Читать книгу Ema saladus - Michael Robotham - Страница 8

Selles loos ei ole mina kõige tähtsam tegelane. See au kuulub Megile, kes on abielus Jackiga, ja nad on täiuslikud vanemad kahele täiuslikule lapsele: poisile ja tüdrukule – heledapäistele ja sinisilmsetele, nunnumatele kui suhkrukoogid. Meg on taas rase ja ma olen äärmiselt elevil, sest ka mina saan lapse.

Toetanud otsaesise vastu aknaklaasi, vaatan kõnniteel mõlemale poole, veel kaugemale aedviljaletist ja juuksurisalongist ja moeärist. Meg jääb hiljaks. Tavaliselt on ta selleks ajaks viinud Lucy algkooli ja Lachlani päevahoidu ning nurgapealses kohvikus sõpradega liitunud. See seltskond emasid kohtub igal reedel, nad istuvad välilaua taga, lapsevankrid reas nagu rekad praami autotekil. Üks rasvavaba piimaga cappuccino, üks chai latte ja kann taimeteed.

Möödub punane buss ja varjab mu vaate Barnes Greeni pargile, mille vastas olen. Kui buss eemaldub, näen kaugemal tee peal Megi. Ta kannab liibuvaid teksaseid ja lohvakat kampsunit ning lükkab värvilist kolmerattalist tõukeratast. Ilmselt nõudis Lachlan, et võiks sellega eelkooli sõita, ja seepärast Meg hilinebki. Poiss on peatunud ka selleks, et vaadata parte ja trennitegijaid ja vanu inimesi, kes teevad t’ai chi’d, liikudes nii aeglaselt, et neid võiks nukufilmis kasutada.

Selle nurga alt ei paista Meg rase. Alles siis, kui ta külje keerab, muutub ta kõht korvpalliks, kenaks ja ümaraks, vajudes päeva jooksul allapoole. Eelmisel nädalal kuulsin, kuidas ta kurtis paistes pahkluude üle, ja oigasin vastuseks. Ma tean, kuidas ta end tunneb. Minu lisaraskus on muutnud treppidest käimise trenniks ja mu põis on pähklisuurune.

Vaadanud kahele poole, ületab ta Church Roadi ja palub vabandust sõpradelt, suudleb neid mõlemale põsele ja kudrutab nende lastega. Öeldakse, et kõik lapsed on armsad, ja ma arvan, et see on tõsi. Ma olen piilunud vankritesse, kus on Guglunki meenutavad punnis silmade ja vaid mõne juuksekarvaga olendid, ja ikka leidnud eest midagi armastusväärset, sest nad on nii värskelt vermitud ja süütud.

Ma peaksin kolmandas vahes riiuleid täitma. See osa kauplusest on hea koht, kuhu peituda, sest juhatajahärra Patelil on probleeme naiste hügieenitoodetega. Ta ei kasuta selliseid sõnu nagu „tampoonid“ või „hügieenisidemed“, vaid nimetab neid „naisteasjadeks“ või ainult osutab kastidele, mis on vaja lahti pakkida.

Ma töötan neli päeva nädalas, varahommikust kella kolmeni, kui just mõni teine osaajaga töötaja ei teata, et on haige. Tavaliselt täidan riiuleid ja kleebin hinnasilte. Härra Patel ei lase mul kassas olla, sest tema sõnutsi lõhun ma asju. See juhtus üks kord ja see polnud minu süü.

Sellise nime järgi nagu Patel arvasin ma ta olevat pakistanlase või hindu, kuid selgus, et ta on rohkem waleslane kui waleslased ise: punase juuksepahmaka ja lühikeste vuntsidega, nagu oleks tegu Adolf Hitleri sohilapsega.

Ma ei meeldi eriti härra Patelile ja ta on igatsenud minust lahti saada sellest peale, kui ütlesin, et olen rase.

„Ära looda mingit vanemapuhkust: sa ei tööta täiskohaga.“

„Ma ei loodagi.“

„Ja arstil käid oma vabast ajast.“

„Muidugi.“

„Ja kui sa ei saa kaste tõsta, pead töölt ära minema.“

„Ma saan kaste tõsta.“

Härra Patelil on kodus naine ja neli last, kuid see pole teda mu raseduse suhtes mõistvamaks muutnud. Ma ei usu, et talle naised eriti meeldivad. Ma ei taha öelda, et ta on gei. Kui alustasin kaupluses töötamist, oli ta minu küljes kui takjas, kasutades iga võimalust end minu vastu suruda kas laos või siis, kui ma põrandat pesin.

