Читать книгу Ema saladus - Michael Robotham - Страница 13

Olen lapse tuba värvinud ja seintele šabloone paigutanud. Ma pole eriti mänguline, kui asi puudutab kodukujundamist. Süüdistan selles oma vanemaid, kes ei uskunud lastele väljendusvabaduse andmisse. Puud pidid olema rohelised ja roosid punased.

Samal ajal püüan hoida silma peal Lachlanil, kes juba on uksele käejäljed teinud ja pintsli valesse purki pannud. Kui puhastan vannitoas tema käsi, mõtlen, et kõik see on hea materjal mu blogi jaoks.

Lachlan pole eriti rõõmus selle üle, et saan veel ühe lapse. Asi ei ole õe-vennalikus rivaalitsemises või pesamuna koha anastamises. Ta tahab kedagi omavanust, kellega mängida, või siis kutsikat.

„Miks ei saa tita olla neljane nagu mina?“

„Sest siis ta ei mahuks mu kõhtu,“ seletan.

„Kas teda väiksemaks ei saa teha?“

„Ei saa.“

„Sa võid suuremaks kasvada.“

„Ma arvan, et emme on küllalt suur.“

„Issi ütleb, et sa oled paks.“

„Ta ainult narrib.“ See sitapea!

Jackist rääkides: ta helistas ennist, öeldes, et tuleb õhtul koju, selle asemel et sõita rongiga Manchesteri. Ta tundus olevat heas tujus. Kuude kaupa on ta välja käinud ideid uue telesaate tarvis, kus kuulsused kuumi sporditeemasid arutavad. Jack tahab olla saatejuht. Ta on kirjutanud esitluse, kuid ootab õiget aega, et „jõustruktuuridele“ läheneda.

„Vaata, et sa üleval püsid,“ ütles ta.

„Miks?“

„Mul on uudiseid.“

Otsustan, et teen meile õhtusöögiks midagi head: steik, värsked kartulid ja endiiviasalat. Midagi prantsuspärast. Ma avan isegi pudeli punast veini ja lasen sel hingata. Olen olnud köögis üsna laisk sellest peale, kui jäin rasedaks. Esimesel trimestril ei suutnud ma toidu peale mõeldagi.

Lähen ülakorrusele ja käin duši all, tabades enda peegelpildi. Keerates külje ette, uurin oma tagumikku ja rindu, ignoreerides venitusarme. Peeglile lähemale kummardudes märkan vasakul meelekohal turritamas veidrat krussis karva. Vaatan veel lähemalt.

Oh jumal, mul on hall karv! Võtan pintsetid ja tõmban võõrkarva välja, uurin seda, loodan, et see võib olla värv. Ei, see on kindlasti hall karv. Järjekordne teotus. Panen kirja blogiloo.

Ma leidsin täna halli karva ja mul hakkas natuke hirm. See konkreetne karv oli värvitu ja traatjas. Ma olen alati olnud üsna rahulolev selle pärast, et mul pole (veel) olnud hõbedasi karvu, samal ajal kui tean inimesi, kes juba kahekümne üheselt neid kitkusid ja värvisid.

Nüüd hakkab aja rüüstetöö nähtavale tulema. Mis järgmiseks? Kortsud? Veenilaiendid? Menopaus? Ma keeldun paanikasse minemast. Mul on endavanuseid sõpru, kes elavad täielikus eituses, keelduvad mõtlemast neljakümneseks saamisest, öeldes kõigile: „Siin pole midagi vaadata! Liikuge edasi!“

Ma olen naernud nende üle, kuid nüüd on mul hall karv. Tahan selle panna rasedusstressi süüks, kuid Google’i andmetel pole tõendeid, et halle juukseid põhjustaks stress. Seda ei tee ka trauma ega liiga pikalt päikese käes viibimine. Hea uudis on see, et ma võin selle karva välja tõmmata, kartmata, et selle asemele kolm uut kasvab. Halb uudis on see, et mul on jäänud veel umbes kümme aastat, kuni hall saab mu loomulikuks juuksevärviks.

Noh. Jah. Ainult üle minu laiba.

Kui olen selle postitanud, hakkan lugema hiljutisi kommentaare. Suurem osa neist on heatahtlikud ja toetavad, kuid aeg-ajalt trollivad mind inimesed, kellele ei meeldi mu „mõttetu mulisemine“ või kes käsivad mul „emmepilvedest“ alla tulla. Mind on nimetatud räpakolliks, hooraks, vingatsiks ja libuks. Hullem veel, ma olen halb ema, sest panin Lachlani päevahoidu, ja ma olen süüdi „enda paremaks pidamises“ nendest naistest, kes ei saa lapsi, ja isiklikult vastutav maakera ülerahvastatuse eest, sest saan kolmanda lapse.

Eelmisel nädalal kirjutas keegi: „Mulle meeldib see hääl, mida sa teed, kui vait jääd.“ Üks teine ütles: „Su mehele ilmselt meeldib ärgata kirpude keskel.“ Kustutan solvavad kommentaarid, kuid jätan alles negatiivsed, sest ilmselgelt on kõigil õigus oma arvamusele, isegi rumalatel ja roppsuudel.

Jack jõuab koju pärast üheksat. Selle aja peale magan ma diivanil. Jack kummardub ja suudleb mind otsaette.

„Vabandust,“ ütlen end sirutades ja teda korralikult suudeldes.

Ta aitab mu püsti. Valan talle klaasi veini. „Kuidas su päev läks?“

„Suurepäraselt.“ Ta istub köögipingile, nähes välja endaga rahulolev.

„Kas ma pean ära arvama?“

„Ma räägin söögilauas.“

Ta ei suuda nii kaua oodata ja räägib sel ajal, kui ma salatikastet teen.

„Ma esitlesin täna uue saate ideed. See meeldib neile: Bailey, Turnbull, kogu tiim läks elevile. Nad panevad selle kevadeks kavva.“

„Kas sinust saab saatejuht?“

„Olen kindel, et saab. See oli minu idee.“

Tunnen murelikkuse torget, aga ei taha Jacki tuju rikkuda. „Millal sa teada saad?“

„Lähinädalatel.“ Ta nuhutab mu kaela ja pigistab tuharast. Lükkan ta mänguliselt eemale ja ütlen, et ta peseks käsi. On terve igavik sellest, kui ta viimati nii elevil oli. Võib-olla lähevad asjad ülesmäge. Uus töö, rohkem raha ja laps – on nii palju viise, kuidas edasi liikuda, ja ainult üks, kuidas paigal püsida.