Читать книгу Keegi pole süütu - Michel Bussi - Страница 6

– 4 –

9.01

Politseiinspektor Petar Velika uuris Šahrazadi toa igat detaili pilgul, milles segunesid hämmeldus ja jälestus. Voodil lebas kangestunud ja külm alasti mees, kes oli verest tühjaks jooksnud ja näis olevat raiutud sama valgest kivist, kui punased olid voodilinad, Pärsia motiividega põrandavaibad ja seinu kaunistavad pronksikarva vaibad. Velika pilk jäi pidama mehe raudus kätel baldahhiinvoodi peatsis.

„Tule taevas appi …”

Petar Velika oli ometi varemgi näinud nii tavalisi kui ka hoolega lavastatud kuriteopaiku. Põgenenud 15-aastasena Tito Jugoslaaviast ja jätnud pool oma perekonda Bjelovari, astus Velika kõigest 20-aastasena politseikooli ja suutis juba mõne kuuga tekitada enesele karmi ja kõva mehe maine. Nüüdseks oli sellest möödas 30 aastat, mille jooksul oli ta Marseille’ piirkonna eri paigust laipu kokku korjanud, aga oma olemuselt oli ta ikka sama mees.

„Ta voolas verest tühjaks kauem kui tund aega,” täpsustas Velika kõrval seisev Julo.

„Tõsi või?”

„Arvestades sisselõikeid ta randmetel ütleksin, et ta kaotas 50–60 milliliitrit minutis. Taandame selle ühele tunnile ja saamegi kiirelt arvutada, 3600 milliliitrit ehk umbes pool kogu vere hulgast, siis ütlevad elundid üksteise järel üles.”

Velika kuulas nüüd juba kõigest poole kõrvaga, mida rääkis talle määratud abi. Asjalik 23-aastane noormees, kes oli äsja politseikooli lõpetanud. Velika peas tiirles küsimus: mis küll oli tõuganud nii hiilgava peaga poissi taotlema kohta nii haletsusväärses osakonnas, mida juhatas tema, Petar Velika? Julo Flores. Noor politseileitnant oli lahke, viisakas, kiire, taibukas, teda oli peaaegu võimatu närvi ajada ja tal oli isegi omamoodi huumorisoont. Ühesõnaga temas oli kõike seda, mis Velikat endast välja ajas!

Velika noogutas aeg-ajalt oma abi suunas pead ja jälgis kaht teist politseinikku, kes Šahrazadi toas askeldasid. Tekkis täiuslik pettekujutlus ajas tagasi rändamisest: rituaalne mõrv kaliifi palees, karistatud eunuhh, kes oli pannud käe külge vesiiri lemmiknaisele. Vürtsikas viirukiaroom tungis Velikale ninasõõrmeisse. Keegi ei olnud veel mõelnud, et tuleks välja lülitada idamaine muusika, mis kostis nähtamatutest kõlaritest. Politseinike saapad tampisid villast vaipa, LumiLighti lambid heitsid valgust portselankaussidele ja argaaniaõlipudelitele. Tuba kandis õigustatult Šahrazadi nime: seal võinukski uskuma jääda, et ollakse keset Bagdadi turgu. Velika pöördus Mehdi ja Ryani poole, kes parasjagu sõrmejälgi võtsid.

„Võin ma akna lahti teha?”

„Jaa …”

Velika tõmbas kardinad eest ja lükkas aknapooled lahti.

Ühtäkki kadus kogu maagia.

Aken avanes prügikastide kohale betoonhoovi, eksootilise muusika matsid enda alla käratsevad kajakad, mürisevad veokid ja bussid, mis vurasid lakkamatult suurel teel. Velika pööras pead ja ta pilk jäi pidama kõrvalasuva kaubanduskeskuse siltidel: Starbucks, Carrefour, kobarkino. Viis korda neli meetrit suurel plakatil laiusid Johnny Deppi rastapatsid. Kogu idamaisus hajus autode heitgaasidesse. Minarette siin polnud, olid vaid korrusmajad ja sadama tornhoidlad. Kaliifi palee oli kõigest laineplekist kuubik. Modernsuse ime.

„Ülemus,” poetas Julo vargsi Velikale selja tagant. „Juhataja Serge Tisserant on siin.”

Inspektori ees seisis umbes 40-aastane lipsustatud mees, kes sarnanes diivani- või kaminamüüjale, kõnelev müügikataloog.

„Te tulite väga sobival ajal,” sõnas Petar, vaadates purpursete seinavaipadega kaetud toas ringi. „Saate mulle selgitada Red Cornerite põhimõtet – kuuldavasti on neid mõne aastaga siginenud nagu seeni pärast vihma.”

