ees läinud. Veendunud, et Ida oleks ohutus kauguses kannul, suundus Lobov edasi – kõigepealt paari külgvõlvi alt läbi ja siis mööda Rootsi Televisiooni lauast, mille taga seisis üks halvasti istuvas frakis saatejuht, kes koputas parasjagu nimetissõrmega mikrofonile ja kriipsutas midagi käsikirjas maha. Peagi sattus ta vastakuti turvatöötajaga, kelle sõnul asusid tualetid ja suitsuruumid teisel pool otsas. Lobov aga näitas oma nimesilti ja võttis taskust Nobeli medali. Valvur astuski kohe kõrvale ja ka Ida jõudis läbi hiilida enne, kui mees oma kohale tagasi läks.

Kööki viivas koridoris sattusid nad vastakuti veel ühe valvuriga, Lobov juhtis ta aga kõrvale. Kui Ida oli talle järele jõudnud, juhatas Lobov neiu pendeluste taha.

Seal oli terve rodu kelnereid, kes olid seina äärde reastatud ja paistsid ootavat märguannet üheskoos välja minemiseks. Nad silmitsesid Idat ja Lobovi küll imestunult, aga keegi ei lausunud musta ega valget.

Mida ta ometi teeb? mõtles Ida. Kas ta ei peaks mitte hoolt kandma, et meid koos ei nähtaks? Võib-olla on ta natuke purjus.

Köök ise asus veidi maad eemal. Küll aga kostis sealt kolinat ja hüüdeid. Nad möödusid väikesest ekraanist, kus näidati üht õpetlikku videot – rida magustoidutaldrikuid, kus osutati täpselt, millise nurga all tuleb pohlavars jäätisepallile asetada.

„Vabandust, et ma sind sellesse segan. Vene suursaadik ei tohi meid mitte mingil juhul näha,” ütles Lobov vaikselt inglise keeles, vaadates murelikul pilgul ringi.

„Igatahes pead sa teadma, et teed mulle ja oma vanaemale suure teene.”

Üks vanemapoolne kelner tuli neile vastu ja ütles, et siinsamas ongi väljapääs, osutades lühema seina poole. Lobov aga tegi lahti hoopis teise ukse suure kaubatõstuki kõrval.

Ukse taga avanes kitsas kulunud marmortrepp, kust jõudis pärast kolme trepimadet raske metallukseni. Nad läksid aeglaselt trepist üles kõige ülemisele balustraadile vahetult tellislae all, uks oli lahti. Põrandani võis sealt olla oma kakskümmend viis meetrit.

Lobov hoidis pidevalt ümbrusel silma peal, astudes ettevaatlikult üle juhtme- ja lambikuhja ning möödudes siis valgustehnika lauast. Ilmselt seda show’s kasutatigi, mõtles Ida.

„Nii,” ütles Lobov silmanähtavalt hingetult ja heitis taas pilgu üle õla. Nüüd oli tema pilgus veel midagi. Mitte ainult ettevaatlikkus ja joobnud olek – ei, mitte ainult. See peab olema – hirm?

„Too naine sinu lauas. Kas sa tunned teda?”

„Kas see silmatorkava soenguga?”

„Parukaga.”

„Parukaga?”

„Tean juhtumisi, et see on parukas. Ja et ta nimi on Miranda.”

„Jah. Miranda. Ei. Ma ei tea teda.”

„Hoia end tema eest. Uskumatu ebaõnn, et sa just selle laua taha sattusid. Ta on nähtavasti neist ainus, kes siia sisse sai. Aga ta ei märganud ilmselt midagi.”

„Ei märganud mida?”

Lobov vaatas Idale tähelepanelikult otsa.

„Kuula nüüd mind hoolega. On ülimalt tähtis, et ta ei saaks aru, et me teineteist teame. Tal on nii must südametunnistus. Ta tahab varastada selle asja, mille sa minu käest saad. Mõistad sa? Ta on selle nimel kõigeks valmis. Ükskõik milleks, saad sa aru? Ma tulin sulle üht asja ütlema, aga teda nähes läksin tagasi. Ega sa ju ometi öelnud talle, et sa mind tead või kuidas sa siia peole sattusid?”

„Ei-ei. Mitte keegi ei tea sellest. Ma ei tea ju isegi, miks ma siin olen.”

Lobov naeratas korraks, aga üsna pingutatult.

„Aga mida sa sellega öelda tahad, et tal on nii must südametunnistus?”

Mees naeris uuesti, aga veelgi kunstlikumalt.

