Читать книгу Keegi pole süütu - Michel Bussi - Страница 5

Pikas koridoris meenutasid iga ukse juurde pandud toolid Leylile lõputut ootamist lapsevanemate ja õpetajate kohtumistel algkoolis, hiljem põhikoolis. Tihtipeale jõudis ta kohale viimasena, sai kohtumiseks kõige viimase aja, ootas üksinda kauem kui tund aega, misjärel mõni matemaatika või inglise keele õpetaja saatis ta kaks minutit hiljem minema, sest õpetajagi kiirustas tagasi koju. Bamby pärast, Alpha pärast, ajalugu oli end korranud. Üksinda koridoris nagu täna hommikul.

FOS-IMMO kontorid pidid uksed avama alles poole tunni pärast, aga tema oli küsimusi esitamata sisse lastud. Enne kella üheksat hommikul ja pärast kella kuut õhtul on ärikvartalite klaasist seintega kontorites mustanahalised naised otsekui kummitused, kes ei huvita kedagi. Leyli jaoks oli oluline esimesena kohale jõuda. Kell oli vaevu pool üheksa saanud, kui ta nägi toolil istudes liftiuste tagant Patrice Pellegrini välja ilmumas.

„Proua Maal?”

FOS-IMMO nõunik astus piki koridori oma kabineti poole nii üllatunud näoga, otsekui käiks ta seal esimest korda.

„Proua Maal? Me ju avame alles poole tunni pärast!”

Leyli pilk andis mõista, et sellest pole midagi, et tal on aega küll, et nõunikul pole põhjust vabandust paluda.

Ometi kippus Patrice Pellegrin kokutama.

„Ee … hea küll, andke andeks, ma tulen tagasi, ma lähen toon endale kohvi.”

Leyli saatis mehe poole oma kõige kaunima naeratuse.

„Toote mulle ka croissant’e?”

Kümme minutit hiljem tuli Pellegrin tagasi, kandikul kaks espressot, kotitäis saiakesi, kaks pudelit mahla ning korvike või, moosi ja värske saiaga.

„Kuna te juba kohal olete, astuge sisse. Sööte koos minuga hommikust.”

Leyli naeratus, aafrikapärase kleidi soojad toonid ja pärlitega põimitud patsid olid silmanähtavalt mõju avaldanud. Ta ei söandanud Patrice’ile üles tunnistada, et joob küll liitrite kaupa teed, aga kohvi mitte kunagi. Upsakas käitumine oli relv, mida tuli käsitseda väga ettevaatlikult.

Leyli pistis oma croissant’i mustavasse vedelikku lootuses, et saiake imab kogu tassi sisu enesesse. Kabineti suurest aknast avanes jahmatav vaade Port-de-Boucile, poolsaarele kokkusurutud hoonetele, seda maismaaga siduvatele kaubanduskeskustele, merel ujuvate kaide kombitsatele. Tänavalaternad kustusid, kolmevärvilised valgusfoorid vilkusid, korterites süüdati tulesid.

„Mulle meeldib enne teisi üleval olla,” sõnas Leyli vaikselt. „Pärast Prantsusmaale jõudmist oli mu esimene töökoht koristajana CMA CGMi pilvelõhkuja ülemistel korrustel Euroméditerranée linnaosas, igal ööl. See meeldis mulle tohutult. Mul oli tunne, et valvan linna üle, näen linna ärkamas, esimestes akendes tulesid süttimas, esimesi jalakäijaid, esimesi autosid, esimesi möödujaid, esimesi busse, kõiki neid uuesti algavaid elusid, aga mina läksin magama, maailma varjuküljele.”

Pellegrin vajus vaadet silmitsedes hetkeks mõttesse.

„Mina elan teisel pool, Martigues’i kandis, väikeses majas hästi madalal. Ma ei näe kaugemale elupuust, mis maja juures kasvab.”

„Vähemasti on teil aed.”

„Jaa … Ja et ma seda nautida saaksin, tulen vara tööle, enne kui Marseille’s kõik ummikus seisavad. Tulen varem kohale, et toimikute kallal tööle hakata.”

„Ja siis tuleb korraga mõni üürnik teile pinda käima.”

„Pigem ikka seltsi pakkuma!”

Patrice Pellegrin oli tüse 40. eluaastates mees, rahustavalt enesekindla abielumehe olekuga, sedasorti mees, keda tüdruk kord õnge otsa saanuna juba lahti ei lase, vaid teeb talle kiiresti lapse või paar, et ta igaveseks enese külge siduda. Sedasorti mees, kes tüdrukutega lahkel toonil rääkides ei pruugi neid samal ajal tingimata võrgutada.

„Mina elan seal,” lausus Leyli, osutades Aigues Douces’i kvartali kaheksale valgele korrusmajale, mis kõrgusid Vahemere ääres otsekui suhkrust doominokivid.

„Ma tean,” kostis nõunik.

