Читать книгу Ema saladus - Michael Robotham - Страница 10

Mu vahetus lõppeb ja vahetan laoruumis riided, keeran kitli ja nimesildi nutsakuks ning peidan oliiviõlikanistrite ja tomatikonservide taha. Härra Patel tahab, et töötajad viiksid oma vormi koju, aga mina ei kavatse tema eest pesu pesta.

Talvemantlit õlgadele võttes lipsan välja tagauksest, mille kõrval on prügikastid ja hüljatud pappkastid. Kapuutsi pähe tõmmates kujutan ette, et näen välja nagu Meryl Streep „Prantsuse leitnandi tüdrukus“. Ta oli hoor, kelle jättis maha prantslasest laevaohvitser ja kes veetis oma elu merd vahtides ning oodates, et mees tagasi tuleks. Minu meremees tuleb koju minu juurde ja ma kingin talle lapse.

Putney Commoni idaserval jõuan kahekorruselisele bussile number 22, mis sõidab Lower Richmond Roadi kaudu Putney Bridge’i juurde. Raseduse alguses ei teadnud inimesed, kas mind tuleks õnnitleda või osta mulle spordiklubi kaart, aga nüüd pakutakse mulle bussis ja rahvarohkes rongis istet. Mulle meeldib olla rase, tunda last enda sees ringutamas, haigutamas, luksumas ja põtkimas. Ma ei ole enam kunagi üksi. Mul on keegi, kes on seltsiks ja kuulab mu lugusid.

Minu vastu istub ärimees, ülikonnas ja lipsuga. Neljakümnendate keskel, juuksed kartulikoore karva. Märkan, kuidas ta pilk rändab üle mu rasedakõhu. Ta naeratab, pidades mind võluvaks. Viljakaks. Fertiilseks. On ju hea sõna? Ma õppisin selle ära alles hiljuti: fer-tiil-ne. Rõhk on keskel.

Härra Ärimees uurib mu rokkstaarilikku dekolteed. Mõtlen, kas saaksin tema võrgutamisega hakkama. Osa mehi erutub raseda naise peale. Ma võiksin viia ta koju, siduda kinni ja öelda: „Las ma ise teen kõik“. Muidugi ei teeks ma seda kunagi, aga Hayden on olnud ära seitse kuud ja naiselgi on vajadused.

Mu meremees on kuninglikus mereväes sidetehnik, kuigi ma ei tea täpselt, mida see tähendab. Midagi on seal pistmist arvutite ja luuramise ja kõrgematele ohvitseridele aruandmisega – see kõik kõlas väga tähtsalt, kui Hayden püüdis mulle seletada. Praegu on ta HMS Sutherlandi peal ja püüab kuskil India ookeanis Somaalia piraate. See on kaheksa kuu pikkune missioon ja ta ei tule koju enne jõule.

Me tutvusime eelmisel vana-aastaõhtul Soho ööklubis. Palav ja lärmakas, liiga kallite jookide ja vilkuvate tuledega. Olin enne südaööd valmis koju minema. Suurem osa mehi oli purjus, vahtides jalgevahet rõhutavaid kleite ja kepi-mind-kingi kandvaid teismelisi tüdrukuid. Mul on tänapäeva prostituutidest kahju: kuidas nad üldse enam eristuvad?

Vahel on mõni kutt kogunud nii palju julgust, et kutsuda tüdruk tantsima, aga lükatakse juukseid loopides või värvitud huuli kõverdades tagasi. Mina olin teistsugune. Ma ütlesin tere. Näitasin üles huvi. Lasin Haydenil keha enda vastu suruda ja endale kõrva karjuda. Me suudlesime. Ta krabas mind tagumikust. Eeldas, et on sobiv.

Ma olin ilmselt kõige vanem naine seal klubis, kuid kuradima palju stiilsem kui ülejäänud. Muidugi oli gravitatsioon mu ahtrile oma jälje jätnud, aga mul on kena nägu, kui värvin seda korralikult, ja kõhuvolte oskan ma varjata õige riietusega. Kõige tähtsam aga, et mul on suurepärased rinnad. On olnud sellest ajast saati, kui olin üksteist või kaksteist, mil märkasin, et inimesed – mehed, poisid, abikaasad, õpetajad ja peresõbrad – jõllitavad mu büsti. Algul ignoreerisin neid, pean silmas oma rindu. Hiljem püüdsin neid dieediga kaotada ja lamedaks pressida, aga nad ei lasknud end kokku ega lapikuks suruda ega kuidagi ära peita.

Hayden on tissimees. Ma sain sellest aru esimesest pilgust, mis ta minule (või neile) heitis. Mehed on nii läbinähtavad. Ma tajusin, kuidas ta mõtleb: „Kas need on loomulikud?“ Igatahes on, sa nilbik!

Algul arvasin, et Hayden on mulle liiga noor. Tal olid ikka veel vistrikud lõual ja ta nägi välja kõhetu, aga tal olid kenad tumedad lainelised juuksed, mis minu arust on poisi puhul alati raiskamine.

Ma tõin ta koju ja ta keppis mind nagu mees, kes arvab, et ei pruugi järgmise kaheksa kuu jooksul keppi saada, mis ilmselt oligi tõde, kuigi ma ei tea, mida meremehed teevad oma teenistuse ajal.