„Ära nüüd muretsema hakka. Loomulikult on see minu viga, et sa siin oled. Tegin kodus Moskvas ühe vale sammu. Pärast seda, kui mulle määrati Nobeli preemia. Lubasin oma koju ühe Rootsi ajakirjaniku intervjuud tegema. Seni ei teadnud peaaegu mitte keegi, kus ma elan. Mul on kaks korterit, üks neist salajane. Pärast intervjuud sai see aga teatavaks. Ma ei olnud piisavalt ettevaatlik, preemiaga seotud elevuse tõttu. Miranda leidis oma meeskonnaga mu korteri üles, nad murdsid sisse, paljud asjad hävitati...”

„Mis meeskonnaga?” segas Ida vahele, heites pilgu alla pikkadele laudadele, kus enamik nüüd magustoitu nautis.

„Ühe kinnise teadlasgrupiga, mida juhib Miranda. Mul pole praegu aega selgitada...”

Lobov topsutas taskurätikuga otsaesist ja vaatas veel korra järele, kas nad on ikka omaette.

„Nad on mind jälitanud juba üleeilsest saadik, kui ma Arlandas maandusin. Nad on mul igal pool Stockholmis kannul käinud, isegi Karolinska instituudis, ja täna hommikul seal kohvikus ka. Sa pead mind kindlasti paranoiliseks, aga usu mind, mul on selleks põhjust. Kui sa mind vaid paar päeva aitaksid, saaksin maha rahuneda. Ma hakkan juba peaaegu et hulluks minema, saad sa aru. Pean saama sind usaldada.”

Kogu see lugu kisub üha keerulisemaks, mõtles Ida, hirm tasapisi taas põue hiilimas.

„Mind võid sa usaldada. Aga mida ma tegema pean? Alma rääkis mingist laekast?”

„Täpselt nii,” vastas Lobov ja ta suu kõverdus kitsaks naeratuseks. Ta silmitses hetke Idat.

„Tead mis? Ma oleksin nagu ajas kuuskümmend aastat tagasi liikunud. Sind nähes. Sinu silmad, kulmud, lõug – täpselt Alma, sinu vanaema koopia. Geenid käituvad tavaliselt nii, jätavad ühe põlvkonna vahele. Siis aga löövad uuesti välja. Anna mulle andeks see jutt, täna on tegelikult mu õnnepäev. Nobeli preemia, see imeline kiri, mis mul õnnestus leida, ja siis veel sina – kõik ühel ja samal päeval.”

Lobov vaatas mõtlikult enda ette, samal ajal kui sumin laua taga muudkui kasvas.

Imeline kiri? mõtles Ida. Missugune kiri?

Järsku läbistas saali sumina trompeti fanfaar. Pidusöök lõppes, kuningas tõusis püsti ja sinine saal täitus summutatud kõminaga, kui tuhanded külalised toolid eemale lükkasid ja püsti tõusid.

Samal ajal ilmus Ida selja taha balustraadile blondi hobusesabaga frakis mees, Lobov tardus paigale. Mees läks valguspuldi juurde ja kruttis paari nuppu, nii et peagi projitseeriti viiekümne meetri pikkuse saali vastasseinale punane laservalgus. Seinad täitusid erisuguste keerlevate kujudega: lilledest inglite, karusõralehtedest ehismotiivide ja puuvõradega.

Just nagu kõik need lauale kuhjatud värsked lilled polekski piisav kaunistus, mõtles Ida ning vaatas, kuidas kuningas koos lauanaabriga trepist tempokalt üles sammus. Neile järgnes kuninganna, keda saatis tema väikest kasvu ümaralõugne prillidega onu. Viivuks mõtles Ida taas tolle hullult armsa Pauli peale. Kuninga järel seadis ka kogu ülejäänud rahvamurd end liikvele, venides trepist üles nagu aeglaselt voogav inimjõgi. Sinine saal jäi tühjaks, kuldse saali tantsupõrand kihas aga peagi inimsummast.

Valguspuldi juures toimetanud mees tõttas lõpuks oma teed. Lobov saatis teda valvsa pilguga.

Kui mees oli läinud, vaatas Lobov tungivalt Idale otsa.

„Ma näitan nüüd sulle, mis mul täna õnnestus leida,” teatas Lobov ja võttis taskust täiesti tavalise A4-paberi. „Oi, üks hetk. Päh. See on mu tänukõne. Siin see on...”

