Читать книгу Keegi pole süütu - Michel Bussi - Страница 4

Bamby seisis François’ga silmitsi.

Red Corneri Šahrazadi toas olid peeglid osavalt paigutatud, et vaatenurki mitmekordistada, justnagu filminuks tüdrukut kümmekond kaamerat, mis projitseerisid ta kujutist seintele, lakke, tagantvaates, eest-vaates, altvaates.

François polnud kunagi näinud nii kaunist neiut.

Vähemalt mitte viimase 20 aasta jooksul. Mitte sestsaadik, kui ta enam mööda maailma ei rännanud – tol ajal oli ta mõne dollari eest saanud tai või nigeeria prostituute, kes võinuks saada Miss Maailma tiitli, kui nad sündinuks saatuse tahtel teisel pool tänavat. Mitte sestsaadik, kui ta oli loonud kodu Solène’i, Hugo ja Mélaniega, kui ta oli lasknud enesele Aubagne’i maja ehitada, kui ta sidus igal hommikul ette lipsu, et minna üle vaatama Vogelzugi raamatupidamist, kui ta käis kaks korda aastas välislähetuses. Aga nüüd enam mitte kunagi kaugemal kui Marokos või Tuneesias.

François luges mõttes kuid kokku: juba ligemale aasta aega ei olnud ta Solène’i petnud. Temast oli peaaegu märkamatult saanud truu abikaasa. Vogelzugis, immigrantide nimel võitlevate fanaatikute keskel, ei sattunud ta just kuigi sageli nägema väljakutsuvates riietes tüdrukuid, kes paljastanuks oma kumerusi ja lasknuks aimata rinnajoont.

Ammugi ei saanud ta selliseid tüdrukuid oma embusse haarata.

Nüüd vonkles tema ees neiu, kelle eesnimi oli Bamby. Fulbe nimi. Ta oli 24-aastane, tal oli Aafrika printsessi keha ja ta kirjutas antropoloogia alal väitekirja migratsiooniteedest. François’ga oli ta ühendust võtnud juhuslikult, tüdruk oli ta valinud 50 asjatundja hulka, kes olid tuttavad immigrantide suhtes kehtivate eeskirjadega ja kellelt pidi tulema tema teadustöö korpus. 50 tundi diktofoniga salvestatud intervjuusid … ja teiste seas ka François’ tunniajane monoloog Vogelzugi kontoris, kui paar suunavat küsimust välja arvata.

Bamby näis tema karjääri vastu suurt huvi tundvat ja François oli omalt poolt juurdegi lisanud: veendumusi, tegevusi, meeleseisundeid, mis pärinesid ajast, kui kohvriteta reisimise muretuse asemel olid tema jaoks olulisemad kogemustepagas, vanuse jõud, kordaminekud, võrgutamine. Tüdruk oli talle teksti meilitsi üle lugemiseks saatnud, 15 päeva hiljem aga kohtusid nad taas sündsaks vestlusõhtuks, sedapuhku ilma diktofonita, aga pika embusega enne hüvastijättu. „Võite mulle helistada …”

Võluv doktorandineiu oligi helistanud. Töö oli tal üle pea kasvamas. Väitekiri, juhendatud rühmatööd, peika jaoks lihtsalt poleks aega, mitte hetkegi, kasutagem siis aega tõhusalt.

See oli sobilik ettepanek, François jagas enam-vähem samu vaateid.

Kasutagem aega tõhusalt.

Kohtume siin, kohalikus Red Corneris.

Vaevu hotellituppa jõudnud, heitis François voodile, teeseldes äkilist väsimust pärast kolme viinapitsi kummutamist baaris, mis asus eri teemade järgi kujundatud tubade all. Kasutagem aega tõhusalt? Kaunitar oli lasknud end mitu tundi taltsutada.

Bamby kükitas tema lähedale ilma võltshäbelikkuseta, aga relvitukstegeva õrnusega. Tüdruk ainult silitas meest kukla ja kaela piiril, kus juuksed hõrenesid. Neiu kandis päikesekarva õhukest aafrikapärast taljesse lõigatud kleiti, mis ulatus pahkluudeni, aga jättis ta kaela ülaosa ja pruunid õlad paljaks. Kullavärvilise kanga all peitis end ta kaelas väike hõbedane ripats.

