Читать книгу Ema saladus - Michael Robotham - Страница 11

Mu isa saab kuuskümmend viis aastat vanaks ja jääb sel kuul – pärast neljakümmend kaht aastat ühes ja samas finantsfirmas – pensionile. Täna on isa sünnipäevaõhtusöök ja Jack jääb hiljaks. Ta lubas koju jõuda poole kuueks, ja kell on juba kuus läbi. Ma ei helista talle, sest siis süüdistab ta mind näägutamises.

Viimaks jõuab ta kohale ja süüdistab liiklust. Kui Lucy ja Lachlan on kinnitatud oma istmele ja kuulavad „Lumekuninganna“ muusikat, vaidleme autos sosinal.

Jack kiirendab ja sõidab vilkuva fooritule alt läbi.

„Sa sõidad liiga kiiresti.“

„Sa ütlesid, et me jääme hiljaks.“

„Nüüd siis püüad meid tappa?“

„Ära ole naeruväärne.“

„Sa oleksid pidanud varem lahkuma.“

„Sul on õigus. Ma oleksin pidanud tulema koju lõuna ajal. Me oleksime saanud koos küüsi lakkida.“

„Mine persse!“

Need sõnad lihtsalt lipsasid üle huulte. Lucy pea nõksatab. Jack heidab mulle pilgu, mis ütleb: Tõesti? Laste kuuldes?

„Sa ütlesid rumala sõna,“ ütleb Lucy.

„Ei öelnud. Ma ütlesin „kirsse“. Me saame neid õhtusöögil.“

Lucy krimpsutab nägu.

„Mulle ei meeldi kirsid. Need on hapud,“ ütleb Lachlan, kes pigem karjub kui räägib.

„Alati ei ole.“

„Väkk, väkk, hapud kirsid,“ laulab ta veel kõvemini.

„Olgu, sööme midagi muud,“ ütlen ma.

Me sõidame vaikides, suundume Chiswicki sillale. Vaikselt, vihast podisedes, mõtlen kõigile neile söögikordadele, mis on untsu läinud, sest Jack ilmus kohale liiga hilja. Ma vihkan teda, kui ta mõnitab ja pisendab seda, mida mina teen. Me jõuame mu vanemate maja juurde kella seitsmeks. Lapsed jooksevad sisse.

„Sa oskad vahel olla selline pasapea,“ ütlen ma, kui võtan salatid ja Jack tassib tuppa reisivoodi.

Mu õde tuleb välja meid aitama. Grace on minust kuus aastat noorem, õnnelikult vallaline, kuid alati saadab teda mõni võluv ja edukas mees, kes tundub jumaldavat maapinda, millel Grace kõnnib, isegi kui see temast üle tammub.

„Kuidas isal on?“ küsin ma.

„Naudib tähelepanu.“ Me embame. „Ta on grilli üles pannud. Me sööme jälle söestunud vorste ja kebabi.“

Grace ja mina ei näe just õdede moodi välja. Olen kuulnud inimesi ütlevat, et mina olen ilusam, aga temal on rohkem isikupära. Neljateistaastaselt pidasin seda komplimendiks, aga nüüd tean, et asi oli vastupidi.

Jack paneb reisivoodi vabasse magamistuppa üles ja ühineb siis aias meestega, kes seisavad ümber grilli – legendaarne võrdsustaja, mis teeb kuninga igaühest, kelle käes on tangid. Jacki esimesed kaks õlut lähevad alla minutitega. Ta võtab kolmanda. Millal ma loendama hakkasin?

Emal on köögis abi vaja. Me teeme salatikastmed ja lisame kartulitele võid. Grace mängib Lucy ja Lachlaniga, hoiab neil õhtusöögini tuju üleval. Ta ütleb, et talle meeldivad lapsed, aga ma kahtlustan, et ainult teiste lapsed, kelle võib tagasi anda, kui nad on üleväsinud või emotsionaalsed.

Ma kuulen väljast naermist. Jack on mõne oma looga kõiki võlunud. Ta meeldib neile. Ta on iga peo hing – telestaar, kellelt tuleb lõputult klatši ülekannete ja mängijate kohta. Nii mõnigi mees on jalgpallis asjatundja, kuid kujutab ikkagi ette, et Jackil on sel teemal mingit lisa- või siseinfot.

