Читать книгу Ema saladus - Michael Robotham - Страница 14

Laupäeviti tõuseb Jack vara ja läheb jõe äärde jooksma. Pärastpoole viib ta lapsed Barnesi kohvikusse vahustatud piima jooma ja muffineid sööma, kohtudes teiste isadega, kes joovad kohvi, loevad ajalehti ning vahivad au pair’e ja kenasid emmesid.

Gail’s on Barnesi uusim koht. Nädalavahetustel on see tulvil isasid ja lapsi ning lükrasse riietatud nädalavahetusrattureid, kes kinnitavad rattad toru külge, kuniks nad end kojusõiduks tangivad.

See Londoni kant on leherikas küla Putney ja Chiswicki vahel jõekäärus – rahuoaas, mis täis ülehinnatud maju, poekesi ja kohvikuid. Siin elavad peamiselt firmajuhid, börsimaaklerid, diplomaadid, pankurid, näitlejad ja sporditähed. Ühel päeval nägin ma üle Barnesi silla minemas Stanley Tuccit. Ja ükskord märkasin Farmer’s Marketis Gary Linekeri. Ta mängis Inglismaa eest jalgpalli ja nüüd töötab spordikommentaatorina, täpselt nagu Jack.

Olete tähele pannud, et telesaatejuhtidel on suur pea? Ma ei pea silmas, et nad oleksid tähtsad või ennast täis, kuigi mõni kindlasti on. Ma mõtlen suurt pead väga otseses tähenduses. Ma olen näinud Jeremy Clarksonit ja tema pea oli üüratu. See oli nagu halvasti täis puhutud rannapall, lotjas ja kahvatu. Seda – et neil on suur pea – teile kõmuajakirjades ei kirjutata ega ole võimalik oma pead meelega suuremaks teha, kui tahad televisioonis tööd saada. Sul kas on suur pea või ei. Jackil on suur pea ja suurepärased juuksed ja valgemast valgemad hambad. Lõug on nõrgapoolne, kuid kaamera ees hoiab ta seda üleval.

Nüüd on tal käsil teine kohv. Mulle meeldib, kuidas ta lakub oma nimetissõrme, enne kui ajalehel järgmise külje keerab. Ta on lastega hea. Ta korjab üles värvipliiatsid, kui nad need maha pillavad, ja viib nende joonistused koju, et näidata „emmele“.

Esimest korda nägin Megi siit vaid mõnesaja jardi kaugusel. Ta oli Lucy ja Lachlaniga pargis, lapsed mängisid mullitajaga, ajasid taga seebimulle. Meg kandis lihtsat valget särki ja teksaseid. Ma kujutasin ette, et ta töötab moeajakirjas fotograafi või stilistina. See polnudki tõest kaugel. Mõtlesin, et ta abikaasa on börsimaakler ja tal on puhkusevilla Lõuna-Prantsusmaal, kuhu nad lähevad pikkadeks nädalalõppudeks. Nad kutsuvad sinna sõpru, kes on kõik atraktiivsed ja edukad, ja söövad Prantsuse juustu ja joovad Prantsuse veine; ja Meg kurdaks, et pikad saiad on saatana kätetöö, sest need lähevad otse puusadele.

Mulle meeldib selliseid lugusid välja mõelda. Ma kujutan ette terveid elulugusid, annan inimestele nime ja elukutse, leiutan neile tausta ja täiendan nende perekondi mustade lammaste ja koledate saladustega. Võib-olla tuleb see sellest, et lugesin lapsena nii palju raamatuid. Kasvasin üles koos „Roheliste viilkatuste Anne’iga“, luurasin Harrietiga, kirjutasin näidendeid Jo Marchiga ning uurisin Narniat koos Lucy, Peteri, Edmundi ja Susaniga.