Nad vestlesid veel mõne minuti, lõpetasid hommikueine ja siis istus Pellegrin oma kirjutuslaua taha. Ta otsis välja toimiku ja osutas Leylile, et too võtaks istet teisel pool lauda. Neid eraldas kohutav heledast männipuidust lakitud laud. Puhkehetk sai läbi.

„Niisiis, proua Maal, kuidas saan teile kasulik olla?”

Ka Leyli oli omalt poolt toimikud ette valmistanud. Ta laotas FOSIMMO töötaja ette hulga fotosid oma korterist ja kommenteeris neid.

„Selles ei ole teie jaoks midagi uut, härra Pellegrin, eks te teate samahästi nagu mina kahetoalisi kortereid – need on kõik ühesugused, olgu majal mis tahes number: kakskümmend viis ruutmeetrit, üks köökelutuba, üks magamistuba. Kuidas peaks sellisesse korterisse teie arvates neljakesi elama mahtuma?”

Naine surus Pellegrini nina alla foto diivanist, mille ta igal õhtul voodiks lahti võttis, ja foto lastetoast, kus magasid Bamby, Alpha ja Tidiane. Asjad olid laokil või kuhjades, rõivad, koolivihikud, raamatud ja mänguasjad. Leylil oli kulunud tunde, et saada neil esmapilgul juhuslikel fotodel kompositsioon paika, teha nii, et segadust oleks parasjagu nii palju, et Patrice Pellegrin saaks aru olukorra pakilisusest, aga ühtaegu ka piisavalt vähe, et tõestada ametnikule, et Leyli on hea ema, hoiab asju korras, sorteerib kooliasju, voldib rõivad kokku, hoiab laitmatut puhtust. On ainult üks mure, Patrice, me peame elama pead-jalad koos.

Patrice näis teda siiralt mõistvat.

Suurest aknast võis näha, et päike oli korraga kerkinud suure laineplekist kobarkino silueti kohale ja külvas nüüd kiiri ka nende kabinetti otsekui päikesekell, mis andis teada, et kontorid on nüüd avatud. Leyli võttis peaaegu automaatselt kotist välja tumedad päikeseprillid. Öökullikujulised prillid, mille kaht täiesti ümmargust klaasi ühendas oranž ninaosa ja mille ülanurkades oli kaks väikest roosat teravatipulist kõrva. Prillid tegid Patrice’ile nalja.

„Kas päike häirib teid?”

Patrice läks ja tõmbas ruloo ette, ootamata täpsemat selgitust. Leyli oli selle eest tänulik. Juhtus tihtipeale, et kui ta kandis vargsi nähtavale ilmuva päikese käes selliseid kõige rohkem viis eurot maksvaid prille, mida ta kollektsioneeris, märkas ta piinlikkust tekitavaid reaktsioone: agressiivsemad pidasid teda uhkeldajaks, depressiivsemate arvates oli ta lihtsalt õnnetu. Leyli ei olnud neile pahane. Kes neist võinukski tõde aimata?

Pellegrin paistis pidavat seda vaid lõbusaks ekstsentrilisuseks. Niipea kui kabinetis oli poolhämarus taas maad võtnud, lükkas Leyli tumedad prillid üles.

„Ma mõistan teid, proua Maal. Aga …” Pellegrini pilk langes kõrgele mitmevärvilisele kuhjale toimikutest, mis kõik sisaldasid odavamate üüripindade taotlusi. „Aga selliseid perekondi, kes on ootel nagu teie, on mul sadu.”

„Ma leidsin töökoha,” lausus Leyli.

Patrice Pellegrini näis see teade siiralt puudutavat.

„Tähtajatu tööleping Port-de-Bouci Ibise hotellis,” täpsustas naine. „Tubade ja söögisaali korrashoid, täpselt see, mis mulle meeldib! Täna pärastlõunal alustan. Kui te mulle suurema korteri leiate, saan ma selle eest maksta. Mul on tööleping kaasas. Kas soovite näha?”

Leyli ulatas Pellegrinile paberilehe, mees väljus hetkeks, et lepingust koopia teha, ja andis selle siis naisele tagasi.

„Ma ei ole päris kindel, et sellest piisab, proua Maal. See on küll väga hea argument, aga …” Pellegrini pilk langes taas toimikute kuhjale. „Ma … ma saadan teile kohe meili, kui tuleb uut infot.”

„Seda te ütlesite mulle juba eelmisel korral. Aga ma ootan seda meili siiamaani!”

„Ma tean … ee … aga kui suurt pinda oleks teil ideaaljuhul tarvis?”

„Vähemasti 50 ruutmeetrit …”

Pellegrin kirjutas kõik paberile üles. Kulmu kortsutamata.

„Aigues Douces’is?”

„Võib ka mujal, sellest on mul ükskõik. Peaasi, et suurem oleks.”

Pellegrin jätkas kirjutamist. Leylil oli võimatu aru saada, kas tema palve tundus nõunikule imelik või mitte. Mees jättis mulje pereisast, kes kirjutab tõsisel ilmel nimekirja jaburatest jõulukingitustest, mida laps soovib saada. Viimaks tõstis Pellegrin pilgu.