„Oih!“ ütles ta, surudes oma erekteerunud peenist vastu mu tuharaid. „Lihtsalt pargin oma ratast.“

Pervert!

Ma lähen tagasi laokäru juurde ja võtan hinnapüstoli, kontrollides hoolikalt selle seadeid. Eelmisel nädalal panin virsikukompottidele vale hinna ja härra Patel pidas palgast kaheksa naela kinni.

„Mida sa teed?“ haugatab hääl. Mu selja taha on ilmunud härra Patel.

„Täiendan tampoonivaru,“ kokutan ma.

„Sa vahtisid aknast välja. Sinu otsmik jättis selle rasvase jälje klaasile.“

„Ei, härra Patel.“

„Kas ma maksan sulle unistamise eest?“

„Ei, härra.“ Osutan riiuli poole. „Teil on otsas Tampax Super Plus – need aplikaatoriga.“

Härra Patelil hakkaks nagu paha. „Noh, vaata laost.“ Ta taganeb. „Teises vahes on vaja koristajat. Mine kuivata seal ära!“

„Jah, härra Patel.“

„Siis võid koju minna.“

„Aga ma töötan kella kolmeni.“

„Devyani teeb sinu eest. Ta võib redelil ronida.“

Ta tahab öelda, et Devyani ei ole rase ega karda kõrgust ja ta laseb tal „ratast parkida“ peast feministiks keeramata. Ma võiksin esitada seksuaalse ahistamise kaebuse, aga mulle meeldib see töö. See annab ettekäände olla Barnesil ja lähemal Megile.

Tagumises laoruumis täidan ämbri sooja seebiveega ning valin käsnmopi, mis pole metallraamini ära kulunud. Teine vahe on kassadele lähemal. Mul on sealt välikohvikule ja selle laudadele hea vaade. Ma ei kiirusta põrandapesuga, hoides end eemale härra Patelist. Meg ja tema sõbrad hakkavad lõpetama. Suudeldakse põsele. Kontrollitakse telefone. Lapsed pannakse kärudesse-vankritesse. Meg teeb veel viimase märkuse ja naerab, visates oma kauneid juukseid. Peaaegu alateadlikult heidan ka enda omi üle pea. Ei tule välja. Lokkidega ongi see häda, et nad ei liugle, vaid hüppavad.

Megi juuksur Jonathan hoiatas mind, et mul pole mõtet teha sama lõikust mis Megil, aga ma ei kuulanud teda.

Meg seisab kohviku ees, kirjutab kellelegi sõnumit. Ilmselt Jackile. Nad arutavad, mida õhtuks süüa, või teevad nädalavahetuseks plaane. Mulle meeldivad Megi rasedateksad. Mul on ka selliseid vaja – midagi, millel on veniv värvel. Mõtlen, kust ta need ostis.

Kuigi näen Megi peaaegu iga päev, olen temaga rääkinud vaid korra. Ta küsis, kas meil on veel Bran Flakesi helbeid, kuid meil oli kõik otsas. Soovin, et oleksin saanud vastata jaatavalt. Soovin, et oleksin saanud minna kiikuvate plastmassuste taha ja naasta karbi Bran Flakesiga ainult talle.

See juhtus mai algul. Juba siis kahtlustasin, et ta on rase. Kaks nädalat hiljem võttis ta farmaatsiatoodete riiulilt rasedustesti ja mu kahtlused said kinnitust. Nüüd on meil mõlemal kolmas trimester, ainult kuus nädalat veel oodata, ja Megist on saanud mu eeskuju, sest ta laseb abielul ja emadusel paista nii lihtsana. Esiteks on ta jalustrabavalt kaunis. Vean kihla, et ta võis vabalt olla modell. Mitte buliimiline moelavadel kõndija ega ohoo-efekti esile kutsuv tabloidide nädalapiiga, aga tervislik ja seksikas naabritüdruk. Selline, kes reklaamib pesupulbrit või kodukindlustust ja jookseb alati üle lillelise aasa või labradoriga rannal.

Mina olen kaugel sellest. Ma pole eriliselt kena, aga ma pole ka inetu. „Ohutu“ on ilmselt õige sõna. Olen see vähem võluv sõber, keda kõik ilusad tüdrukud vajavad, sest ma ei röövi nende sära ja olen neile tänulik jääkide (toidu ja kallimate) eest.