„See on lind?”

„Öökull. Kas soovite näha?”

Nägus doktorandineiu libistas Aafrika kangast aegamisi allapoole, see libises otsekui kardin, jäi hetkeks kehakumerustele pidama ja langes talle siis vöökohale. Ühe hooga.

Kleidi all ei kandnud ta midagi …

Ta rinnad paiskusid välja, imeilusad, peaaegu ebamaised, öökullike värises nende vahel.

Päikesekarva kleit lehvis ta alakeha ümber, kõditas ta naba, takerdus puusadele. Bamby ajas end sirgu, lasi sõrmel aegamisi alla libiseda mööda François’ kaela, takerduda ta särgi esimese nööbi taha, laskuda allapoole, üha allapoole kuni püksilukuni. Tüdruk oli otsustanud ta päris hulluks ajada!

Bamby pidi olema pisut noorem kui François’ tütar. See François’d ei šokeerinud. Ta teadis, et ta on nüüdki veel võluv oma halliseguste juustega, et ta tekitab turvalise tunde. Ühtaegu teadis ta, kui suur võlujõud on rahal.

Kas siin oli raha kuidagi mängus?

Bamby vonkles ta ees. Naeratas. Mängis otsekui liblikas, kes ähvardab iga hetk ära lennata. François sundis end muule mõtlema, et end rahustada, et mitte liiga kiiresti tüdrukule peale heita, et järgida tema rütmi. Kas Bamby oleks nõus raha vastu võtma? Ei, loomulikult mitte. Kõige lihtsam oleks temaga uuesti kokku saada. Aeg-ajalt. Kohelda teda printsessina. Tuua talle kingitus. Viia ta restorani. Paremasse hotelli kui see äärelinna Red Corner. François imetles väga tüdrukuid, kes on lisaks kaunidusele targad. Ta oli märganud, et vastupidi esmamuljele teeb see niisugused tüdrukud teistest lahkemaks, sest nad äratavad nii suurt armukadedust, et nad tunnevad kohustust olla laitmatu sõbratar, kuna vastasel juhul tambitaks nad viimaks jalge alla. Neil tuleb ellujäämiseks õppida tagasihoidlikkust.

Nad on inglid, keda saavad puudutada vaid vähesed privilegeeritud mehed.

Tal on leebe hääl, talle meeldib rääkida. Eriti meeldib talle kuulda ennast rääkimas.

Ta naise nimi on Solène. Tal on väike tütar, üheaastane. Mélanie.

Ta vasaku rinnanibu all on väike kõver arm.

François’ erutus kasvas veelgi, kui Bamby nihkus lähemale ja libistas sõrmed mehe särgi alla, avas kaks nööpi, peatus rinnanibudel. Tüdruk silitas teda pikalt, lubas mehel alles nüüd panna käed ta rindadele, mõneks sekundiks, seejärel aga tõmbus tagasi, justnagu oleks puudutus teda kõrvetanud.

Või siis tahab ta veel mängida, leidis François enesele sobivama tõlgenduse. Bamby heitis talle väljakutsuva pilgu ja pöördus siis mõõdetud aeglusega ümber.

„Ma lähen toon klaasi vett.”

François’ käed tundsid end küll hüljatuna, aga nüüd kerkis säde ta silmadesse. „Kannatust,” mõtiskles ta omaette, „siit jätkub kõigile meeltele.” Esimesena eelistati nägemismeelt. Toas kõndides lasi Bamby päikesekarva kleidil sensuaalselt maha langeda.

Kleidi all ei kandnud ta midagi.

Ei ülal ega all.

Tüdruk sammus eemale, möödus vitraažaknast, kust voogas ta nahale kõiksugu värvitoone. Hetk hiljem tuli ta tagasi, veeklaas käes, ja pakkus François’le hingetuksvõtvat eestvaadet.

„Meeldib?” sosistas Bamby magusalt.

