Читать книгу Krimmi vang. Ukraina aeg. I - Mihkel Tiks - Страница 13

Koreizi omavalitsus paiknes madalas majas, mis meenutas keskastme ametniku eramut. Via Militaresest eraldas seda parkimisplats, mille keskel seisis hanereas kolm kiitsakat palmi. Keda jutule ei võetud või kelle asja otsustamine venis, võis nende vahel jalutades aega parajaks teha. Või kõndida valitsushoonest mööda kaljunukile, kus Ukraina, Krimmi ja tatari lippude kõrval kivist postamendil seisis kajakate ja tuvide poolt ülevõõbatud Lenin. Vladimir Iljitši juurest kõrgelt oli hästi näha, kui kitsukesele ribale mägede ja mere vahele pidi Krimmi lõunarannik ära mahtuma. Igal ruutmeetril oli siin hingehind. Ja mida allapoole mere suunas, seda kõrgemaks see hind kasvas. Maaküsimus oli terav ja maakorraldaja tähtis isik.

Ka seestpoolt nägi külavalitsus välja nagu halvasti projekteeritud ühepereelamu. Lagedast esikust, mille seinal rippusid perekonnaportreed (koos ajagraafikuga, millal üks või teine neist külalisi vastu võtab), viisid kitsukesed koridorid tubadeni, mille uksed seisid enamasti lukus. Rõõmsat vadistamist kostis üksnes lastetoast, kus oli ennast sisse seadnud neli raamatupidajat. Hämaravõitu magamistuba oli antud külanõukogu esimehe käsutusse, kelle juurde kogunesid aegajalt rahvasaadikud nõu pidama. Kitsa käigu lõpus paiknes isatuba, kus istus külavanem, keda nimetati külapeaks. Ematuba samas kõrval kuulus sekretärineiule, kes ainsana teadis, kus ülejäänud pere viibib ja millal keegi tulla võiks. Kõige suurem tung oli kööki, kus asusid kapid isuäratava kraamiga. Šeffkokana toimetas seal paks plika, kelle ametinimetus oli maakorraldaja. Köögiuksele oli kinnitatud ka vastav silt: „Землеустрoитель. Журавль Лидия Владимировна“.

Maanäljas kodanikke võttis see laia naeratusega priske noorik vastu korra nädalas. Kui ta just mõnele objektile või Jalta linnavalitsusse polnud lennanud, sest журавль tähendas kurge. Jutule pääses Lidia Vladimirovna juurde elavas järjekorras, mis oli pikk, kuna sarnased mured vaevasid paljusid. Oodata tuli püstijalu seina ääres seistes, sest kitsasse koridori toolid ei mahtunud ja esiku istekohad olid juba hõivatud.

Vanamehel oli lisaks dokumendipapkale ja ujumispükstele kaasas raamat, sest ta polnud siin esimest korda. Mitu jutulesoovijat oli järjekorra varem kinni pannud ja ise turule või mujale asju ajama läinud. Ja parem oligi, sest ilma nendetagi sai õhk koridoris otsa. Oma positsiooni kindlaks teinud, leidis Vanamees kahe vanema naiskülastaja kõrval vaba koha ja lõi raamatu lahti. Küll paotub kord tallegi uks kureneiu jutule. Lugedes ei olnud ootamine nüri ajaraisk.

Raamat oli vene keeles. Selle originaal kandis pealkirja „Globalization and Its Discontents“. Autori nimi ei ütelnud Vanamehele midagi, ehkki Joseph E. Stiglitz oli töötanud Valges Majas ja saanud koguni Nobeli preemia.

Tema teos rääkis Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi tegevusest arengumaade abistamisel. Esimene neist asutustest võitles vaesuse vastu, teine rahalise stabiilsuse eest. Stiglitz tõi näiteid riikidest maailma eri nurkades, kes olid sattunud välisabist sõltuvusse. Õilsal eesmärgil tehtud finantssüst vabastas hulga kohalikku raha, mida kasutati muuks otstarbeks kui vaesuse vähendamine või ühiskonna areng. Rahaandja reeglid, mis pidid aitama riigi majandust turgutada, mõjusid enamasti hukutavalt. Nii tegi Maailmapanga või IMFi abi arenguriikidele kokkuvõttes karuteene. Halvemal juhul kutsus koguni majanduskriisi esile. Autori läänekriitilist paatost arvestades oli arusaadav, miks see teos oli vene keelde tõlgitud ja Moskvas välja antud.

Koridori imbus suitsuhaisu. Aparaadinaistel oli õues suitsupaus. Vanamehe kõrval seisis vana kooliõpetajat meenutav eideke, kes palavusele vaatamata oli tulnud ametiasutusse sukkades, hall rätik õlgadel. Tema naaber, turumuti moodi marfa sai kuulda peatselt aset leidvast mälestusõhtust raamatukogus, mis oli pühendatud mingile kohalikule metseenile. Vänget lõhnaõlihaisu levitav turunaine vahtis tuimal ilmel vastasseina, nagu ei kuuleks ta kooliõpetaja juttu.

Eraldi peatükk oli pühendatud Venemaal pärast Nõukogude Liidu lagunemist läbiviidud reformidele. Teha maailma esimesest sotsialismimaast uuesti kapitalistlik riik oli pretsedenditu ülesanne. Tagasiminek plaanimajanduselt turumajandusele eeldas ühekorraga nii liberaliseerimist, stabiliseerimist kui privatiseerimist. Sama teed oli käinud kogu Ida-Euroopa, kuid Venemaa mastaabid ja muud iseärasused muutsid asja eriti raskeks. Oht ülemaailmset finantskriisi esile kutsuda oli põhjustanud Maailmapangas ja Valuutafondis ägedaid vaidlusi.

Rahvast saabus juurde. Vanamees tõmbas ennast koomale. Kooliõpetaja jutustas üheksateistkümnenda sajandi Siberi kaupmehest, kes oli rahastanud Koreizi haigla ehitamist, kirikukooli asutamist ja Kristuse ülestõusmise kiriku rajamist. Vaikiv turumutt põrnitses morni näoga, nagu viibiks matusetalitusel.

Küsimuse juures, millises vahekorras Venemaa jaoks rohtu segada ja kui suurtes annustes tuleks patsiendil seda võtta, läksid arstide arvamused lahku. Mõõdukate tohtrite ja šokiterapeutide duellis jäid peale viimased. Seda, mis Venemaal edasi sai, hakati hiljem kutsuma „Metsikuks Idaks“. Inflatsioon kasvas kosmilise kiirusega ja koos sellega üldine vaesus. Venemaa oli jälle pioneerirollis nagu kosmoseajastu alguses. Aga nüüd paisati gagarinitena tundmatusse kosmosesse terve rahvas. Ja katapulteerumine jäeti igaühe oma asjaks. Seda viimast ei kirjutanud enam Stiglitz, vaid mõtles lugeja omas peas.

Aegajalt paotus kureeide uks. Üks abivajaja tuli välja, järgmine läks sisse. Koridor täitus uute nägudega. Kooliõpetaja loeng jätkus. Ka kohalik klubihoone, mida alguses kutsuti „Чайная-библиотекa c читальней“ ning hiljem sai nimeks „Народный дом“, oli sellesama kaupmeheperekonna ehitatud. Kooliõpetaja oli oma jutust elevil. Aga õpilased igavlesid ega paistnud kaasa töötavat. Olemine läks aina palavamaks.

Kui Venemaal kuulutati välja erastamine, ei jätkunud rahval raha enam äraelamisekski. Ammugi mitte osalemiseks riigiettevõtete oksjonitel. Rääkimata investeeringutest, mida läks tarvis erastatud ettevõtete ümberstruktureerimiseks turumajanduse nõuetele. Venemaa nafta- ja gaasitööstus, metallurgia ja muud riiklikud suurettevõtted langesid valitsusringkondade lähedal seisvate isikute saagiks. Nii sündis oligarhia. Valuutafondi eraldatud abimiljardeid võis mõne aja pärast näha Jeltsini lähikondsete välismaistel pangakontodel. Selliseid prihvatizaatsija mastaape polnud maailm veel näinud. Järgneva kümne aastaga vähenes Venemaa rahvuslik koguprodukt rohkem kui Teise maailmasõja ajal. Maailmapank ja valuutafond punnisid vastu kuni viimse hetkeni. Uue aastatuhande künnisel kukkus rubla kokku. Lugejal tuli meelde Vene peaministri Tšernomõrdini ütlus, et tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati. Viinalembesel ja haigel Jeltsinil oli valida kommunistide ja kagebešnikute vahel, kellele võim üle anda. Viimased lubasid ta perekonna rahule jätta. Nii ilmus välja Putin, kes valitses nüüd juba teist vahetust.

Tatjana Jevgenjevna oli andnud talle huvitava raamatu. Kas nad, kuradid, ei saa siis ühte konditsioneeri siia koridori üles pandud?!

Siberi metsenaadi auks oli antud ühele Koreizi tänavatest Tokmakovi nimi. Turumutt nuuskas närviliselt nina. Vanamees pühkis käeseljaga otsaesist ja püüdis uuesti raamatusse süveneda. Aga äpardused makromajanduses inspireerisid omaenda äritegevust kriitilise pilguga vaatama. Think global, act local!

Milles oli tema probleem? Asjad ei liikunud paigast. Mis raskust valmistaks maakorraldajale otsuse projekt valmis kirjutada ja volikogust läbi lasta? Vanamees oli arvanud selleks kaks nädalat aega minevat, et mingi sajaruutmeetrine maakübe saaks ära vormistatud. Maksimaalselt kuu, kui rahvasaadikud varem kokku ei tulnud. Aga nüüd sai pool aastat päevast, mil ta siinsamas majas sekretärile oma esimese avalduse kirjutas. Et see tühine sotka ta pooliku maja ees, mis juba aastaid oli raudaiaga piiratud ja ilmselgelt ainult selle garaaži juurde kuulus, talle müüdaks. Või vähemasti rendilegi antaks, kui seadus ei peaks lubama omavalitsusel maad välismaalasele müüa. Aga midagi ei toimunud. Ta tammus ametnike seatud kammitsais nagu kana takus. Võim üksnes irvitas inimese üle. Tuli imeks panna kohalike elanike kannatlikkust, kes seisid alandlikult päevast päeva ametnike uste taga. Oodates nagu almust seda, mida neil oli õigus nõuda.

Vaat sellisele heategijale ongi pühendatud mälestusõhtu meie raamatukogus, kostis innustunud hääl „Tulge kõik üritusele!“ agiteeris vana kooliõpetaja maakorraldaja ukse taga seisjaid. Kutsus rahvast üles olema kultuursed, mitte ainult kommertslikud.

Vanamehe silmad jooksid mööda teksti, aga hing ei saanud enam rahu. Tagatipuks oli garaaži müünud armeenlane hakanud sigatsema. Selle asemel, et täita oma lubadus ning aidata Vanamehel maa-asi kohaliku võimuga korda ajada, oli tüüp nüüd teatanud, et maatükk kuulub hoopis talle. Mistõttu ta kavatseb seal ise ehitama hakata. Sõprusest polnud enam midagi järel. Valetas muidugi, ärples niisama, lootes raha välja pressida. Aga vastik oli suliga tegemist teha. Mitte selleks polnud Vanamees Krimmi tulnud, et siin mingite kahtlaste tegelastega sõdima hakata. Talle piisas ametnikestki.

Uks paotus ja sulgus uuesti, kedagi välja või sisse laskmata. Kooliõpetaja oli vait jäänud. Vanamees pistis raamatu kotti. Maailmapank ega valuutafond teda ei aidanud.

Ja ega see paks maakorraldajaplika armeenlasest parem polnud. Iga kord tegi naerunäo pähe ja lubas objektile vaatama tulla. Aga mitte midagi ei muutunud. Alles noor, aga juba ametnikueit valmis. Mitte kurg, vaid rasvahani peaks ta nimi olema. Tolstoil oli lastejutuke rebasest ja kurest, kes teineteist kordamööda võõrustasid. Rebane kostitas kurge lamedal taldrikul ja kurg rebast kitsast vaasist. Külaline pidi alati tühja kõhuga lahkuma.

Ega seegi võimatu polnud, et vene kureeit armeenia rebasega kokku mängis. Ja Vanamees jääbki maatükist ilma, millele ta villa laienema pidi. Ilma selleta kaotaks ta garaažikökats igasuguse väärtuse. Äkki nii oligi algusest peale mõeldud? Asjad võisid võtta väga halva pöörde. Aga isegi ilma vandenõuta tuli tunnistada, et Vanamees oli omadega puusse pannud. Oli alahinnanud Krimmi bürokraatia jõudu. Ülikeeruliseks aetud seadusandluse ja ametnike huvipuuduse tõttu ei saanud pabereid korda ajada. Ei Jevpatorias ega Koreizis. Aga nii puudus tal nii raha kui ka õigus edasi tegutseda. Elul räämas Jalta korteris ei paistnud lõppu tulevatki.

Kurat võtaks! Ta tuli omast heast tahtest siia riiki investeerima. Nagu Siberi kaupmees Tokmakov oli ta valmis oma valuutat võõrale maale paigutama. Kohalikele ehitusmeestele ja maamõõtjatele tööd andma. Poodidesse ja turule raha jätma. Majanduse hoorattale väikest lisatõuget andma. Aga selle asemel, et rõõmustada välisinvestori üle ja metseenile rohelist tuld näidata, tõmbasid need lollid kured ta ärile pidurit.

Miks nad oma kodukanti arendada ei tahtnud? Kui palju selliseid takerdunud ärisid võis olla terves Krimmis? Ja kogu Ukrainas? Kuidas see riik ära ei lämbunud, keda ta enda bürokraatiahüdra päevast päeva kägistas?

Hohollidemaa Tokmakovidest olid saanud oligarhid. Kanjoninõlvale oli kerkinud kaks uhket villat, üks koguni kellatorniga. Samas kõrval seisis Koreizi koolimaja pragunenult avariiolukorras. Nagu püüton järas Ukraina riik omaenda saba. Maailmapank ja valuutafond võisid siia tampida kui palju miljardeid tahes. Kaval-Mikola kaabu oli ilma põhjata.

„Kui Stalin elaks, siis sellist bardakki ei oleks!“ karjatas turumutt äkki üle koridori. Vanamees polnud ainuke, kelle närvid vastu ei pidanud. Läks lahti Ukraina kirumine ja nõukaaja kiitmine.

Heakene küll, aga kus on siis väljapääs? Kui ka seekord mingit tegu ei järgne, siis rohkem Vanamees kure lollitamist taluda ei kavatse. Siis tema igatahes… Teeb mida? Mida sai inimene võimu vastu teha? Riigis, kus seadused polnud tehtud mitte kodanike, vaid ametnike huvides?

Koridori lõpus avanes isatoa uks, millel seisis silt „Поселковая Голова. Потипак Владимир Фeдорович“. Nähtavale ilmus väikest kasvu vanem meesterahvas helesinises triiksärgis ja hallides viigipükstes. Mees liipas ootajate rivi eest läbi, tervitas kedagi kättpidi ja kadus uksest välja. Vanamees oli seda kavala näoga mehikest varemgi näinud. Pisikesed rebasesilmad ninajuurel lähestikku nagu Vene presidendil. Hallikas juuksepärg kandilisevõitu kolba ümber. Sõitis ringi päevinäinud „Žiguliga“ (rahvamees!), lonkas pahemat jalga (vaeseke!) ja vastu tulles pööras pilgu maha (ei jaksa üksinda, kuigi püüab kõigest väest). Kohaliku täitevvõimu juht. Rahva poolt valitud isik, kes ei pidanud kedagi kartma. Selle vana rebase jutule tulebki minna!

Vanamees jättis kultuurse kooliõpetaja ja kommertsliku turumuti kure ukse taha ootama. Kirjutas südamerahustuseks sekretäri juures veel ühe avalduse, et ta eelmised avaldused läbi vaadataks. Ja pääseski värske õhu kätte. Pool päeva oli ära raisatud. Nüüd suutis ainult merevesi kogunenud sapi minema uhtuda.

Õnneks jätkus Krimmis suvi ka oktoobris. Rand oli päevavarastest tühjaks jäänud. Krevetimüüjad olid kadunud. Töötas mõni üksik suveniiriputka. Aga päike paistis alles kuumalt ja suve jooksul soojaks köetud meri ei mõtelnudki veel jahtuda. Lainetust peaaegu polnud, põhjani läbipaistev vesi oli ilma meduusideta.

Vanamees ujus nii kaugele, et kõhe hakkas, pööras siis selili ja laskis lainetel ennast hällitada. Valge nukulinnake roheluse keskel paistis mägede rüpes puhta ja õnnelikuna. Oli tunne, just nagu pikutaksid laevalael, mis triivib piki rannikut. Krimm oli jumalik paik. Kui ei pidanud inimestega kokku puutuma.