Читать книгу Keegi pole süütu - Michel Bussi - Страница 8

Trepimademele astudes otsis Leyli vaba käega lambilülitit. Käsi libises kooruval seinavärvil ja leidiski viimaks Aigues Douces’i korrusmaja H9 kaheksanda korruse trepikoja lüliti.

Leyli krimpsutas nägu, kui vaatas mõranenud põrandaplaate, roostes käsipuud, niiskuseplekke ja hallitust, mis ajas põrandaliistud lõhki. FOS-IMMO oli hoonete fassaadid küll eelmisel suvel üle värvinud, aga jäi mulje, et trepikodade jaoks enam värvi ei jätkunud. „Või siis on linnavalitsuses moodustatud komisjon,” mõtles Leyli, vaadates seintele joonistatud südamekujutisi, surnupealuid ja suguelundeid, „milles arutatakse grafiti säilitamise üle, sest see esindab sajandialguse urbanistlikku kunstipärandit?” Mis asja ta kurtis? Aastatuhandete pärast tullakse tema trepikoda vaatama, nagu praegu käiakse Lascaux’ koopas. Leylile meeldis väga mõtelda positiivselt! Lõppude lõpuks võib tema võlumistrikk Patrick Pellegrinile mõjuda ja too hangibki talle unistuste korteri, Pellegrini e-kiri juba ootab postkastis … 50 ruutmeetrit … esimesel korrusel … väike aed … sisustatud kö…

„Proua Maal?”

Hääl või õieti terav karjatus kostis korrus altpoolt. 20 sammu allpool ilmus trepile tüdruku nägu. Kamila. Ainult tema oligi veel puudu!

„Proua Maal,” kordas tüdruk. „Kas teie lapsed saaksid muusika vaiksemaks keerata? Mõni püüab siin praegu õppida. Lootuses siit kunagi ära saada.”

Kamila Saadi. Alumise korruse naaber. Psühholoogiatudeng. Kolmandal kursusel nagu Bamby. Muuseas, Kamila tegi üldse kõike samamoodi nagu Bamby. Kummalise juhuse tõttu oli Kamila nende majja kolinud kaks aastat tagasi FOS-IMMO kaudu. Sotsiaalpindade väljaüürija püüdis Aigues Douces’i suunata üliõpilasi, pensionäre, töötuid, purupaljaid vaeseid, kes pärinesid teistest linnajagudest, kellel ei olnud võimalik pakkumisest keelduda ja kes andsid põhjust rääkida näilisest mitmekesisusest. Et siis murduda ja ära kolida.

Kamila oli oma ülemise korruse naabri ära tundnud 650 üliõpilasneiu seast, kes olid end sisse surunud Aix-Marseille’ ülikooli psühholoogiaosakonna auditooriumitesse. Aasta aega olid nad sõitnud samas bussis number 22, õppinud samu õppetükke, jaganud teineteisega kebaabe. Kamila ja Bamby olid teinud kõike koos, ainult et Kamila jäi kõiges pisut alla. Kamila ja Bamby olid sarnased, samasuguste kord silutud, kord patsi punutud juustega, samasuguste mandlikujuliste mustade silmadega, milles võis aimata pähklivarjundit, samasuguse pruuni nahatooniga, ainult et Kamila ei olnud nii kaunis. Nad olid teinud samu eksameid, aga ainult Bamby oli semestrid lõpetanud kiitusega. Nad olid läbi käinud samade noormeestega, aga Bamby oli see, kes sai kõige nägusama enesele. Nende ilus sõprus muutus aegamisi süngeks kadeduseks. Ja mõelda vaid, et nende sõpruse alguses oli Leyli lausa kartnud, et Bamby kolib Kamila juurde ja nende korteri põrandast saab tüdrukutele lagi!

„Keen’V,” jätkas Kamila. „Canardo, Soprano, tore, aga ma olen sellest juba välja kasvanud.”

„Ja Gaël Faye,” lisas Leyli mõttes. Bambyle meeldis Gaël Faye väga. Ja Maître Gims, kes meeldis Tidiane’ile, Seth Gueko Alphale. Mõnikord kostis väga valjusti Goldmani, Balavoine’i ja Renaud’d raadiojaamast Nostalgie, mida Leyli kuulas, kui ta triikis. Öösiti tööl olles kandis ta kõrvaklappe, kodus aga tahtis muusikat täiel rinnal nautida. Kui elad 25-ruutmeetrises korteris, on muusika ainus vahend, et tube suuremaks saada.

Kamila trepimademel ilmus vastaskorteri uksele umbes 50-aastane mees, keda Leyli oli mõnikord trepil kohanud. Ta näis olevat äsja ärganud ja kandis sellist kortsus T-särki, mis pannakse hommikul tööle minnes selga ja jäetaksegi selga, kui pärastlõunal kurnatult voodisse vajutakse. Mehe nägu oli sama kortsus kui T-särk, tema kaks hästi selget sinist silma näisid ikka veel une hõlmas olevat. Ta lõug ja kael olid habemesse mattunud, kiilaspäisuse vastu aga võitlesid üksikud hallid juuksekarvad. T-särk liibus ümber ümara kõhu.

„Mina ei kuulnud küll midagi,” sõnas uksele ilmunud naaber.

Mees naeratas vandeseltslikult. „No ausõna,” ütles Leyli iseendale, mõeldes Patrick Pellegrini hommikusele naeratusele, „täna hommikul on mehed küll heas tujus.”

Naaber naeratas samamoodi Kamilale.

„Ma lähen kell kuus hommikul tööle ja magan siin terve pärastlõuna. Kui muusika oleks liiga vali, kaunitar, siis ma kuuleksin seda.”

Mehel oli veider kähe hääl, nagu oleks ta liiga palju karjunud. Hääl ei sallinud vastu vaidlemist ja veel vähem öeldu kordamist. Kamila kehitas õlgu ja lõi oma korteri ukse pauguga kinni. Võõras mees ronis trepist üles ja ulatas Leylile käe.

„Guy. Guy Lerat.”

Sama liigutusega haaras ta kaks poekotti, mida Leyli kummaski käes hoidis. Jogurtid, kõige odavamad koogid, pseudo-Nutella … terve hulk Lidlist ostetud suvalist kraami, millega külmkappi täita. Guy seisis häbelikult lävel, kuni Leyli võtmeid otsis ja ukse avas. Teda liigutas sügavalt see, et tagasihoidlik mehevolask ei julge tema korterisse sisse astuda.

„No tulge aga edasi.”

Mees kõhkles.

„Vähemasti külmkapini …”

Naaber asetas jala terra incognita’le.

„On see tõsi,” küsis Leyli mehelt kotte haarates, „et muusika teid ei häiri?”

„Kust mina tean?” kostis mees kähedal häälel. „Ma magan kõrvatroppidega!”

Guy silmad särasid kelmikalt ja Leyli puhkes Kamila vihastumisele mõeldes naerma. Küllap too tüütus leiab võimaluse kätte maksta.

„Vaadake, ma töötan naftasadama rafineerimistehases masinatega. Meil mõõdeti üle saja detsibelli, mille keskel me peame terve päeva töötama. Klapid võivad meil ju peas olla, aga omavahel rääkida on ikka vaja. Meil on kõigil hääl läbi. Nad ütlevad, et see on mürast, ja meie muidugi usume, nad kinnitavad meile, et see ei ole igatahes asbestist, ja juba seegi on hea, aga no enne kui me pensionile läheme, avastavad nad võib-olla midagi veel hullemat …”

Leyli noogutas mõistvalt, läks kööki ja hakkas sisseoste ära panema, Guy aga silmitses samal ajal korterit, mis piirdus kahe toaga. Esiteks heitis ta pilgu kitsukesele magamistoale, mille ukse taga oli kaks kahekordset nari. Toast jäi kummaline mulje, nagu vahetaks laps voodit iga viie aasta järel, kuigi voodi jääb ikkagi samasuguseks. Esimesel voodil olid laiali pehmed mänguasjad, Buzz Valgusaasta, Millennium Falconi mudel, koomiksid, jalgpallialbumid ja Kreeka mütoloogia raamatud, ülemisel voodil rohekollapunane tekk, Aafrika reggae-lauljate postrid, tennised, plokk sigarette. Vastasvoodil rippus kaks kotti, milles võis aimata pitspesu, fuksiavärvilisi toppe ja litritega kaunistatud kingi. Viimane voodi oli tühi. Madratsil polnud isegi tekki. Ase oli paljas ja räpane. Otsekui reserveeritud lapsele, kes pole veel sündinud. Guy küsis endalt, miks küll ei ole kolm last niimoodi pead-jalad koos elades võtnud kasutusele neljandat madratsit.

„Teed soovite?” küsis Leyli.

Guy ei vastanud, pööras vaid pilgu magamistoalt ära, nagu oleks ta teolt tabatud.

„Ärge pange seda segadust tähele,” jätkas Leyli. „Kolm last ühes toas, kujutate ette? Tidiane on kümnene. Kas nägite raamatukuhje, mida ta igal nädalal raamatukogust koju toob? Täielik vastand oma vennale Alphale.”

Leyli pilk jäi pidama ülemisel voodil.

„Kooliga on Alphal … keerulised lood … Pingutasin, nagu suutsin, et ta käiks koolis vähemalt kuusteist saamiseni, aga viimased kaks aastat huvitavad teda ainult muusika, sõbrad ja sport … Aga vaadake, ega ma ei muretsegi tema pärast, Alpha saab igas olukorras hakkama, leiab igalt poolt väljapääsu. Ta lihtsalt ei tohi õigelt teelt kõrvale kalduda.”

Leyli oli liigutatud, hääl murelik. Guy kuulas.

„Bamby saab varsti kahekümnekaheseks. Lõpetas äsja psühholoogia bakalaureuse. Kõhkleb, kas peaks tööd otsima või edasi õppima, aga psühholoogia alal tööd leida … Ta aitab mind aeg-ajalt väikeste töödega.” Leyli pilk läks elutoa seinal rippuvale portreele, millel olid kõik kolm last. Tidiane pugistab naerda, Alpha on teistest peajagu pikem ja Bamby vaatab oma suurte hirvesilmadega kaamerasse. „Bambyl on päris lihtne rannabaarides ettekandjana tööd saada. Kuidas siis teega jääb?”