Nagu suurem osa mu kallimaid, eelistas ta mind peal, nii et mu rinnad rippusid tema näo kohal, kui ma ratsutasin ja oigasin. Pärast puhastasin end vannitoas ja pooleldi ootasin, et Hayden paneks riidesse ja lahkuks. Selle asemel ronis ta sügavamale teki alla ja võttis mind kaissu.

Hommikul oli ta ikka mu kõrval. Tegin talle hommikusöögi. Läksime tagasi voodisse. Sõime lõunat ja läksime tagasi voodisse. Järgmise kahe nädala jooksul suurt muud ei juhtunudki. Viimaks söandasime välja minna ja ta kohtles mind nagu oma kallimat. Meie esimesel korralikul kohtamisel viis ta mind Greenwichi meremuuseumi. Me läksime Bankside Pieril jõebussi peale ja Hayden osutas teekonnal vaatamisväärsustele, nagu näiteks HMS Belfastile, mis on muuseumilaev Toweri silla lähedal. Hayden teadis kogu ajalugu: kuidas teise maailmasõja ajal oli Saksa miin laeva kahjustanud ja et hiljem võttis see osa Normandia dessandist.

Meremuuseumis jätkas Hayden minu harimist, jutustades lord Nelsonist ja tema võitlusest Napoleoniga.

Mulle jäi silma üks maal. Selle nimi oli „Tagasi Tahitil“. Teos kujutas kiviste mäetippude, lopsaka metsa, palmide ja jões suplevate vormikate naistega Lõunamere saart. Kui ma seda stseeni vaatasin, tajusin liiva soojust varvaste all, haistsin plumeeriate lõhna ja tundsin soolast vett oma nahal.

„Oled sa kunagi käinud Tahitil?“ küsisin Haydenilt.

„Veel mitte,“ vastas ta. „Aga ükskord ma lähen.“

„Kas võtad mu kaasa?“

Ta naeris ja ütles, et olin jõebussis näinud välja merehaigena.

Teisel kohtingul läksime sõjamuuseumisse Lõuna-Londonis ja ma sain teada, et teises maailmasõjas suri üle viiekümne tuhande meremehe. See pani mind kartma Haydeni pärast, aga ta ütles, et viimane merel kaduma läinud sõjalaev oli HMS Coventry Falklandi sõja ajal. See juhtus enne, kui Hayden oli isegi sündinud.

Me saime koos olla kolm kuud, enne kui Hayden pidi laevale tagasi minema. Tean, et see pole pikk aeg, aga ma tundsin end sel ajal abielus olevana, nagu oleksin osa millestki, mis on meist endist suurem. Ma tean, et ta armastab mind. Ta ütles mulle seda. Ja isegi kui ta on minust üheksa aastat noorem, on ta küllalt vana, et pere luua. Me sobime kokku. Ma ajan teda naerma ja seks on suurepärane.

Hayden ei tea, et ma olen rase. Rumal poiss arvab, et jättis mu enne lahkumist maha. Ta tabas mu uurimast oma e-kirju ja sõnumeid ning reageeris üle, nimetas mind paranoiliseks ja hulluks. Ütlesime asju, mida me mõlemad kindlasti kahetseme. Hayden tormas mu korterist välja ja tuli tagasi alles pärast südaööd. Purjus. Ma teesklesin, et magan. Ta mässas oma riietega, sikutas teksaseid jalast, kukkus istuli. Ma sain aru, et ta on ikka veel vihane.

Hommikul lasin tal magada ja läksin välja, et osta hommikusöögiks peekonit ja mune. Ma jätsin talle kirjakese. Armastan. Suudlen. Kui tagasi jõudsin, oli ta juba läinud. Mu kirjake oli põrandal.

Ma püüdsin talle helistada. Ta ei vastanud. Käisin bussipeatuses ja rongijaamas, aga teadsin, et ta on läinud. Jätsin sõnumeid, kus ütlesin, et mul on kahju. Anusin, et ta helistaks mulle. Aga ta ei ole vastanud ühelegi mu e-kirjale ega sõnumile ja on mu Facebookis oma sõprade nimekirjast kustutanud.

Hayden ei saa aru, et ma püüdsin meid kaitsta. Ma tean paljusid naisi, kes rõõmsalt varastaksid kellegi kallima või abikaasa. Näiteks üks tema eksidest, Bronte Flynn, tõeline lipakas, kurikuulus selle poolest, et „teeb Britneyt“ (ei kanna aluspesu). Hayden jälgib teda ikka veel Facebookis ja Instagramis, kommenteerib tema litsakaid selfisid. See naine ongi põhjus, miks ma Haydeni telefoni uurisin – armastusest, mitte armukadedusest.

Igatahes olen nüüd rase ja ma ei taha seda uudist Haydenile teatada e-kirja teel. See peab juhtuma näost näkku, aga ei saa toimuda enne, kui Hayden on nõustunud minuga rääkima. Mereväelastele on lubatud kakskümmend minutit nädalas satelliittelefoniga kõnesid, kui nad on merel, aga kõne vastuvõtjad peavad olema nimekirjas. Haydenil on vaja nimetada mind oma kallimaks või partneriks ja anda mereväele mu number.

Eelmisel nädalal rääkisin mereväe hoolekandeametnikuga ja ütlesin, et olen rase. Üks kena naine uuris üksikasju ja oli väga kaastundlik. Nad sunnivad Haydenit nüüd mulle helistama. Kapten annab talle otsese käsu. Seepärast olengi igal õhtul kodus, ootan kõnet.