„Kas Aigues Douces ei ole liiga karm piirkond?”

„Meil on rand, meil on meri. See aitab kõike muud taluda.”

„Mõistan.”

Patrice tundus olevat siiralt liigutatud. Ta kõhkles, kas peaks veelkord heitma pilgu toimikute kuhjale – see näis muutuvat automaatseks liigutuseks. Võib-olla käitus ta iga üürnikuga samamoodi ja nende kuradi kaante vahel polnudki muud kui vaid tühjad paberid.

Ta mõistab, ta mõistab. Nagu mõni Malaussène¹, kes on odavate üürimajade ametisse üle viidud. Leyli näppis oma pärlitega põimitud patse ja keeras neid sõrmede ümber.

„Aitäh. Te olete väga lahke, Patrice.”

„Ee … mu nimi on Patrick. Aga pole hullu … Teie samuti, Leyli, olete …”

Leyli ei lasknud tal lauset lõpetada.

„Te olete lahke küll, aga tegelikult oleksin ma parema meelega mõne kaabakaga suhelnud! Oleksin tema ees samasuguse võlumistriki teinud, aga tema oleks vähemasti julgenud minu toimiku kuhja tippu tõsta, oleks sekretäre raputanud, oleks ülemuse ees pea püsti hoidnud. Aga teie olete liiga aus. Nõme küll, et ma just teie peale pidin sattuma!”

Leyli oli oma sõnavalingut saatnud relvitukstegeva naeratusega. Patrick Pellegrini pastapliiats peatus hetkeks õhus, mees kõhkles, kas Leyli teeb nalja, ja puhkes siis naerma.

„Ma teen kõik, mis suudan. Ma luban seda.”

Patrick näis olevat vähemasti sama siiras kui Patrice. Ta tõusis ja Leyli mõistis, et peaks sedasama tegema. Hetkeks silmitses Patrick öökulliprille üürniku otsaesisel.

„Need prillid on täpselt nagu teie, proua Maal. Jõuate kohale enne koidikut. Vihkate päikest. Kas olete ööloom?”

„Olin. Kaua aega olin.”

Ta nägi Leyli silmis põgusat melanhooliavarju. Patrick Pellegrin suundus kabineti rulood üles tõstma, et asuda Vahemere päikese all vastu võtma igapäevast pikka rodu üürnikke, Leyli aga tõmbas öökulliprillid silme ette ja väljus.

Kui Patrick Pellegrin oli sulgenud toimiku pealkirjaga „Leyli Maal”, et panna see kuhja, kus oli veel üle saja toimiku, mida ühiskomisjon pidi kolme päeva pärast arutama kõige enam kümmekonna vaba korteri üle otsustamiseks, jäi ta käsi õhku seisma.

Polnud mingit lootust, et Leyli Maali toimik saaks positiivse vastuse enne mitut kuud, kuigi naisel oli nüüd uus töökoht! Ometi oli tema toimiku panemine teiste juurde Patrickile vastumeelt. See justnagu tähendanuks, et Leyli Maal tõugataks anonüümsena sadade teiste Aafrika päritolu üksikemade sekka, kes kõik nägid ränka vaeva, et kasvatada perekonda, leida eluase, töökoht, tulla ots otsaga kokku.

Leyli Maal oli ainulaadne.

Patrick jäi hetkeks mõttesse, langetas pilgu enda tühjale kohvitassile ja Leyli omale, kus hulpis jäle hall käsnollus vettinud puru keskel.

Leyli Maali ei saanud kuidagi lahterdada.

„Esiteks,” mõtiskles Patrick, „kas Leyli Maal on ilus?”

Jaa, igatahes. Ta oli särav, erksa loomuga, uskumatult vastupandamatu, aga Patrick tajus tema sädelevate silmade varjus õnnetusi täis raskeid aastaid, tema vikerkaarevärvilise rüü all pidi olema kurnatud ihu, mida ta ei näidanud enam ühelegi mehele.

Kas Patrick kujutas seda kõike endale ette? Seda ei saanud ta päris täpselt teada, aga teda painas veel üks küsimus. Kas Leyli Maal oli aus?

Patrick nägi aknast Leylit kõndimas Urdy Milou bussipeatusse, ootamas seal püsti seistes mõne minuti ja astumas bussi number 22, mis oli rahvast pilgeni täis nagu silgupütt. Patrick saatis bussi pilguga, kuni see kadus Maritime’i bulvari nurga taha, olles hämmeldunud oma segaste tunnete üle. Ta tundis ootamatut poolehoidu selle lihtsa ja loomuliku naise vastu, oleks naisesse hõlpsasti armudagi võinud, aga ometi, teadmata mispärast, oli Patrick veendunud, et Leyli polnud talle rääkinud tõde.

Patrick jäi hetkeks silmitsema veokeid, mis sõitsid Caronte’i kanali kalda ääres, ja sulges Maali toimiku. Sellele pidi päeva jooksul kuhjuma veel 99 samasugust toimikut.