Читать книгу Krimmi vang. Ukraina aeg. I - Mihkel Tiks - Страница 10

Maikuus ärkas Jevpatoria talveunest. Ilmad läksid soojaks ja tänavatele ilmusid inimesed. Rongidest astusid perroonile kohvritega suvitajad. Taksojuhid panid masinatele hääled sisse. Sanatooriumides alustasid tööd esimesed vahetused. Rand täitus päevitajate ja kaldapealne jalutajatega. Juuli keskpaigast kuni augusti lõpuni meenutas rannapromenaad kahte vastassuunas liikuvat rongkäiku, mis püüdsid teineteisest läbi pressida. Eriti tülikas oli ratastoolis lapsi lükkavatel emadel. Tasasel maal asuv Jevpatoria jätkas nõukogudeaegseid traditsioone liikumispuuetega laste ravikuurordina.

Donetski pangatöötaja Leena ei suutnud otsustada, kas nõustuda operatsiooniga või mitte. Tema seitsmeaastane Bogdan ei suutnud seljaaju halvatuse tõttu sammugi astuda. Mitte kõigil lastel, kes viimases hädas Jevpatoriasse toodi, ei läinud lõikus edukalt. Ratastooli aheldatud poisi kõrval tundusid Vanamehe mured naeruväärselt tühised. Ta sai kõhklustest jagu ning astus aianduskooperatiivi „Burevestnik“ liikmeks. Viiekümne kuue tuhande tingühiku eest.

Kooperatiivi esimeheks oli tumedat verd mehemürakas oma parimates aastates. Valeri Pavlovitš oli linnanõukogu saadik, maamõõdubüroo „Krõmgintis“ direktor ja mingi ehitusettevõtte kaasomanik. Tema kolmekorruselist häärberit ümbritses maalahmakas, mille kaugemas otsas asus linnufarm hanede ja faasanitega. Külalise saabudes lappis peremees kiviplaaditükkidest kokku mosaiiki, millest pidi saama garaaži põrand.

Vanamees võeti lahkesti vastu. Valeri Pavlovitš jutustas oma hiljutisest Praha reisist, mis oli kulgenud erinevaid õllemarke maitstes ja maksnud kõigest viissada dollarit. Tal külas käinud sakslased olid jäänud saunaleilist oimetuks. Kooperatiivi esimehe kerisekivideks olid elektripostidel traate hoidvad fajansist vigurid, mis Valeri Pavlovitš oli parajateks tükkideks lõhkunud. Vanamees oli oma pead murdnud, kustkohast stepis raudkive leida. Kooperatiivi esimehe töid ja tegemisi nähes meenusid Gogol ja Babel, kes olid kirjutanud lustakaid lugusid hohollide elust.

Majaostust kuulda saades jäi Valeri Pavlovitš ebalevaks. Kuid kraamis lauasahtlist käsitsi joonitud vihiku välja, tõmbas lahtrist nr 16 maha Tšegumbarovi nime ja kirjutas asemele Vanamehe oma, mida ta värske kooperatiiviliikme passist hoolega tähthaaval veeris. Vanamehest oli saanud Krimmi majaomanik.

Erinevalt Jalta tarastatud randadest oli Jevpatorias võimalik mere ääres jalutada. Tuli kulgeda ühelt traataiaga eraldatud liivaribalt teisele, kuid väravad sanatooriumiplaažide vahel olid lahti ja valvuriputkad tühjad. Sesoon ei olnud veel alanud.

Pühapäeva hommikul olid nii linn kui rand mõnusalt tühjad. Kerge merebriis lahjendas kuuma päikesepaistet. Lained sõudsid vaikse sahinaga kaldale otsekui järveranda. Vanamees laskis jalgadel käia ja mõtetel uidata.

„Kas leidus ilmas teist sellist lolli, kes ostaks maja, mida pole olemas?“ küsis ta sandaali seest liiva välja raputades. Eestlaste hulgas kindlasti mitte. Tal oli küll majavalduse üleminekut tõendav allkirjastatud leping. Koos müüja kinnitusega raha kättesaamise ning pretensioonide puudumise kohta. Aga mis siis, kui ühel päeval on majauks kinni, lukud ära vahetatud, tatarlane kadunud ja kooperatiivi esimees annab Vanamehele jalaga tagumikku? Mis ta siis nende käsitsi kirjutatud paberitega peale hakkab? Peale selle ei olnud tal aimugi, kas seda de facto maja üldse kuidagi de jureks muuta andiski. Oli ta ikka tõesti viiskümmend kolm aastat vana?

Vanamees kiskus sandaalid jalast. Soe liiv paitas päkkasid. Krimmi kevadest sai kiiresti suvi.