François ajas end padja najal sirgu. See oligi tema saladus naistega kokku puutudes. Mitte iialgi mängida vallutajat. Iseäranis mitte siis, kui ta oli oma võidus kindel.

Mees vaatas teda jumaldavalt nagu kingitust, mida on nii kaua oodatud, et selle vastu võtmisel teeseldakse, et ei olda seda väärt.

„Mu kaunitar, mu imeline kaunitar, mu pääsuke, miks sa minusuguse vanamehega mehkeldad?”

„Olge tasa, François.”

Bamby astus tema poole, ainsaks kehakatteks pähe seotud rätt. Esimesel kohtumisel oli see rätt François’d üllatanud, sest läks vastuollu üliõpilasneiu emantsipeerunud isiksusega. Lisas talle kahemõttelisust. Bamby oli selle küsimuse varjanud naerupahvakusse.

„Kas ma ei ole niimoodi teie arvates enam ilus?”

Jumalikult erutaval tüdrukul oli mõistagi õigus. Pearätt varjas ta ovaalset näokuju, justkui raamistas ta ümaraid põsesarnu, nii et pilk sai hõlpsamini keskenduda maali kõrgpunktidele, kahele kitsale oliivipuulehe moodi silmale, kahele pärlmutrikarva venele, mis ripsmetuši pimedas öös kannavad ripsmepilliroo keskel kaht meeläikelist musta pärlit.

Tuba oli lõhnastatud meeldivalt vürtsika aroomiga. Diskreetselt paigutatud kõlaritest kostis ühtejärge idamaiseid lauluviise. François hakkas muretsema: kas toas võivad olla kaamerad?

Bamby liigutas muusika rütmis aeglaselt puusi, lastes François’l kujutleda, et niipea kui tema, Bamby, näitab selleks rohelist tuld, saab mees panna ta alasti keha värisema. Tast saab vaid muusikariist François’ käte vahel, erakordne muusikariist, millel saavad loa mängida vaid üksikud virtuoosid.

„Ma meeldin teile, sest ma olen ilus.”

Bamby hääl oli peaaegu lapselik. Mitte kähe nagu gospelilauljatel.

„Muud ma ju sinust veel ei tea.”

„Pange siis silmad kinni.”

François’ silmad jäid ikka pärani.

Bamby võttis aeglaselt pearäti ära. Ta juuksed olid pikad, mustad, patsideks punutud.

„Ma tahan, et te võtaksite mind, silmad kinni.”

Neiu ronis voodile. Ühtäkki loobus ta sootuks sündsa distantsi hoidmisest, haaras François’ ülakeha oma reite vahele, tõstis rinnad mehe silmade kõrgusele ja kergitas siis häbeme paari sentimeetri kaugusele François’ tärkavast habemest. Üle kogu ihu lõhnas Bamby nahk wusulan’i järele, millega malilannad lõhnastavad rõivaid ja juukseid ning võiavad nahka, et mehi ära võluda.

„Ma tahan, et te võtaksite mind käsikaudu.”

Esiotsa oli François nõus selle mänguga kaasa minema. See polnuks talle esimene kord armatseda kinniseotud silmadega. Algusaegadel oli ta seda Solène’iga sageli teinud. Hiljem enam mitte. Sellepärast oligi ta nüüd siin, ainult sellepärast. François sulges silmad. Bamby sidus need rätiga kinni, François püüdis aga samal ajal kohmakalt ja pimesi keeleotsaga tabada neiu rinnanibusid, haarata neid peopessa.

„Käituge korralikult, härra finantsjuht,” lausus Bamby oma vastupandamatu tüdrukuhäälega.

Neiu habras käsi haaras François’l randmest, nagu tõrjutakse eemale ulaka poisikese sõrmi, mis sirutuvad kommikarbi poole.

Klõps.

Esiotsa ei saanud François asjast aru. Kõigepealt püüdis ta loomu sunnil ära tõmmata silmadele seotud sidet. Võimatu. Üks ranne oli kinni, hetk hiljem ka teine. Sekundi murdosa jooksul mõistis ta, et kohe pärast räti kinnisidumist oli Bamby armumängu teeseldes tal käed raudu pannud. Ta järeldas, et käerauad olid voodivõre külge juba varem valmis pandud, padja taha.