Inspektor naeratas, kui nägi, et Julo teeb nende selja taga märkmeid nelinurksele eriti õhukesele tahvlile, mis oli vaevu suurem taskuformaadis raamatust. See vidin pidi hakkama asendama paberikuhjasid, mida tal endal oli kombeks külvata.

„Meil on uus hotellikontseptsioon,” täpsustas müügimees.

„Rääkige mulle sellest.”

„No tegu on frantsiisiga, mida arendatakse peaaegu kogu maailmas. Esimesel korrusel on baar, teisel toad. Lähtutakse, kuidas öeldagi, iseteeninduse põhimõttest. Kliendil on oma toa ukse avamiseks tarvis ainult pangakaarti, see käib sama lihtsalt kui kiirteel teemaksu tasumine. Hinda arvestatakse veerand tunni eest, siis poole tunni eest ja edasi tunni eest. Kaardilt võetakse raha väljumisel nagu parklas. Mõne minuti pärast tuleb koristaja, teeb oma töö ja siis on tuba jälle vaba. Ei mingit reserveerimist, nimede esitamist, toateenindust. Ühesõnaga, inspektor, klassikaline hotell, ainult et praktilisem.”

Petari pilk jäi taas pidama toa idamaisel kujundusel.

„Nojaa … Aga teie toad ei ole ju kujundatud nagu Formule 1 hotellides?”

Tisseranti näost oli näha hästi ohjeldatud ametialast uhkust.

„See on ka Red Corneri eripära! Toad on temaatilised. Kas jõudsite juba ringi vaadata? Meil on sellised toad nagu Luxor, Taj Mahal, Montmartre, Karavanserai, La Serenissima …”

Juhataja paistis olevat valmis kogu reklaambrošüüri ette vuristama. Petar katkestas ta jutu, kuna Julo oli kindlasti kõik materjalid juba alla laadinud.

„Ah et isikupärased toad? Ja ometi on kõigis maailma Red Cornerites samasugused toad, eks ole?”

Härra Müügikataloog tundis taas suurt uhkust.

„Täpselt samasugused! Teete sama reisi, tunnete samasugust ümbruse muutust, ükskõik millises paigas te meie planeedil ei oleks.”

Petar täheldas, et selline asi võiks Julole meeldida. Isegi huvi pakkuda. Lõppude lõpuks võibki see olla ideaalne lahendus noortele romantikutele, kes saavad väga nigelat palka. Velikat ennast jahmatas kogu see papist kujundus. Kui juba nii, miks ei võiks neil olla ka Vukovari tuba? Kaks politseinikku askeldasid toas edasi. Ryan püüdis käeraudu läbi saagida, et laip ära viia.

„Kas tubades kaamerad on?”

„Nalja teete või?” kostis müügimees, kellel ei tulnud solvunud väiksema kaliibri müügiesindaja roll nii hästi välja. „Kõikides meie tubades on tagatud täielik anonüümsus. Toad on turvalised, üksteisest eraldi, heliisolatsiooniga …”

„Jajah,” mõtles Petar, „töötajatele meeldib öelda meie, kuigi firma leiab nende asemele vähem kui poole aasta pärast kellegi teise.”

„Aga väljas?”

„Parklas on kolm ja välisukse ees üks kaamera, need salvestavad ööpäev läbi.”

„Hea küll, neid me veel vaatame … Aga palun,” Velika vaatas vestluskaaslasele otse silma, „pange ometi see kuradi „Tuhande ja ühe öö” kääksumuusika kinni!”

„Eks ma püüa,” pomises Tisserant. „Ee … muusikasüsteem on meil ka tsentraliseeritud.”

„No võtke siis ühendust Sydney, Honolulu või Tokyoga, et nad heli maha võtaksid!”

*

Viimaks oli toas muusika vaikima pandud, laip ära viidud, vürtsikas lõhn hajunud ja enamik politseinikke minema lipsanud. Petar nõjatus aknalauale, mis oli toas ainuke istumiskoht peale madratsi, millest oli saanud verest läbi imbunud käsn. Inspektor pöördus abi poole.

„Räägi, Julo! Ma olen päris kindel, et sa oled juba kümmekonda veebilehte uurinud, sotsiaalmeedia kontodele sisse tunginud ja nüüd tunned seda vaest meest juba põhjalikult.”

Leitnant Flores piirdus naeratusega.

„Õigesti pakute, ülemus! Ohvri nimi on François Valioni. 49-aastane. Abielus. Kaks last. Hugo ja Mélanie. Elab Aubagne’is, Coueste’i teel.”

Petar oli sigareti süüdanud ja puhus suitsu kaubanduskeskuse poole.

„Sa oled ikka jumala eest kiire, Julo. Kiire ja täpne. Lõpuks hakkan isegi mina uskuma, et sellest kuradi big data’st on kasu.”

Leitnant punastas, kõhkles viivu.

