Читать книгу Mikael Karvajalg - Mika Waltari - Страница 10

Niisugused mõtted näitasid, et olin juba kaotanud lapse süütuse ja saatan oli hakanud punuma võrku, et mu pead endale saada. Sedasama tõestas häälemurre, mis võttis mult kooripoisi ameti, ja mu kehas toimuvad muutused valmistasid mulle palju muret. Nii saabus laupäeva õhtu, kui emand Pirjo, pärast seda kui oli mu saunas puhtaks pesnud, hakkas mind teraselt vaatama, ja kui me tuppa tagasi läksime, ütles tõsiselt:

„Mikael, tänasest peale on parem, et pesed endal ise juuksed ja selja, ja sul ei sobi enam minuga koos samas voodis magada, sest niisugune asi võiks viia sind sobimatusse kiusatusse, ja ka mina olen vaid nõrk naine. On parem, et saad oma voodi ja riietud nagu mees, sest hakkad meheks saama.”

Tema sõnad tegid mu kurvaks, aga ma mõistsin, miks ta kevaditi nii raskelt oma voodis ohkis. Mulle olid juba hakanud küsimusi tekitama meeste ja naiste suhted ja neist asjust ei olnud mul palju endal arvata, sest mu murdeea kaaslased olid toores jõuk ja ei jätnud oma jutte enda teada. Aga kui nad oma tempudega kiitlesid, õhetasin mina häbist ja kohmetusest, sest minul oli armastusest kõrge ettekujutus, ja saanud teada, kui madal ja loomalik oli armastuse lihalik külg, ei tundnud ma väiksematki kiusatust seda proovima hakata.

Ja ikkagi kobrutas mu meel mõtete rohkusest ja rahutusest, ja kui jõudsid kätte valged ööd, ei suutnud ma magada, vaid hulkusin linnaümbruses, hingasin toomepuude lõhna ja kuulasin öölindude hääli, partide parinat kõrkjates ja öökulli hõikamist. Igatsesin sõpruse ja omasuguse inimese järele, aga mu kaaslaste seas ei olnud ühtegi niisugust sõpra, kellele oleksin võinud südant puistata. Nõnda sai isa Pietarist mulle usaldusväärne sõber ja pihihetked temale olid mulle tähtsad, kuigi ta ei osanud alati mind vaevavatele küsimustele vastust anda. Isa Pietaril oli kindlasti palju nõrkusi, mida ta kandis kristliku alandlikkusega, aga ta oli kahtlemata tark mees, sest kui ta oli emand Pirjoga tükk aega rääkinud, kutsus see mind enda juurde ja ütles:

„Oled palju kordi peale käinud ja palunud, et kui algab koolivaheaeg, siis võiksid koos kaaslastega noorteretkele minna. Praegusel jumalakartmatul ajal teeks niisugune retk su ihule ja hingele vaid kahju. Nii patuseid ja hirmsaid lugusid räägitakse noorte tempudest maal, et piiskop ise on tõsiselt kaalunud nende lõpetamist. Talupojad on ju pidanud heinahanguga jumalakartmatuid noori oma perenaiste vooditest ja piigade asemetelt minema kihutama, ja ma ei tahaks, et sa liiga vara hangupii endale tagumikku saaksid, olgu see pealegi karurasvaga hästi võitud. Aga teisest küljest on sul juba aeg võtta osa enesele elatise muretsemisest ja sellepärast oleme otsustanud, isa Pietari ja mina, et pead koolivaheajaks minema linna tulnud saksa suurtükimeistri juurde õppima, sest tema otsib endale salpeetrikeetmise ja püssirohuveski juurde heade kommetega ja kirjaoskajat abilist.”

Seda öelnud, hakkas emand Pirjo nutma ja ütles: „See pole niipalju minu tahtmine, sest hellitaksin ja hoiaksin sind heal meelel, aga isa Pietari kinnitab, et sinu arenemisele ei tee head, kui elad üksi koos vallalise naisega ilma meesterahva seltsi ja meesterahva õpetuseta. Aga sa pead kindlasti eemale hoidma püssirohuveskist ja oma hinge eest pead sa hoolt kandma, ja sa pead igal laupäeval koju tulema, et saaksin sulle vajaliku moona kaasa panna, ja tõesti ma ei laseks sind nii ohtlikku ja hukutavasse ametisse, kui mitte see meister, kelle paganlik nimi väänab keele paigast, ei lubaks head palka. Isa Pietari ütleb ka, et ega sinuvanust poissi ei sobi enam hoida nagu sitta pilpa peal.”

