Читать книгу Keegi pole süütu - Michel Bussi - Страница 7

„Vanaisa, kas me tohime veel Coca-Colat võtta?”

Jourdain Blanc-Martin noogutas. Tema ei hakanud lapselastele keelama ei Coca-Colat ega midagi muud, iseäranis nende sünnipäeval. Ta oli parasjagu verandal, mängivatest lastest pisut eemal, espressotass käes.

Lõppude lõpuks läks kõik ikkagi hästi.

Tal oli seda pisut paha tunnistada, aga ta oli rohkem muretsenud oma poja Geoffrey kaksikutele Adamile ja Nathanile sünnipäevapeo korraldamise pärast, mida tal tuli teha üksinda, sest naine oli läinud kaheks nädalaks Kuubale, kui kolme päeva pärast Marseille’ kongresside palees toimuva Frontexi sümpoosioni pärast. Üle tuhande osaleja. 43 riiki. Riigijuhid, ettevõtete juhid … Kogu energia, mida ta oli migrantidele pühendanud, nagu ei huvitanudki teda enam. Ilmselt oli nüüd aeg anda juhtimine lõplikult üle Geoffreyle, ta kolmest pojast vanimale, istuda lamamistooli ja vaadata päikeseloojangut Port-de-Bouci kohal. Nautida kohvi, mida ei valmista sekretär. Kuulata laste rõkkamist mitte ainult taksos telefoni vabakäesüsteemist.

Sünnipäev kulges suurepäraselt, aga tuleb mainida, et raha oli ta sellesse tublisti panustanud. Viis tegevusjuhti 14 lapse jaoks. Ainult klassikaaslased Montessori les Oliviers’ koolist. Nende laste vanemad ei olnud sugugi viletsamate killast, ehkki ta oli neidki jahmatanud vastuvõtuga oma Lavéra villa kuuendal korrusel basseini ääres, kust avanes vaade Fosi lahele, Saint-Louis-du-Rhône’i sadamale, Camargue’i äärealadele ja lausa Carro neeme randadele. „Ärge tooge kingitusi,” oli seisnud kutsekaardil, „ega mitte midagi. Võtke kaasa vaid ujumisriided.”

Limonaadiautomaadid, kommipüramiidid, kuhjade kaupa peonänni. Lasteorgia.

Jourdaini paremast taskust hakkasid kõlama Barberi „Adagio” viiulid, telefon helises. Jourdain ei võtnud kõnet vastu. Mitte praegu. Ta tundis hämmeldust tegevusjuhtide leidlikkuse üle. Üks mängis Peeter Paani, teine armsa olekuga tüdruk haldjas Tinker Belli, kolmas indiaanlannat, lapsed olid aga kõik piraatideks maskeeritud. Basseini keskele oli ankurdatud suur täispuhutav saareke, mida kaitsesid kümmekond plastkrokodilli. Lapsed sõudsid täispuhutavatel madratsitel ohutute roomajate vahel saarekeseni, et saada kätte šokolaadist kuldmündid, millega saare põhi oli üle puistatud. Ilmselgelt oli lastel väga lõbus.

Jourdaini huvi kandus hetkeks meremehehakatistelt eemale, et silmitseda verandalt panoraami. Otse lõuna pool kõrgusid Aigues Douces’i kortermajad, sealses karmis linnajaos oli temagi üles kasvanud. Tema all, kõrgel seisva villa varbaiast mõnisada meetrit allpool, laius Renaissance’i sadam. Verandalt avanes piltilus vaade tema jahile Escaillonile ja Mariborile, mis oli veidi väiksem ja naiselikum ja kuulus ta miniale.

Sinna oli vaid mõnisada meetrit, aga ometi vastandusid need kaks maailma üdini. Olid eraldatud tugeva seinaga. Temal oli kulunud 50 aastat, et jõuda ühest teise. Ta oli hingepõhjani uhke, et oli rikkaks saanud vähem kui kilomeetri kaugusel oma sünnimajast, et oli kõik karjääriastmed läbinud ilma ära kolimata, et saab ülevalt poolt silmitseda kortermaju, mille vari oli ta lapsepõlve tumestanud. Ta oli nagu vang, kes ostab enesele maja vangla kõrvale, kus teda oli kinni peetud, valides just selle asukoha, et paremini vabadust nautida.

„Vanaisa, kas me tohime veel Coca-Colat võtta?”

„Võta, palju tahad, poja.”

Nathan jõi juba neljandat topsitäit. Ta polnud enam oma kaksikvennaga eriti sarnane. Iga aastaga võttis ta ühe kilo juurde. Nii sai poistel hästi vahet teha, kuigi Geoffrey ajas poegi alatihti segi. Geoffrey rändas Vogelzugi lähetusel mööda maailma ning jõudis koju vaid kord kuus pühapäeval, et emmata lapsi ja magada oma naise Ivanaga, väga ilusa sloveen-lannaga, kes pööras laste mänguasjadele vähem tähelepanu kui oma mängukannidele, väiksele luksusjahile ja Jaguar F-Type’ile, ja kes teeb Jourdaini lihtsameelse poja kindlapeale viimaks sarvekandjaks, olles veendunud, et mees ei hoia end samuti tagasi kogu maailma Hiltonites ja Sofitelides.