„Ee … tähendab, ülemus, tegelikult ma leidsin ohvri pintsaku taskust tema rahakoti.”

Petar puhkes naerma.

„Suurepärane! Hea küll, räägi edasi, mida me veel teame?”

„Üks detail on kummaline. Ryan märkas ohvri paremal käsivarrel süstlatorke jälge, aga see ei ole niisama süst. Talt … talt on vereproov võetud!”

„Kuidas, palun?”

„Muidugi, nii palju, kui tal seda üldse veel oli.” Petarile meeldis ta abi kerge must huumor. Sel kombel hakkas poiss juba vähehaaval vabamaks muutuma. „Kõik viitab sellele, et enne kui mõrvar ohvril veenid läbi lõikas, võttis ta analüüsikomplektiga vereproovi.”

Julo näitas läbipaistvas kilekotis nõela, väikest katsutit ja verist vatitikku.

„Selline asjandus maksab 15 eurot, prügikastist leidsime. Vähem kui kuue minutiga on veregrupp teada.”

Petar heitis koni aknast välja. Küllap lendas see kondoomide sekka Red Corneri prügikastide kõrvale.

„Oota nüüd, Julo! Lühidalt öeldes see mees, François Valioni, tuleb oma vabal tahtel siia Šahrazadi tuppa, tõenäoliselt koos oma tulevase mõrvariga, laseb end voodi külge raudu panna, siis võtab mõrvar talt vereproovi, ootab tulemuse ära ja pärast seda lõikab tal veenid läbi ja laseb jalga, jättes endast maha halal-laiba.”

„Lühidalt öeldes jah.”

„Raisk …”

Petar mõtles järele ja jätkas siis irooniliselt: „Võib-olla on meie mõrtsukas keegi, kes otsib veredoonorit? Asi on pakiline, elu ja surma küsimus. Ta võtab potentsiaalselt doonorilt proovi, aga veri ei sobi, ta läheb närvi ja tapab teise ära. Mis veregrupp Valionil on?”

„0 positiivne,” vastas leitnant Flores, „nagu rohkem kui kolmandikul prantslastest. Või siis on meil tegu „Twilighti” remake’iga.”

Petar pööritas imestunult silmi.

„See on üks vampiirilugu,” täpsustas Julo.

„Ahah. Ja sa ei või öelda lihtsalt Dracula nagu kõik teised? Hea küll, kõigepealt läheme uurime kaameratelt, mida need näitavad. François Valioni tuli siia tuppa igatahes tüdrukuga. Mina ei usu, et tubli pereisa tuli siia mõne mehega seiklema.”

Julo Flores seisis endistviisi ülemuse ees. Nüüd võttis ta kätte veel kaks läbipaistvat kotikest.

„Need leidsime ka Valioni taskutest.”

Petar kummardus, et asitõendeid hoolega uurida. Kõigepealt nägi ta punasest plastist aukudega randmepaela, umbes sellist, mis pannakse randme ümber nendes hotellides, kus kõik on hinna sees, siis jäi ta pilk pidama teisel kotikesel, mille sees oli … kuus merekarpi. Kuus peaaegu ühesugust merekarpi, kõik ovaalsed, valged, pärlmutrikarva, kolme sentimeetri pikkused, keskel peen hambuline avaus.

„Selliseid koorikloomi pole ma meie randades kunagi näinud!” kommenteeris inspektor. „Mõistatus number kaks. Kust võis meie tubli François need asjandused üles korjata?”

„Ta reisis töö asjus sageli, ülemus.”

„Sa leidsid ta kalendri ka?”

„Ei, aga tal olid rahakotis visiitkaardid. François Valioni juhtis pagulasabiorganisatsiooni Vogelzug finantsosakonda.”

Pettunud olekuga Petar Velikas tärkas äkki asja vastu suur huvi.

„Vogelzug? Oled kindel?”

„Ma võin teile ta ametitõendit näidata, selle fotot ja …”

„Hea küll, hea küll …” Petar Velika uudishimu asendus mureliku innukusega. „Anna mulle paar minutit aega, ma pean järele mõtlema … Mine too mulle Starbucksist kohvi, see on siinsamas lähedal.”

Leitnant Julo Flores oli algul üllatunud ja kõhkles, aga kui sai aru, et ülemus ei naljata, läks toast välja.

Niipea kui Flores oli piisavalt kaugel, kontrollis Petar Velika, kas ta ikka on üksi, ja võttis siis kätte telefoni.

Käsi värises kergelt.

Vogelzug.

See ei saanud olla kokkusattumus.

Ta silmitses veelkord suuri maju, sadamat, tööstusparki ja sealsamas lähedal teisel pool asuvat jahisadamat. Segu täielikust viletsusest ja rikkusekildudest.

Suuremad jamad olid alles ees.