Читать книгу Ema saladus - Michael Robotham - Страница 12

Mõnikord tunnen, justkui tiksuks minevik mu sees nagu fantoomkell, öeldes mulle, milliseid kuupäevi peaks tähistama ja milliseid patte heastama. Täna – 1. novembril – on üks selliseid päevi, teatud sorti aastapäev, ja seepärast ma sõidangi National Expressi bussiga, mis püsib kiirtee sisemisel sõidureal, trööstitu, halli taeva all põhja poole.

Surun otsmiku vastu klaasi ja vaatan, kuidas sõiduautod ja veokid meist mööduvad, nende rattad keerutavad vett ja kojamehed käivad edasi-tagasi. Vihm tundub olevat eriti kohane. Minu lapsepõlvemälestused ei sisalda lõputuid suvesid, pikki õhtupoolikuid ega heinas siristavaid ritsikaid. Minu nooruse Leeds oli lõputult hall, külm ja uduvihmane.

Meie perekonna maja ei ole enam, see on kokku lükatud, et teha ruumi kaubalaole. Ema ostis uue maja: väikse terrassiga, üsna meie vana maja lähedal. Raha eest, mille mu kasuisa talle jättis. Kasuisa suri golfiväljakul, löönud palli auku vindiga. Südamerabandus. Kes oleks võinud arvata, et tal süda olemas on? Ema helistas, et mulle seda uudist teatada ja küsida, kas tulen matustele, aga ütlesin talle, et pigem rõõmustan kaugelt.

Ma ei lähe täna ema vaatama. Ta on Hispaanias „talvitumas“, nagu talle meeldib nimetada tegevust, mis tähendab Marbellas basseini ääres enese grillkanaks praadimist, sangria joomist ja kohalike vastu jäme olemist. Ta ei ole rikas, vaid niisama rassistlik.

Leedsi bussijaamast suundun lähimasse lillepoodi ning lasen seal kipslillest ja rohelistest lehtedest teha kolm väikest pärga. Lilleseadja pakib need paberisse ja paneb läikivasse pappkarpi, mille ma torkan oma õlakotti. Hiljem ostan võileiva ja joogi ning võtan takso, et sõita mööda A65 Kirkstallini, kus tee ületab Aire’i jõe. Takso viib mu Broadlea Hilli lähedale, kus ma ronin trepist üles ja kõnnin mudast rada pidi läbi metsa.

Oskan nimetada suuremat osa puudest ja põõsastest ning linde tänu Nickyle, oma kunagisele abikaasale. Ta arvas, et ma ei kuulanud, kui ta midagi rääkis või näitas, aga mulle meeldis tema lugusid kuulata ja ma imetlesin, kui palju ta teadis.

Ma kohtusin Nickyga kuu pärast oma kolmekümnendat sünnipäeva – just siis, kui arvasin, et aeg Härra Õige või Härra Vale või üldse mingi Härra kohtamiseks hakkab otsa saama. Suurem osa mu sõpru oli selleks ajaks abielus või kihlatud või pikaajalises suhtes. Mõni oli teist või kolmandat korda rase, soovides suurt peret või rohkem toetusi või siis kogemata.

Londonis elades töötasin ajutiste töötajate agentuuris, asendades lühikest aega kellegi sekretäri, tavaliselt sünnituspuhkusel naisi. Mul oli üüritoake Camdenis kebabipoe kohal, mis pakkus kaklusi ja „doonorkebabe“, kui pubid olid öösel uksed kinni pannud.

Oli halloween. Kamp nõidu, kolle ja kummitusi koputas uksele ja sirutas minu poole koti või korvi. Olin just teinud järjekordse annetuse Briti hambatohtritele. Leidsin end köögist paljajalu, tundes end nagu piimapakk, mis on liiga kauaks külmikusse jäänud.

Mu sülearvuti köögilaual oli lahti. Mõlemal pool arvutit oli hunnik masinakirjas lehekülgi. Kolm kuud olin transkribeerinud lindistusi Nicholas David Fyfle’i nimeliselt kirjanikult, kes pani kirja kuulsate sõdurite ja sõjasangarite elulugusid. Tema saatis mulle kulleriga lindistused ja mina saatsin vastu kirjapandud teksti. Ainus teistsugune kontakt olid vaimukad märkused, mis ta lehe äärele kirjutas, kui tahtis, et ma mõne lõigu uuesti trükiksin.