Ta kobas teises taskus ning paistis korraks üsna murelik. Samal ajal märkas Ida, kuidas pikiseinale joonistus uus valguskuma. Laser-show venis aegamisi samas suunas külalistega, et neil oleks trepist üles minnes midagi vaadata. Pulti sättinud poiss toimetas nüüd juba vahekorrusel põhjapoolse balustraadi juures, reguleerides uusi lampe. Nendega korda saanud, sörkis ta saali tagumisse otsa, kus oli laud veel ühe valguspuldiga.

Lobov võttis välja järgmise paberi ja kohe muutus ka ta näoilme, nagu hoiaks ta käes midagi eriskummaliselt habrast.

Ta tasandas häält ja vaatas veel korra ringi, ega keegi neid pealt kuulamas pole.

„Teksti sellel paberil on taga otsitud kauem kui kakssada aastat. Ja see oli kogu aeg siinsamas meie silme all. Alma saab küll väga suure üllatuse osaliseks. Ta saab... ”

Algul paistis Lobov elevil, peagi aga kartlik, justkui võiks katus nende pea kohal iga hetk kokku variseda ja taevaväravad avaneda.

Jah, natuke joobes on ta küll, selles pole kahtlustki, mõtles Ida.

„Miks Alma peole ei tulnud?”

Lobov tundus veelgi rohkem mures.

„Ta oli sunnitud... Moskvasse jääma... ta peab seal... meie varustusel silma peal hoidma. Et seal õige temperatuur oleks. Sa oled meie juures Moskvas teretulnud, siis saame sulle näidata. Anna ainult teada... ”

Ta tõstis uuesti paberi üles.

„Tead mis, ma olin täna hommikul pärast sinuga kohtumist natuke aega omaette Karolinska instituudi raamatukogu erialases lugemissaalis. Ma olen alati tahtnud seal ära käia, sest seal on tohutult loodusteaduse klassikat keskajast tänapäevani, uskumatult kena kollektsioon. Ja ma tahtsin ka isiklikult üht asja näha.”

„Kas üht kirja või?”

„Jah, üht vana kirja, see on ilmatuma kuulus ja selle on kirjutanud üks Solanderi-nimeline mees. Aga seal polnud üks kiri – vaid kaks, saad sa aru? Ainult üks paber, see asus kaitsva poogna vahel ehtsa kirja ümber ja nägi välja nagu tavapärane tühi paber, ei midagi enamat. Ma ei jõua kõike selgitada. Seda päris kirja olin ma juba mitu korda varem lugenud, aga see kaitsev lisapaber on hindamatu. Ma ei suuda endiselt oma silmi uskuda, et see on tõsi – ma leidsin tundmatu teksti täiesti ilmetuna näivalt paberilt. See võib täiesti uskumatult lõppeda.”

Lobovi otsaesisel leemendas higi ja ta näis veelgi erutunum. Ida tundis end eraldatuna, tal polnud õrna aimugi, millest kõigest see mees küll räägib, ja Lobov paistis sellest ka aru saavat.

„Koobaltkloriid,” lausus ta tasasel häälel. „See on saladus. Rootslased kasutasid seda 18. sajandil. Või täpsemalt öeldes: tema kasutas seda. Kuulsaim Rootsi geenius läbi aegade. Carolus Linnaeus – kõigi aegade kuulsaim teadlane. Ehk siis Carl von Linné.”

Lobov vaatas kahtlustaval pilgul ringi ja rääkis siis sosinal edasi.

„Koobaltkloriid oli tol ajal nähtamatu kirja valdkonnas uudseim avastus. Pidev tugev kuumus muudab selle nähtavaks. Kui paber jahtub, kaob ka tekst. Küll mul oli aga raamatukogus õnne. Nad ei saanud mind seal valvata ja ma sain käes hoida ka originaalkirja. Kui ma seda ehtsat kirja lugesin, panin puhtjuhuslikult selle kaitsepaberi laualambi pirni vastu ja siis – siis tuli seal ka tekst nähtavale. Salatekst, nii et tegelikult on neid kirju kaks. Mõistsin, et ei jõua kõike maha kirjutada ja pealegi nägin ma ainult üksikuid lauseid ning allkirja kõige all. See oli veel vanas rootsi keeles kirjutatud. Niisiis ma, jah, ma lihtsalt laenutasin selle. Vaata!”

Lobov võttis välja ühe arhailise paberi, mis oli kaheks volditud.

„Nüüd pead sa küll natuke täpsemini selgitama,” segas Ida vahele. „Sa leidsid niisiis Carl von Linné saadetud salajase kirja?”

