Читать книгу Krimmi vang. Ukraina aeg. I - Mihkel Tiks - Страница 8

Vanamees istus räämas verandal, sõi sjomgavõileiba, jõi Tšernigovi vabriku filtreerimata õlut ja nautis läbi pargipuude avanevat vaadet. Vanade paplite, hiigelsuuri küünlaid meenutavate tumeroheliste küpresside ja ilma ladvata seedrite vahelt paistis järkjärgult mere suunas laskuv mäeahelik, kaljude tumedad turjad valgetes pilvedes. Linnakära kostis siia pargi lõppu vaevu ära. Eriti vaikne oli hommikuti, kui linnud enne koitu oma pulmalaule alustasid. Ilmad püsisid jahedad, aga sirel oli õites ja kastan kohe puhkemas.

Tagasiteel rannast oli Vanamees ostnud prill-laua ja lennupileti. Luua ja peegli oli ta muretsenud juba varem. Nüüd oli tal kõik, mis elamiseks tarvis läks. Iga päev kasis ta jõudumööda aastakümnete sodi, mida uus kodu otsast otsani täis oli. Kõigele, mida inimese käsi Krimmis puudutas – olgu majas või õues –, vajutas see oma räpase pitseri. Õnneks mattis loodus suure osa inimtegevuse viljadest oma lopsaka loomingu alla. Vanamees kavatses lasta paar alõtšaoksa akna tagant maha saagida, mis avaks vaate veelgi täielikumalt.

Ta lobistas ettevaatlikult nõusid pesta, et mitte naabreid uputada, kui helises telefon.

„Üldiselt sa võiksid koju tulla,“ kostis tuttav hääl. „Krõõt nutab kogu aeg ja on õnnetu.“

Vanamees vastas, et tal on endiselt kaks tingimust, ja sai kuulda, et tema tingimused kedagi ei huvita. Ta lülitas telefoni välja. Midagi ei olnud muutunud. Aga kojusõit seisis ees nagunii.

Nõud said pestud, kuid hääl telefonis oli teinud oma töö. Vanamees ei leidnud enam endale asu. Räämas elamine hakkas pinda käima. Ta sammus treppidest alla linna, kus asus Ukrtelekomi internetipunkt. Pärast istus mitu tundi Leena juures hotellis. Imelik, et võõras naine suutis teda paremini mõista.

Tagasiteel kohtas Vanamees kodu juures naabri-Mašat, kes küpsetas alõtšapuude all šašlõkki. Maša oli lopsakas brünett, kellest õhkus küllaga füüsilist jõudu ja elurõõmu. Pärit oli ta Aserbaidžaanist, aga elas juba palju aastaid Krimmis. Maša sitkete käte alt oli läbi käinud NSV Liidu kõrgem sõjaväejuhtkond. Nüüd töötas ta koduses massaažisalongis, mis asus Vanamehe korteri kohal. Naabrinaises nägi ta potentsiaalset liitlast, kui peaks minema villa restaureerimiseks.

Naljamaias Maša jutustas lõkerdades, et sanatoorium oli kõige täiega maha müüdud. Uue omaniku plaanidest ei teadnud keegi. Vanamehe korteriost oli seotud suure riskiga. Notariaalne leping ei tähendavat midagi. Maša teadis juhtumeid, kus ühte ja sama objekti oli müüdud mitmele inimesele. Jaltas oli kõik võimalik.

Õhtu läbi ladistas vihm vastu auklikku katuseplekki. Vanamees luges peatüki Stalini elulugu ja teise Švejki juhtumusi. Need olid nagu ühe kepi kaks otsa. Kuid mõte jooksis eksistentsiaalsetele teemadele. Enamik teadlasi oli veendunud, et kõik algas suure pauguga. Kuidas aga saabub maailma lõpp, selle kohta nii suurt selgust ei olnud. Kõige levinuma arusaama kohaselt pidi universum paisuma jäämagi. Galaktikad kaugenevad üksteisest, tähed kustuvad, planeedid jahtuvad, midagi erilist enam ei toimu ja kõik käib ajapikku alla. Õnneks saab Vanamees siit enne minema. Enne seda aga teeb endal olemise nii mõnusaks kui võimalik. Ega löö iga naabrimuti hirmujuttude peale verest välja.

Järgmisel päeval avasid sanatooriumi katlakütjate saed imelise merevaate. Noorema töömehe silm nägi kõige kaugema kaljunuki otsas koguni Pääsukese pesa. See mere kohal kõrguv loss oli Krimmi sümbol. Vanamees otsustas kirbuturult binokli osta. Üks papi müütas neid Jalta blošinkal koos muu Vene sõjaväest mahajäänud kraamiga. See väljaminek tuleb teha. Kohe, kui ta Krimmis tagasi on.

Simferoopoli lennuvälja ümbrus lõõmas punaste moonide tulekahjus. Vanamees jalutas lähema põllu serva ja korjas sületäie, mis ei ületanud lubatud käsipagasi mõõtusid. Reisi vastu pidanud osa mahtus parajasti kõige suuremasse kristallvaasi, mille ta oli kunagi spordivõistlusel eriauhinnaks saanud.

Varakevadised moonid furoori ei tekitanud. Marika oli Vanamehe saabumise puhuks külalistetuppa kolinud. Laura suhtles viisaka jahedusega. Krõõta polnud üldse näha. Õhtuti ei kippunud ta enam koju tulema. Jäi bussist maha, ei saanud õpitud ega hommikul õigel ajal kooli. Marika sõnul oli laps omadega sassis. Vanamees riputas külavahele talgukuulutused üles ja sõitis last otsima. See ei andnud ennast kätte, vaid põgenes kuhugi sõbranna juurde.

Järgmisel hommikul võttis Vanamees Kusti, kes peremehe kojujõudmise üle ainsana rõõmu ilmutas, ja läks metsa jalutama. Kevade õrn rohelus tundus Krimmi lopsakuse järel nii neitsilik ja habras. Läbi linnulaulu kostis kauget traktorimürinat. Karjamaal sõid tuttavad mustavalgekirjud lehmad.

Talgud läksid korda, küla sai endale kiige. See jääb ta viimaseks mittetulunduslikuks projektiks. Vanamees pani oli oma ühiskondlik-poliitilisele tegevusele punkti. See töö ei toitnud.

Kodus korjas ta põrandalt kokku mooniõied, mis olid lennureisi vastu pidanud, kuid kaevuvees kohe ära närtsisid. Vanamehe tingimustega ei arvestanud nemadki. Ajas siis katuselt alla okkamassi, mida maja kohale kaarduv lehis igal sügisel puistas, tegi mõned maksekorraldused, täiendas tingühikute varu ja lendas tagasi Krimmi. Eestit oligi parem armastada natuke kaugemalt.

Kust võis Vanamees teada, et hakkab pendeldama edasi-tagasi nagu Ukraina suursaadik? Ainult ta süstikdiplomaatia viljad jäävad kord korralt kesisemaks. Kuni kuivavad sootuks.