Üks kaupluste kurbadest tõdedest on see, et inimesed ei märka riiulite täitjaid. Ma olen nagu ukse ees magav hulgus või papist silti hoidev kerjus – nähtamatu. Mõnikord küsib keegi mu käest midagi, kuid kui ma vastan, ei vaata nad mulle kunagi otsa. Kui kauplusele tehtaks pommiähvardus ja kõik peale minu oleks evakueeritud, küsiks politseinik: „Kas nägite poes veel kedagi?“

„Ei,“ kõlaks vastus.

„Aga riiulite täitja?“

„Kes?“

„See isik, kes paneb kaupa riiulitele.“

„Ma ei pööranud sellele mehele tähelepanu.“

„See oli naine.“

„Kas tõesti?“

See ma olen: nähtamatu, märkamatu kaubaväljapanija.

Vaatan õue. Meg kõnnib kaupluse poole. Automaatuks avaneb. Meg võtab plastmassist ostukorvi ja jalutab esimesse riiulivahesse: juur- ja puuvili. Kui ta jõuab vahekäigu lõppu, pöörab ta ümber ja suundub siiapoole. Ma jälgin ta liikumist ja näen teda vilksamisi, kui ta möödub pastast ja tomatikonservidest.

Ta keerab minu vahesse. Lükkan ämbri kõrvale ja astun tagasi, mõeldes, kas peaksin ükskõikselt harjale toetuma või tõstma selle õlale nagu puust püssi.

„Ettevaatust, põrand on märg,“ ütlen ma, nagu räägiksin kaheaastasega.

Mu hääl üllatab teda. Ta pomiseb tänusõnad ja libiseb mööda, kõht puudutab peaaegu minu oma.

„Millal teie tähtaeg on?“ küsin.

Meg peatub ja keerab end ringi. „Detsembri algul.“ Ta märkab, et ma olen rase. „Ja teil?“

„Samal ajal.“

„Mis kuupäeval?“ küsib ta.

„5. detsembril.“

„Poiss või tüdruk?“

„Ma ei tea. Aga teil?“

„Poiss.“

Ta tassib Lachlani tõukeratast. „Teil üks juba on,“ ütlen ma.

„Kaks,“ vastab tema.

„Ohoo!“

Ma vahin teda. Ütlen endale, et pööraksin pilgu ära. Vaatan oma jalgu, siis ämbrit, kondenspiima ja sinepipulbrit. Oleksin pidanud midagi muud ütlema. Ma ei suuda mõelda.

Megi korv on raske. „Noh, õnn kaasa!“

„Teile samuti,“ ütlen mina.

Ta on läinud, suundunud kassasse. Korraga mõtlen ma kõikidele asjadele, mida oleksin võinud öelda. Ma oleksin võinud küsida, kus ta sünnitab. Millise sünnitusviisi ta on valinud? Oleksin võinud kommenteerida tema venivaid teksaseid. Küsida, kust ta need ostis.

Meg on läinud kassajärjekorda, sirvib kõmuajakirju, kuni ootab oma korda. Uus Vogue ei ole veel väljas, aga ta lepib Tatleri ja Private Eyega.

Härra Patel hakkab Megi oste skannima: munad, piim, kartulid, majonees, rukola ja parmesan. Inimese kohta saab ostukorvi järgi palju teada; taimetoitlased, veganid, alkohoolikud, šokohoolikud, kaalujälgijad, öised pidutsejad, kassiarmastajad, koeraomanikud, kanepikimujad, tsöliaakiahaiged, laktoositalumatud ja need, kel kõõm, diabeet, vitamiinipuudus, kõhukinnisus või sissekasvanud varbaküüs.

Niimoodi ma teangi nii palju Megi kohta. Ma tean, et ta on vääratanud taimetoitlane, kes hakkas punast liha uuesti sööma siis, kui jäi rasedaks, kõige tõenäolisemalt raua tõttu. Talle meeldivad tomatil põhinevad kastmed, värske pasta, kodujuust, tume šokolaad ja need võiküpsised, mida müüakse plekk-karbis.

Ma olen temaga nüüd päriselt rääkinud. Me oleme loonud sideme. Meist saavad sõbrad, Megist ja minust, ja ma saan samasuguseks nagu tema. Ma loon endale armsa kodu ja teen oma mehe õnnelikuks. Me käime Megiga joogatrennis ja vahetame retsepte ning kohtume igal reedehommikul oma emade grupiga, et kohvi juua.