„Ei, Linnéle saadetud salajase kirja. Ühelt tema järelkäijalt, Daniel Solanderilt, Linné priimusõpilaselt. Tema parimalt ja kõige müstilisemalt apostlilt. Ja selle kirja sisu võib aidata meid edasi viia, võib-olla kaugele tulevikku. Kuigi ma ei tea täpselt, võib see juhatada meid imeliste asjadeni.”

Ta lõi nimetissõrme otsaga vastu tühja paberit.

„Ma jõudsin siit-sealt ainult paar üksikut sõna välja lugeda. Ma olen Alma käest aastatega ainult natuke rootsi keelt selgeks saanud. Aga seal kirjutatakse karpidest, Ida, see on kõige olulisem. Kas sa tead midagi ebapärlikarpidest?”

Ida raputas pead.

„Ja seal kirjutatakse ka ühest kohast, kus jumala raev kunagi ei vaibu... kus jumala raev kunagi ei vaibu! See võib juhatada meid millegi täiesti seninägematuni. Aga ma pole jõudnud kogu kirja läbi lugeda. Kõik on toimunud üheainsa päeva jooksul, olen käinud Vene suursaatkonnas ja andnud intervjuusid ja... ja ma ei oska ka sellist vana rootsi keelt.”

Lobov tõmbas hinge, hoides kirja endiselt käes.

„Nüüd räägin ma juba liiga palju, Ida. Sa ei tea ka paljut oma vanaemast... Anna andeks, ma olen arvatavasti liiga purjus, ma ei räägi enam rohkem.”

Ta vaatas uuesti enda ümber ringi, endiselt valvel.

„Hea, et läheduses kedagi pole. Nüüd saad sa siis selle kirja, hoia seda paar päeva turvaliselt peidus. Ja laegas ka – see on isegi veel tähtsam.”

Nad olid endiselt balustraadil täiesti ihuüksi. Õnneks ei paistnud keegi neile tähelepanu pööravat.

Lobov noogutas tõsiselt ja tõmbas midagi taskust. See oli kilekott, mille sees oli messingist pandlaga roheline kümne sentimeetri pikkune laegas.

„Mis asi see veel on?” päris Ida.

„Tššš!”

Lobov vaatas juba kindlasti kümnendat korda ringi.

„Sinu enda huvides on kõige kindlam, kui sa midagi ei tea. Hoia seda turvaliselt seni, kuni sul palutakse see mulle tagasi anda. Ilmselt kahe päeva pärast.”

Ida võttis laeka vastu, see oli ootamatult raske. Ta mõtles Alma SMS-ile, et laegast ei tohi mitte mingil juhul lahti teha.

„Aga mis seal sees ometi on?” suutis Ida siiski erutatult küsida.

Lobovi ilme oli tõsine.

„Ei, sa lihtsalt ei tohi seda näha.”

„Aga midagi ma pean ju ometi teadma? Ega see ei ole ju midagi... ohtlikku?”

Lobov paistis järele mõtlevat, tal oli tütarlapsest kahju.

„See pole minust kaugeltki tark tegu... Aga hästi-hästi natukene võid sa ikkagi piiluda. Sinu silmade pärast, Ida. Kui sa lubad, et sa sellest mitte iialgi kellelegi teisele ei räägi.”

„Ma luban.”

„Sa pead mõistma, et... laeka sisu on võimatu kirjeldada.”

Pagana pihta, millest ta küll räägib, mõtles Ida.

Lobov nokitses ettevaatlikult laeka kallal, nagu oleks see valmistatud mingist eriskummaliselt haprast materjalist. Ta hoidis seda kahe käega kinni ja hingas keskendunult.

„Võid vaadata ainult paar sekundit. Kas oled valmis?”

Ida noogutas ja tundis, kuidas pulss üha kiirenevalt tuksub. Ta nägi, kuidas laserprojektsioonid piki balustraadi alla jäävat seina üha lähemale hiilisid. Valgus peegeldus nüüd juba laes ja hakkas neid pimestama ning just sel hetkel urgitses Lobov väikse messingist pandla kallal ja tegi laeka kaane lahti.

Ida pidi just laekasse vaatama, kui mingi ere valguskuma nende kohale kõrgus. Lobov võpatas – laserprojektsioonid olid hiilinud üle balustraadiserva, jõudes kohakuti nende kehaga. Samal hetkel kiirgus laekast tugev roheline valgus ning kõik oli järsku ümberringi kõle ja silmipimestavalt valge, nagu seisnuks nad hääletu valgusplahvatuse keskmes, ning Ida ei jõudnud millelegi mõelda ega isegi enda kaitseks kätt tõsta.

Mis toimub?

See valgus – kust see ometi tuleb?

Kas tema peast?