Mõtlesin, kas ta flirdib minuga. Mõtlesin, milline ta välja näeb. Ma kujutasin ette vaikset, piinatud kunstnikku, kes loob katusekambris imeilusat proosat, või siis metsikute juustega kõvasti joovat sõjakorrespondenti, kelle elu on pidevalt ohus. Ma teadsin teda vaid märkuste ja lindilt kostva hääle järgi, mis kõlas lahke ja meeldivana. Teatud silpidel ta kokutas veidi ja naeris närviliselt, kui kaotas järje.

Ma võtsin vastu otsuse. Tekstide postitamise asemel viisin need talle ise kohale, koputades tema maja uksele Highgate’il. Nicky oli üllatunud, kuid meelitatud. Ta kutsus mu sisse ja pakkus teed. Ta polnud nii ilus, kui ma olin lootnud, kuid tal oli kena nägu ja kõhn keha, mis tundus riietesse uppuvat.

Küsisin ta raamatute kohta. Ta näitas mulle oma raamatukogu. „Kas sa loed?“

„Kui väike olin, lugesin palju,“ ütlesin ma. „Praegu ei suuda ma valida.“

„Millised lood sulle meeldivad?“

„Mulle meeldivad õnnelikud lõpud.“

„Meile kõigile meeldivad,“ naeris tema.

Pakkusin, et transkribeerin lindistusi tema pool, et kulleriteenuselt kokku hoida ja protsessi kiirendada. Jõudsin kohale igal hommikul kella üheksaks ja töötasin tema söögitoas, tehes vahel pausi, et valmistada teed või soojendada midagi mikrolaineahjus. Kulus mitu kuud flirtimist, enne kui Nicky mind suudles. Arvan, et ta oli süütu. Õrn ja hoolitsev, tähelepanelik, aga mitte osav. Ma tahtsin, et ta oigaks või karjataks, kui me armatsesime, aga tema jäi alati vaikseks.

Oma sõprade ees käitus ta nagu tüüpiline kutt, nautis õlut ja hobustele panustamist, aga minuga oli teistsugune. Ta viis mind pikkadele jalutuskäikudele maale, uurima lossivaremeid ja jälgima metsalinde. Ühel sellisel „ekspeditsioonil“ Nicky kosis mind ja ma vastasin „jah“.

„Millal ma su vanematega kohtun?“ küsis ta.

„Sa ei kohtugi.“

„Aga nad tulevad pulma, eks ole?“

„Ei.“

„Nad on su vanemad.“

„Mul ükskõik. Meil jätkub külalisi.“

Isegi pärast seda, kui olime abiellunud, jätkas Nicky veenmist, et mõtleksin ümber. „Ei saa päevapealt lõpetada nendega rääkimist,“ ütles ta. Aga ma sain. See oli nagu iga muu suhe: kui kumbki osapool enam ei pinguta, see närtsib ja sureb.

Maapind minu ees laskub vähehaaval, kui kõnnin mööda lompidega rada. Vaatan iga natukese aja tagant üle õla, aga keegi ei järgne mulle. Mu rasedus on peidetud mantli alla, kuid ma tunnen lapse raskust oma puusadel ja survet vaagnal. Ronin kohmakalt üle teetammi, kasutades noori puid käsipuuna. Oksad ja vanad lehed praksuvad ning krudisevad saabaste all. Ma jõuan kraavini ja hüppan sellest jõehobuse graatsiaga üle.

Päike on tasapisi välja tulnud ja mul on nüüd soojem, ma higistan mantli all. Siksakilist rada pidi jõuan taluvaremete kõrval kasvava puudesaluni. Kuulen, kuidas vesi voolab kallaku põhja rajatud tammi taga sügavasse tiiki.

Põlvitades niiskele maapinnale, puhastan selle ronitaimedest ja heinast, tõmmates välja taimekobaraid ja mullatükke. Aeglaselt paljastan kolm väikest kivipüramiidi, mis on lagendikul võrdsete vahedega. Tulemusega rahule jäänud, võtan mantli seljast ja laotan selle improviseeritud piknikutekina maha, toetades selja vastu lagunenud majaseina.

Ma leidsin selle koha palju aega enne seda, kui kohtasin Nickyt. Ma pidin olema üksteist või kaksteist, kui Kirkstall Abbeys jalgrattaga Horsforthi poole rühkisin. Väntasin, seljas puuvillane kleit ja jalas sandaalid, mäletan, et lehvitasin kanalil paatidele, mida lüüsidest läbi manööverdati. Kui ma nurga taha keerasin, märkasin korstnavaremeid, mis puude vahelt paistsid. Teinud teed läbi põldmarjade ja väänkasvude, leidsin lagunenud talumaja, mis tundus olevat peaaegu nõiutud, nagu muinasjutuloss, mis tuhat aastat tagasi on uinuma sunnitud.

Palju hiljem tõin ma Nicky siia ja temagi armus sellesse kohta. Ma ütlesin, et peaksime maa ära ostma ja koha üles ehitama; tema kirjutaks ja meil oleks palju lapsi. Nicky naeris ja ütles, et ma ei kiirustaks, aga mina püüdsin juba rasedaks jääda.

Kaitsmata seks oli, nagu ostaks iga kahekümne kaheksa päeva tagant kraapimisloterii pileti lootuses võita. Ma ei võitnud midagi. Me käisime arstide vahet, viljakuskliinikutes ja alternatiivravitsejate juures. Ma proovisin hormoonsüste, vitamiine, ravimeid, akupunktuuri, hüpnoteraapiat, Hiina ravimtaimi ja eridieete. Kehaväline viljastamine oli ilmselgelt järgmine samm. Me proovisime neli korda, kulutades ära oma säästud, ja iga ebaõnnestumine tähendas järjekordset südamemurdumist. Lootust tulvil abielu oli muutunud meeleheiteks.

Nicky ei tahtnud uuesti proovida, aga tegi seda minu pärast. Meie viimasel katsel klammerdus üks embrüo mu emakasse nagu meritigu kaldakividesse. Nicky nimetas seda meie imelapseks. Muretsesin iga päev, sest ma ei uskunud imedesse.

Möödusid nädalad. Kuud. Ma läksin suuremaks. Me julgesime valida nimesid (Chloe tüdrukule ja Jacob poisile). Oli kolmekümne teine nädal, kui ma ei tundnud enam lapse liigutusi. Läksin otse haiglasse. Ämmaemand ühendas mu masina külge ega suutnud leida lapse südamelööke. Ta ütles, et ilmselt on asend halb, aga ma teadsin, et midagi oli valesti. Tuli arst. Ta tegi ultraheliuuringu ega leidnud vereringet ega südamelööke.

Mu sees on surnud laps, ütles ta. Elu asemel laip.

Nicky ja mina nutsime nii kaua, nagu me varem polnud nutnud, leinasime koos. Hiljem samal päeval kutsuti sünnitus esile. Mul olid valud ja ma pressisin, kuid polnud lapse nuttu, polnud rõõmu. Kui pamp mu kätele pandi, vaatasin ikka veel sooja titat. Tüdrukut, kes polnud elanud nii kaua, et hakata hingama või minna oma nime nägu.

Siia me tema tuha tõimegi, matsime Nickiga Chloe laguneva talumaja kõrvale, tammi kohale, meie kohta. Me lubasime, et tuleme siia tagasi igal aastal Chloe sünnipäeval – mis ongi täna –, aga Nicky ei tulnud kordagi. Ta ütles, et me peame „edasi liikuma“, mis on väljend, mida ma pole kunagi mõistnud. Planeet pöörleb. Aeg möödub. Me liigume edasi isegi siis, kui seisame paigal.

Meie abielu ei elanud seda õnnetust üle. Aasta pärast olime lahutatud – see polnud tema, vaid minu süü. Minu armastus lapse vastu on suurem kui armastus mõne täiskasvanu vastu, sest see on puhas armastus, mis ei põhine füüsilisel veetlusel või jagatud kogemustel või intiimsetel rõõmudel või koosveedetud ajal. See on tingimusteta, mõõtmatu, kõigutamatu.

Lahutus oli lihtne ja selge. Viis aastat abielu lõppes ühe pliiatsiviibutusega. Nicky kolis Londonist ära. Viimati, kui temast kuulsin, elas ta Newcastle’is koos ühe kooliõpetajaga – lahutatud naine kahe teismelise pojaga. Kiirperekond, lisa vaid vett ja sega.

Võtnud välja lihavõileiva ja limonaadi, avan kolmnurkse pakendi ja söön aeglaselt, kogudes puru oma pihku. Punarind hüpleb põõsa peenikestel okstel ja maandub Chloe mälestusmärgil, kõnnib uhkeldavalt edasi-tagasi. Poetan puru heina peale. Punarind hüppab maha ja nokib mu pakutut, tõstes aeg-ajalt pead, et mind vaadata.

Täna on Chloe sünnipäev, aga ma leinan kõiki oma lapsi: neid, kelle kaotasin, ja neid, keda ei suutnud hoida. Ma leinan, sest keegi peab võtma vastutuse.

Enne lagendikult lahkumist tõmban lahti kotiluku ja võtan välja väiksed lillepärjad, püüdes mitte lömastada kroonlehti, ja panen igale kivikuhilale ühe vaniku, öeldes nende nimed.

„Ma saan uue lapse,“ räägin neile. „Aga see ei tähenda, et ma teid vähem armastaksin.“