Читать книгу Krimmi vang. Ukraina aeg. I - Mihkel Tiks - Страница 3

Päev siin tuleb nagu kuldne naine –

vaata juba mäeharjal

helendab ta juus.

Ja ta silmist heidab sinist varju,

Sulasinist lahesuus.

Lahesuus, kus Musta mere lained

käivad puhkamas, ja kus

linn on kaldakäärus, valge Jalta,

nagu lõunamaine nägemus.

Õhetavad küpsed viinamarjad,

virvendavad punakullas

paplite-alleed.

Aga sügist siin ei lasta tulla

Kaua-kaua veel.

Puhkajate kaunist randa

Valvab mäestik talvetuulte eest.

Krimmi päev nii pikalt suudab anda

Rõõmu õitest, päikesest ja veest.

Üle rannaliiva vette jooksis naine

kumendava rinna kohal

kallistades last.

Kuula, kuula, kuidas meri kohab

Puhkusest ja õnnest avarast!

Kuid kas tõesti samad soojad lained

hellitavad kaugeid rannikuid,

kus on neid, kes hauvad kurje plaane,

elukavalaid ja alatuid?

Äkki nagu järsemaks sai kõrge kallas,

Koomale end kindlustena

nihutasid mäed.

„Olge valvsad, et ei haaraks enam

siia saagiahned käed!“

Viivuks linna üle verist kuma kallas

Läänetaeva kustuv kiir.

Võimsas rahus tõstis uhkeid laineid

meie Kodu merepiir.

Debora Vaarandi. Krimm, 1947.

„Kuidas sa siin elada suudad?“ küsis turske, paljaks aetud peaga mees, kui oli nädalapäevad Vanamehel külas olnud. See neljakümnetuuris tüüakas sell oli ta poeg. Ka tütred jõudsid isa juures suvitamas ära käia. Kaks vanemat koos lastega, järgmine peigmehega, kõige noorem alles üksinda, kuid see-eest mitu suve järjest. Nii mõnigi, kes kuulis, et tal on viis last, kiskus suu muigele. Vanamees teeskles selle peale imestust. Viiekümne aastaga viis tabamust – see ka mõni tulemus?

Oma kodunt lahkumise põhjustest ei rääkinud Vanamees kellelegi. Kõige vähem avameelitses ta oma lastega.

Nagu luiged jätavad maha järved, nii lahkuvad targad oma kodudest, sest neil ei ole seal kohta.

Aga enamik nendest, kes kodu maha jätsid, polnud targad. Seda too idamaa filosoof ei kirjutanud. Ega elanud ka toredas maamajas männimetsade ja liivarandade rüpes. Kipaka hurtsiku kusagil India räpases külas jätaks iga mõistlik inimene kerge südamega maha.

Vanamees vähkres juba enne koitu mõtete küüsis. Mitu korda päevas vahetas ta kohaliku telefonikaardi koduse vastu. Need metallikillud tähistasid ta vana ja uut identiteeti. Ja mida harvemaks jäid kodumaalt saabuvad signaalid, seda selgemini tajus ta oma paiknemist kahe tsivilisatsiooni vahel. Linna peal asju ajades leidis Vanamees ennast aegajalt võõras keeles mõtlemast. Huvitav, millal talle vene aktsent külge hakkab? Ja mis sest elust üldse edasi peab saama? Vanamees tundis end üksikuna tervel maamunal. Juurteta veere-üle-välja…

Kell viis hommikul lasti telekast filmi Juri Gagarini elust, kelle lennust möödus nelikümmend viis aastat. Vanamees mäletas seda kõmulist sündmust, millega oli avatud uus, kosmose ajastu. Aga seda ta ei teadnud, et Gagarin katapulteerus. Sadas ettenähtud maandumispaiga asemel alla jumal teab kus. Nagu seda elus sageli ette tuli.

Kui pöörane menu oli sel mehel olnud kogu maailmas! Ja millist poliitilist profiiti Hruštšov temaga lõikas! Aga Brežnev vihkas Gagarinit kui Nikita aja kangelast. Gagarini surm polnud õnnetusjuhtum. Mehhaanik oli jätnud meelega midagi ripakile, et rõhk lennukis tapvalt langeks. Surnud Gagarin sobiski paremini igaveseks kumiiriks. Vene rahvusliku uhkuse sümboliks.

Pärast filmi lõppu arutasid poliitika, teaduse ja usu persoonid stuudios, kas Venemaal on ülemaailmne missioon ja milles see võiks seisneda. Vanamees pani teleka kinni. Tema oli õnneks sellest pääsenud.

Kuid mõtteid välja ei lülita. Mõni kuu enne ta kodunt lahkumist olid nad vaadanud filmi lendamise ohutusest. Lennukimeeskonnal oli ühine eesmärk. Piloodi käsklusi korrigeeris arvuti. Aga kriisiolukorras muutusid inimsuhted väga tähtsaks. Film oli pakkunud õpetliku näite, kuidas esitada oma seisukohta kedagi riivamata. Püstitada probleem MIS on valesti, mitte KES tegi valesti. Vanamees oli filmi vaadates mõtelnud, et nende lennuki eesmärk on õhus püsida, kuni kaasreisijad ise lendama õpivad. Aga kauaks veel kütust jätkub? Ja mida teha, kui üks ekipaaži liige kippus ilma langevarjuta alla hüppama? Lennuk viskles pidevas turbulentsis, valmis iga hetk vastu maad prantsatama. Sageli üritasid nad teist pilooti meelega segadusse ajada. Nende käsklusi ei korrigeerinud miski. Ja Vanamees ise, kolmekümneaastase staažiga lendur, ei osanud oma koduses kokpitis lendu juhtida. Üksnes autopiloot vedas kuidagimoodi välja…

Kas seda oleks pidanud ta oma pojale rääkima? Vanamees ei jätnud kodu mõnusama pensionipõlve otsingul nagu Lääne mundosen´ores. Ta oli haaranud viimases hädas langevarju järele. Ehk hoiab ta katapulteerumine õnnetuse ära. Tal polnud kavatsustki võõrasse kohta pikemaks ajaks maanduda. Ega olnud tahtmist ka ennast õigustada. Seda oli ta niigi aastaid mõttes teinud. Pealegi ei olnud see tal esimene kord idamaa tarka mängida. Aga mingit vilumust polnud Vanamees selles asjas saavutanud.

Ja ometigi veetis ta võõrsil üle kümne aasta. Nende hulgas elu kõige õnnelikumad.