„Sul on temaga vedanud,“ ütleb ema.

„Vabandust?“

„Jackiga.“

Ma naeratan ja noogutan, ikka veel vaadates aeda, kus leegid grillist välja nilpsavad.

„Mul pole õrna aimugi, mida ma temaga peale hakkan,“ lausub ema, viidates isa pensionilejäämisele.

„Tal on plaanid.“

„Golf või aiapidamine? Kuu aja pärast hullub ta igavusest.“

„Te võite alati reisima minna.“

„Ta tahab minna tagasi kohtadesse, kus me oleme varem käinud. Nagu palverännakule.“

Ema meenutab mulle seda korda, mil nad käisid uuesti Kreeka hotellis, kus nad olid veetnud mesinädalad. Nad olid ärganud öösel kell kolm selle peale, et venelased lehvitasid rahaga ja nõudsid seksi.

„See koht oli bordelliks muudetud.“

„Kõlab kui seiklus,“ ütlen mina.

„Ma olen liiga vana sedasorti seikluseks.“

Kui liha on sobivaks kärsatatud, istume sööma. Lachlanil ja Lucyl on oma väike laud, aga ma kolin nende juurde, meelitades Lucyt sööma ja takistades Lachlanit vorsti ketšupisse uputamast.

Öeldakse tooste ja peetakse kõnesid. Paps muutub härdameelseks ja ta hääl kähedaks, kui ta räägib sellest, mida talle tähendab perekond. Jack jätkab vaimutsemist, kuid selleks pole sobiv aeg ega koht.

Kell kümme tassime mõlemad ühe magava lapse autosse ja jätame hüvasti. Mina sõidan. Jack tukub. Koju jõudnud, äratan ta ja me kordame protseduuri, viies lapsed voodisse. Ma olen kurnatud ja kell pole veel üksteistki.

Jack tahab öönapsu.

„Kas sa pole küllalt joonud?“ ütlen mina, tahtes sõnad kohe tagasi võtta.

„Mida sa ütlesid?“

„Ei midagi.“

„Ei, ma kuulsin sind.“

„Vabandust. Ma ei mõelnud nii.“

„Jah, mõtlesid küll.“

„Ärme tülitse. Ma olen väsinud.“

„Sa oled alati väsinud.“

Liiga väsinud, et seksida, peab ta silmas.

„Ma olen kogu nädala tahtnud seksida, aga sa ei olnud huvitatud,“ valetan mina.

„Kas mind võib selles süüdistada?“ küsib Jack.

„Mida see tähendab?“

Ta ei vasta, aga ma tean, et ta tahab öelda, et ei pea mind praegu atraktiivseks ega ole tahtnud veel üht last. Kahest piisab. Poiss ja tüdruk – täpselt nagu peab.

„Ma ei teinud seda meelega,“ ütlen. „See oli õnnetus.“

„Ja sina otsustasid selle alles jätta.“

„Me leppisime kokku.“

„Ei, sina otsustasid.“

„Tõesti? Kas seda sa räägidki oma semudele kõrtsis, et oled tuhvlialune, keda sunnitakse lapsi saama?“

Jacki haare klaasi ümber tugevneb ja ta paneb silmad kinni, justkui loeks kümneni. Ta võtab joogi aeda kaasa ja süütab sigareti pakist, mida ta hoiab köögikella kõrval kõrgel riiulil. Ta teab, et ma vihkan, kui ta suitsetab. Ta teab ka seda, et ma ei kurda.

Meie tülid ongi sellised. Me ütleme teravusi, aga ei loobi taldrikuid. Me läheme nende õrnade kohtade, nõrkuste ja piinlike seikade kallale, mida oleme teineteise kohta abielu jooksul teada saanud.

Kunagi leppisime kokku, et ei lähe kunagi magama teineteise peale vihasena. Ma ei tea, millal see muutus. Ma ütlen endale pidevalt, et kõik muutub, kui laps on sündinud. Mul on rohkem energiat. Tema kahtlused kaovad. Me oleme taas õnnelikud.