Kui Jourdain oli 1975. aastal Vogelzugi asutanud, oli maailmas töö, sõja või vaesuse pärast kodust pidanud lahkuma kõige rohkem 50 miljonit pagulast. Aastaks 2000 oli neid juba üle 150 miljoni ja nende hulk kasvas üha kiirenevas tempos. Kas oli mõnda toorainet, energiaallikat või varaliiki, mis võinuks uhkeldada sama korrapärase kasvuga viimase 50 aasta jooksul? Jourdain lootis, et nooruke Geoffrey, kelle õlgadel lasus vastutus kogu ühingu eest, tegeles millegi etema kui prostituutide kohalekutsumisega.

Barberi „Adagio” ei andnud asu. Jourdain suundus terrassile osalt ka selleks, et eemalduda tüütavaks muutuvast laste kärast. Peeter Paan ja haldjas Tinker Bell ei suutnud kuueaastaseid koletisi veeaardemänguga üle 20 minuti vaos hoida. Korralikud Montessoris õpetust saanud lapsed elasid rolli sisse, peksid üksteist poroloonmõõkadega, paiskasid vette Tagada maasikakomme, mis meenutasid verepiisku, ja tegid kommipulkadest harpuunid, millega süütuid krokodille õhust tühjaks lasta ja saarekeselt šokolaadist kuldmünte koukida.

Jourdain sulges enese järel veranda klaasukse ja luges telefoniekraanilt nime.

Petar Velika.

Misasja …

„Blanc-Martin?”

„Kuulen.”

„Velika. Ma tean, et teile ei meeldi, kui ma teie eranumbrile helistan, aga …”

„Aga?”

Jourdain silmitses poolsaare tippu, mis ulatus Bouci kindluse vastas merre peaaegu muuli otsani, samahästi kui sulgedes reidi.

„Meil on laip kaelas. Teile see asi ei meeldi. Üks päris kõrge juht teie majast. François Valioni.”

Jourdain toetas istmiku tiikpuust lamamistoolile, mis oleks äärepealt ümber kukkunud. Kajakate kisa segunes klaasukse tagant kostva summutatud käraga.

„Jätkake.”

„Mõrv. Leidsime Valioni täna hommikul. Silmad kinni seotud. Käed raudus. Veenid läbi lõigatud. Red Corneri toas.”

Jourdain pööras vaistlikult pea Port-de-Bouci kaubanduskeskuse poole, kuigi seda ei olnud terrassilt näha. Ta oli kulutanud kümneid tuhandeid eurosid puutaimede istutamisele, et villast põhja suunas avanev vaade piirneks merimändidega, mis ääristasid kanalit Arles’i ja Bouci vahel.

„On teil mõni juhtlõng?” küsis ta.

„Enamgi veel. Mulle toodi just äsja valvekaamerate salvestised.”

Telefoni käes hoides kissitas Petar Velika silmi, et uurida pikseldatud kujutist. Loor varjas suuremat osa tüdruku näost, mis piidles Red Corneri ukse ees kaamerat, siis pööras tüdruk peaaegu kohe kõrvale, nagu tahaks meelega endast maha jätta huviäratava, aga ebapiisava jälje.

Velika kinnitas Blanc-Martinile: „Selgelt on näha, et Valioni siseneb koos ühe tüdrukuga. Väga ilusa tüdrukuga.”

Jourdain astus uksest veel kaugemale, kontrollis, et kedagi pole lähedal, et ükski inspektor Konkskäsi, härra Smee ega indiaanipealik ei tule klaasitagusest fantaasiamaailmast välja.

„Eks te siis tuvastate selle tüdruku, otsite üles ja panete trellide taha. Kui ta on teile enda pildi jätnud, ei peaks see ju keeruline olema.”

Petar täpsustas: „Ta … ta kandis rätti, kummalist öökullimotiiviga rätti …”

Betoonrinnatis oli küll vaid meetrikõrgune, aga Jourdain Blanc-Martin tundis soovi tühjusse hüpata.

„Olete kindel?”

„Selles küll, jah.”

Jourdain libistas pilgu üle Aigues Douces’i kortermajade, mis kõik sarnanesid üksteisega, need olid nagu Vahemere äärde ehitatud valge kindluse tornid, nagu lõpetamata tsitadell, mille müüre ei laotudki üles.

Öökullidega rätt, mõtles Blanc-Martin järele. Silmad kinni seotud. Veenid läbi lõigatud.

Väga ilus tüdruk …

Tal oli halb eelaimdus, et tüdruk ei jäta ründamist, tapab edasi ja valab veel verd.

Seni, kuni leiab selle, keda otsib.