Aga teisest küljest. Maja tegelik väärtus oli kaks või isegi kolm miljonit krooni. Kui dokumentide vormistamine ka mõned kuud aega võtab, siis paberitega kinnistu müüb ta igal juhul kasudega maha. Tuli lihtsalt uskuda oma ärivaistu ja mitte põdeda. Oleks ta siis pidanud raha neile laristada jätma? Naised ja lapsed ei oska rahaga ümber käia. Regulaarne toimetulekutoetus oli siin ainuõigeks lahenduseks. Raha peab tegema raha. Olgu Eestis või Krimmis. Vanamees oli niigi neid neliteist aastat tasuta orjanud. Autojuhina, transamehena, majahoidjana, aiatöölisena, perekonna toitjana ja katjana. Aga oli ikka egoistlik siga, sest julges esitada kaks tingimust: et naine oleks naine ja lapsed oleksid lapsed!

„Куда вы идёте?“

Nõudlik hääl peatas ta jalad ja lõikas läbi mõttelõnga. Vanamees oli väljumas лечебный пляж´i väravast, kui vahiputkas istunud laigulises vormiriides punapõskne noormees ta kõrvale ilmus. Kuhu ta läheb? Kui ta seda isegi teaks… Vanamees osutas käega värava suunas. Kavatseb niisama randa mööda edasi vantsida. Kuid kohusetundlikku ohrannikut see vastus ei rahuldanud.

„Kust te siia saite?“ pinnis too edasi.

„Attuuda,“ osutas Vanamees oma tuleku suunas.

„Siis lähete sealt ka välja.“

Vanamehel polnud vähimatki tahtmist tuldud teed tagasi kõmpida. Ta seletas valvurile kannatlikult, et ei oma mingeid halbu kavatsusi ei nende sanatooriumi ega plaaži suhtes. Üksnes teeb pühapäevahommikust jalutuskäiku mööda merekallast. Näitas isegi Euroopa Liidu kodaniku passi ning küsis viisakalt luba teekonda jätkata. Kuid poiss jäi oma nõudmise juurde kindlaks.

„Kas te tahate, et mu paarimees töölt lahti lastaks?“ hakkas ta sissetungija põikpäisuse peale pahaseks saama.

Seda Vanamees kindlasti ei soovinud. Ega mõistnud ka, kuidas võiks valest väravast väljumine valvuri naparnikule nii ränga karistuse kaasa tuua. See polnud nähtavasti oma tööpostil viibinud, kui Vanamees nende valdustesse tungis. Kuid teha jäi kaks sammu, et väärteo jäljed igaveseks kaotada. Kui ta läbi territooriumi tagasi marsiks, oleks see siis ohranniku karjäärile vähem ohtlik? Kus oli siin loogika? Kakskümmend grivnat oleks vallandamisohu naparniku pea kohalt jalamaid minema pühkinud. Kuid tarkus tuli alati tagantjärele. Ja punapõskne noormees jäi eeskirjadele truuks.

„Hästi, ma lähen tagasi,“ surus Vanamees vabadust armastavas hinges protesti maha. „Ainult palun öelge põhjus, miks ma ei või sellest väravast väljuda?“

„Потому, что тут Украина!“ paiskas väravavaht tõe taipamatule välismaalasele näkku.

Kui Leena oli õhtul Bogdantšiku magama saanud ja tuli Vanamehe maja vaatama, rääkis see ka panganeiule, mis oli paljude arusaamatute asjade tegelikuks põhjuseks. Siin on Ukraina! Leena naeris lõbusasti noore ohranniku poolt antud õppetunni peale. Alles hommikul tuli tal uuesti meelde, millise hirmsa valiku ees ta seisis.

Nõnda oli Vanamehel Krimmis juba kolm kinnisvaraobjekti. Jaltas äratrööbatud korter tulevärgiga kempsu, täispuhutava madratsi ja soojapuhuriga, sest keskkütte radikad läksid harva leigeks. Koreizi linnatüüpi külas kolmekordne garaaž, mis välja ehitamiseks ootas kohaliku omavalitsuse maaeraldust. Ning Jevpatoria lähedal aianduskooperatiivis kõigi mugavustega maja, millel puudusid dokumendid. Aktiivsele kinnisvaraarendusele vaatamata ei olnud tal endiselt korralikku elukohta. Tuli lasta vaheldumisi Jalta, Koreizi ja Jevpatoria vahet, sest igal pool oli tarvis kohaliku võimuga asju ajada.

Kuid need olid ajutised raskused. Pärast hooneregistrisse kandmist saab Jevpatoria majal juba teine turuväärtus olema. Datšamüügist saadav kopikas kulub marjaks ära Koreizi villa väljaehitamisel. Selle müügituluga ostab ta Jalta arhitektihäärberis korterid naabritelt välja ning renoveerib terve korruse (või koguni maja kõige täiega!).

Selline kolmekäiguline operatsioon võttis Vanamehe oletuste kohaselt aega kõige rohkem pool aastat, paremal juhul saab ta hakkama kolme-nelja kuuga. Pärast kõiki edukaid tehteid jääks raha veel üle lahedaks äraelamiseks, ilma et peaks koonerdama hakkama. Selline oli lähem tegevusplaan, mis tundus igati realistlik. Tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega.