Читать книгу Krimmi vang. Ukraina aeg. I - Mihkel Tiks - Страница 6

Rahapaigutuse otsinguil ei jäänud Vanamees lootma üksnes maakleritele. Ta ostis Союзпечать`i kioskist ajalehe „Ялта КиК“. (Kaks К-d lehe nimes tähendasid культурная ja коммерческая.) Ja leidiski mitu enamvähem kultuurset ja kommertslikust küljest huvipakkuvat objekti nii Suures Jaltas kui teispool Krimmi mägesid.

Koreizi nimelises paigas, kaksteist kilomeetrit Jaltast Sevastoopoli poole, oli müüa pooleliolev maja. Kolmekorruseline ja panoraamse merevaatega. Neljakümne tuhande tingühiku eest. Vanamees polnud sellist nime varem kuulnud, kuigi Koreiz oli ПГТ, посёлок городского типа, kus paiknes isegi kohalik omavalitsus. Krimmi turismiraamat väitis koguni, et see linnatüüpi küla oli tuntud juba antiikajal. Ammu enne seda, kui merehädas kreeklased maad nähes Jalos! Jalos! karjuma pistsid ja maabusid kohas, millest sai Jalta.

Selline iidne asula oli sirutanud ennast välja käänulise tänava ääres, mille madalatelt kivimajadelt võis lugeda, et tee kandis nime „Cевастопольске шосе“. Vanasti olid seda mööda marssinud Rooma leegionärid oma teekonnal Hersonesosest Haraxi kindlusse Ai Todori neemel. Siis oli tee kandnud nime Via Militares. Sõjaväge siin rohkem ei liikunud ega sõidetud seda kaudu enam ka Sevastoopolisse. Merest asus Koreiz kõrgemal ja kaugemal, mis seletas paiga tundmatust. Allpool paiknev Mishor oli kuurordina märksa tuntum. Ja linnatüüpi oli siin vaid paar kvartalitäit nõukogude пятиэтажка´sid ja девятиэтажка´sid, mis ootasid esimest maavärinat, et Koreizist uuesti harilik küla saaks. Krimmi eelmist suurt maavärinat olid kirjeldanud Ilf ja Petrov oma briljantidejahi raamatus „Kaksteist tooli“.

Objektiga tutvumiseks juhatati Vanamees lagedale platsile, mille ääres paiknes U-kujuliselt hulk kivist garaaže. Mõnele neist oli kukile ehitatud plekist majakarp või koguni paar korrust, mis nägid välja nagu nööbi külge õmmeldud pintsakud. Kuulutuses pakutud pooleliolevast majast ei paistnud muud kui garaaži rauduks, värvitud potisiniseks. Seda ootamatum oli pilt, mis avanes ukse taga.

Avarast garaažist pääses läbi ukseava suurde ruumi, kust viis trepp alumisele korrusele ja sealt järgmine trepp veel sügavamale. Laskudes ei jõutud aga maa alla või keldrisse, vaid iga korruse aknast paistis tänav, selle taga park ja pargi taga meri. Kõige alumiselt korruselt viis teine väljapääs tarastatud õuele, kus kasvas paar viljapuud ja mööda aiavõret ronisid viinamarjaväädid. Vanamees oli näinud elu jooksul mitmesuguseid maju, kuid mitte kunagi sellist, mis asuks garaaži all. Asja konks peitus mägises reljeefis, mis üleval seisja eest peitis kolmekordse majakarbi järsult laskuva nõlva varju.

Seevastu alt vaadates asetses hoone koos õueplatsiga tänava kohal, mida mööda kohalik rahvas kulges võrride, žigulite ja maršrutkadega Jalta vahet. Ka teisel pool Via Militarest jätkas maapind laskumist, kuni jõudis läbi rohelise pargivööndi lõpuks välja mereni, mis silmapiiril taevaga ühte sulas. Rakušnjakist laotud kollaste kivimüüride vahel võis tunda end otsekui jumala positsioonil, kes oma häirimatust kõrgusest üle sebiva inimsipelgate pesa igavikku vaatab. Ja seda saja kaheksakümne kraadist merepanoraami ei suutnud isegi Jalta linnaarhitekt kinni katta, andku rannaäärseid ehituslube välja nii palju kui jaksab.

„Всё твоё,“ kinnitas müüja majaesise aialapi kohta, kuigi tehinguobjektiks oli garaaž koos selle all paikneva maakilluga. Noor jässakas mees nimega Ašot, kes küünis Vanamehele napilt õlani, lubas lahkelt kaasa aidata, et aiamaa küsimus saaks Koreizi omavalitsuses ostja kasuks kiiremas korras ära lahendatud. Laskis omal algatusel hinnast koguni neli tuhat tingühikut alla. Krimmi armeenlased olid vastutulelik rahvas.

Paari päeva pärast sõlmiti notari juures ukrainakeelne leping, mille paljudest punktidest taipas Vanamees seda, et tema ostis ja Ašoti venelannast naine Natalja Arutjunjan müüs aadressil ПГТ Kореиз, Севастопольске шосе 2A juures asuva garaažiboksi nr. 1 koos selle all asuva 0,0045 hektari maaga. Nelikümmend viis ruutmeetrit Krimmi poolsaarest kuulus nüüd talle. Aga Vanamees polnud mingi zahvatšik, nagu venelastel oli kombeks fašistlikke anastajaid kutsuda, vaid aus välisinvestor.

Vaade ostetud garaaži aknaavadest ulatus poole lõunarannikuni välja. Läänesuunal troonis mäekünkal hallikarva Lenin, kes tuules lehvivate lippude vahelt viipas käega üle mere Türgi poole. Vladimir Iljitšist veidi kaugemal tõusis taevasse tatarlaste mošee minaretitipp. Veidi madalamale jäi suur aed, mille metsik rohelus peitis vürst Jussupovi lossi, kes oli kunagi teinud otsa peale hullule Rasputinile. Jalta konverentsi ajal oli lossis majutunud Nõukogude delegatsioon eesotsas Jossif Staliniga. Nüüd paiknes seal kinnine hotell, mis oli Ukraina presidendi administratsiooni alluvuses.

Ida suund polnud lääne omast vaesem. Pargi põlispuude vahelt paistsid krahvinna Panina lossi tornid, kus oli paar aastat elanud Lev Tolstoi. Nõukogude võimu ajal parki rajatud sanatoorium kandiski nime „Jasnaja Poljana“.

Garaaži uks avanes põhja poole, kus mnogoetažkade kvartali taga kõrgusid Ai Petri sakilised hambad. All lõunas aga põlvitas Mishori rannavees Russalka, laps käsivarrel. See oli Amandus Adamsoni loodud merineitsi, kes sultani haaremist põgenedes oli üle mere koduranda ujunud.

Niisugusel losside ja legendide ristteel asus Vanamehe tulevane villa. Kui Tšehhov rajas Jalta külje alla Autka külla Valge Datša, miks ei võinud siis Vanamees ehitada Koreizi külla endale La Paloma Blanca?