Tüdruk oli kõik ette planeerinud … Kurat küll, mida see plika temast tahab?

„Käituge korralikult, mu seiklejahärra,” jätkas Bamby, mäng oli vaid alanud.

Ta unistab, et ta elaks majas Marseille’ kohal kõrguvas Aubagne’is. Maatüki on ta Coueste’i pargi ääres juba välja valinud.

Talle meeldib kutsuda naisi liblikaks, pääsukeseks, kiilikeseks.

Talle meeldib hirmsasti wusulan ja ta keeldub mind puudutamast, kui mu ihu ei lõhna selle järele.

Ta on nõudlik, vahel isegi vägivaldne.

François’s tärkas uus lootus, kui Bamby oli ta särginööbid viimseni avanud, kui puudutas oma ihuga tema ihu, kui riivas teda oma lõhnaga. See oli kõigest mäng. Erutavam kui mäng!

Mida võis tüdruk temast tahta? Endale ette heita ei olnud François’l midagi. Taskus oli tal kõige rohkem 200 eurot. Kas välja pressida? Püüdku ainult! Nüüd, kui Mélanie ja Hugo olid juba täiskasvanud, saaks ta sedasi ainult ettekäände, et Solène maha jätta. Ta suutis end peaaegu maha rahustada, leida naudingut, et on niimoodi selle sulni neiu meelevalda sattunud. François oli 49-aastane ega otsinud enam kusagilt ohtlikke olukordi, ta oli saavutanud suurt turvatunnet loova tasakaalu … aga korraga tundis ta käsivarres valu.

Süst! Veeni. See lipakas oli talle süstinud midagi verre!

François sattus paanikasse, tõmbas käeraudu, kavatses karjuda, kuigi teadis, et need kuradi toad on hästi polsterdatud, isoleeritud, et armastajapaarid ei peaks võrdlema üksteise orgasmide võimsust. Ja kui järele mõelda, ei olnud ju Bamby talle midagi sisse süstinud. François oli tundnud … väljatõmmet. Tüdruk oli talt vereproovi võtnud!

„See ei võta kaua aega,” sosistas Bamby rahuliku häälega. „Vaid mõni hetk veel.”

François ootas. Kaua.

„Bamby?”

Keegi ei vastanud talle enam. Talle tundus vaid, et ta kuulis nuttu.

„Bamby?”

François’ ajataju hakkas kaduma. Mitu minutit oli ta nõnda lebanud? Kas ta oli toas üksi? Nüüd ta lihtsalt pidi appi hüüdma ja mis seal siis ikka, kui ta niimoodi eest leitakse. Tühja sellest häbist. Tühja neist selgitustest, mida tal tuleb jagada. Tühja sellest, kui Solène’i väike rahulik maailm variseb kokku. Tühja sellest, kui Mélanie saab teada, et papa magab temavanuse tüdrukuga. Tüdrukuga, kellest François tegelikult ei teadnud mitte midagi. Võib-olla oli Bamby algusest peale François’ga manipuleerinud oma jutuga doktorantuurist, asjatundjate kogust, intervjuust? Kui järele mõelda, siis oli see tüdruk ikka liiga seksikas, et doktoritööd kirjutada …

François hakkas karjuma, kui tundis läheduses kellegi kohalolu.

Ta püüdis keskenduda, püüdis ära tunda Bamby wusulan’i-aroomi, aga selle kuradi Šahrazadi toa vürtsikas lõhn mattis kõik muu enese alla. Ta püüdis kuulda samme, hingamist, ripatsit alasti nahka riivamas, aga lõputud oud’i-soolod takistasid ükskõik mille kuulmist.

„Bamby?”

François ei tundnud enam midagi peale kerge randmevalu, tundis veel vaid marrastust, mis tegi vähem valu kui raseerimisel lõua sisse lõikamine. Ta sai asjast aru alles siis, kui tundis, et midagi sooja voolab mööda ta paremat käsivart.

Habemeajaja täpsusega oli keegi tal randmete veenid läbi lõiganud.