Guy kõhkles endiselt. Astus sammu elutoa suunas. Seal oli laitmatult korras diivan ja mees aimas, et küllap magab sellel Leyli, tõmbab diivani voodiks lahti. Väike laud, neli tooli, arvuti, tuhatoos, aga igatahes ei saanud märkamata jääda kaks eriskummalist asja. Esiteks suur punutud korv, kuhu oli kuhjatud kõiksugu värvides eri kujuga päikeseprille. Ja peale selle veel kujukesed, kümned öökullikujukesed üle toa laiali. Puidust, klaasist, savist.

„See on mu erakollektsioon,” lausus Leyli uhkelt. „Neid on täpselt 129.”

„Mispärast öökullid?”

„Huvitab see teid? Olete ka ööloom?”

„Pigem küll koidikuloom.”

Leyli naeratas veelkord ja suundus aurava keedukannu poole.

„Kuidas siis teega jääb?”

„Mõni teine kord.”

Guy astus sammu ukse suunas. Leyli teeskles nördimust.

„Teate, et fulbe naise külalislahkusest keelduda on kohutavalt solvav? Kõrbest on leitud maadeavastajaid, kes on väiksemategi eksimuste pärast matšeetega tükkideks raiutud.”

Guy niheles. Näis tundvat üha suuremat kohmetust. Ta pilk oli jäänud pidama arvuti kohal rippuvale pildile. Sellel oli päikeseloojang jõe taustal, ilmselt Aafrikas, kui otsustada piroogide ja hüttide tumedate kogude järgi.

„Ma tegin nalja,” täpsustas Leyli. „Mis teid häirib?”

„Ei miski … ma lihtsalt … Ma pole lihtsalt sellega harjunud.”

„Millega? Korralagedusega? Lastega? Öökullidega? Sellega, et minusugune seksikas ja rikas tüdruk teiega vestleb ja kutsub teid oma paleesse klaasikest šampanjat jooma?”

„Aafrikaga,” ütles Guy välja.

Ta oli korterist juba peaaegu välja jõudnud, seisis ja kergitas jalaga närviliselt üht põrandaplaati, mis oli lahti tulnud. Leyli jäi pidama, keedukann käes.

„Tohoh, no sellist vastust ma küll ei oodanud. Selgitage ometi, armas naabrimees.”

Guy näis nüüd korraga kokku võtvat kogu oma julguse. Ta sõnavoog kõlas peaaegu agressiivselt.

„Ma ei hakka midagi ilustama! Kui ma olin noor, elasin Vitrolles’is ja Gardanne’is, 30 aastat olen töölisena Port-de-Bouci sadamas rüganud, mu sõpradest on kolmveerand Alžeerias sündinud prantsuse kolonistid või nende pojad, nädalavahetustel käime Berre’i järvel parte küttimas, me kõik hääletame sama erakonna poolt ja see on enam-vähem meresinine², ühesõnaga saate aru … Te tundute väga lahke, mul ei ole teie vastu mitte midagi ja veel vähem teie laste vastu, aga, raisk, kuidas nüüd öelda … Ma ei ole päris selline mees, kes suhtleks araablastega …”

„Fulbed ei olegi araablased.”

„Neegrid, pigid, tahmanäod, habemikud, kuidas soovite.”

„Kas mina olen teie arvates habemik või? Nii, hopp, istuge tumbale, võtke tass ja vaadake, et te ennast ei kõrveta.”

Guy kehitas pahaselt õlgu, kuid ei suutnud vastu seista Leyli energilisele suhtlusviisile.

„Teie päästsite mind tolle Kamila-plika käest, järelikult ei saa te tassikesest teest keelduda. Ja pealegi ma tähistan uue töö saamist. Esimene tähtajatu leping kolme aasta jooksul. Täna pärastlõunal alustan.”

Kui Guy võttis istet, haaras Leyli vaba käega seinalt pildi päikeseloojangust jõe kohal. Ta vaatas viimast korda köögi poole, elutuppa, siis veel lastetuppa. Vaatepilt rahustas teda.

Ta polnud laokile jätnud ühtki jälge, ta polnud mitte millegagi eksinud. Sellised kummitavad mõtted painasid teda alati, kui laskis kellegi oma korterisse sisse. Ta pidi alailma kõige peale mõtlema, igale detailile, ta ei tohtinud midagi juhuse hooleks jätta, kõik tuli sättida nii, nagu peab. Võõra inimese sissekutsumine andis võimaluse kontrollida, ega midagi pole näha. Häbelik naabrimees, kes sarnanes suure kaisukaruga ja vabandas oma rassistlikkuse pärast, polnud ilmselt midagi märganud.

Leyli tõmbas ühe tooli lähemale ja istus Guy ette.

„Sellel pildil on Ségou,” täpsustas Leyli. „Malis. Ma olen seal sündinud. Kuulake …”