Ja isa Pietari ei oleks võinud valida mulle sobivamat tegevust, sest ma unustasin kohe kõik mõtted põgenemisest noortelaagrisse, kui ma muidu kaasa ei saaks, ja rõõmustasin nagu poisike ikka, mõeldes, et saan teada püssirohutegemise ja suurtükikunsti saladused.

Meister Schwarzschwanz oli tulnud Saksamaalt kindluseülema kutsel kohe, kui veed lahti läksid, ja tal oli mitmete punktidega leping suurtükkide valamise, püssirohuveski parandamise ja salpeetriköögi sisseseadmise kohta, millest paljud ennustasid, et see tähendab rahutuid aegu.

Ta oli tumeda näoga, lühike ja paks mees, kelle mustad silmad sädelesid vilkalt ja kes ütles kõike, mis tal öelda oli, kisa ja karjumisega, kujutledes, et salpeetri- ja püssirohusulased saavad nõnda temast paremini aru. Veendunud, et mõistan tema keelt ja oskan kirjutada, haaras ta esimese asjana noorel purjus vagandil, keda oli parema puudusel tänini abiliseks pidanud, kraest ja viskas ta välja. Siis puistas ta mulle südant ja ütles solvavaid sõnu kindluseülema ja ka pürjelmeistrite kohta ning mõistis põrgukatlasse kogu selle maa ja juhmaka rahva, kelle sekka ta oli petlike lubadustega meelitatud. Ta kiskus mütsi peast, viskas maha ja trampis oma sõnade kinnituseks jalgadega selle otsas, mina ei olnud varem nii pöörast meest näinud, vaid vaatasin teda, silmad peas ümmargused, püüdes meelde jätta minule tundmatuid vandesõnu ja manamisi, mida tal oli mitmeid maid läbi käinud sõduri lõpmatu tagavara.

Kartsin, et saan temast karmi isanda, aga kui ta nägi ära, et olen heade kommetega ja usaldusväärne nooruk, leppis ta varsti ja oli minuga armastusväärne, nii et ei karjunud mu peale isegi siis, kui olin eksinud. Ta mõistis hästi, et püüdsin teha tema meeleheaks mis vähegi oskasin, ja kinnitas, et õpin tema ameti juurde kuuluvad asjad kiiresti ära.

„Kristuse vere nimel,” ütles ta. „Mikael Pelzfuss, kui oleksid sakslane, siis teeksin sinust niisuguse suurtükimeistri, et vürstid jookseks sul kannul ja anuks sind enda teenistusse. Saada raamatud sinna kohta, Mikael, ja astu püssirohumeistri vabasse ametisse, ja kõik maad on sulle lahti ja sa leiad leiba kust aga tahad.”

Aga mina olin alguses äärmiselt pettunud ja kõike muud kui vaimustatud oma ametist, sest salpeetrikeetmine oli sodine ja haisev tegevus, nii et kui ma esimese laupäeva õhtul koju tulin, hakkas emand Pirjo juba õues mind nuusutama ja käskis mul saunaesikus riidest lahti võtta ja puhtad rõivad selga panna, enne kui tuppa tulin. Muld, millest salpeetrit keedetakse, kaevatakse, nagu kõik ometi teavad, vanadest lauda- ja karjatallide alustest ning sõnnikuaukude põhjadest. Paha haisu pärast ei lubanud raad keedukoja asutamist linnamüüride sisse, kuigi meister Schwarzschwanz siunas kurjalt, et tema keedukoja haisud on rae enese haisudega võrreldes nagu mürr.

Vabanesin sellest jäledast tööst siiski varsti, sest korraldasime meister Schwarzschwanzi juhatust mööda mulla kaevamise ja veo keedukohale nii, et keetmine jätkus korrapäraselt ja andis pool tündrit puhast salpeetrit nädalas. Sulaste vanem vastutas töö jätkumise ja salpeetri puhtuse eest, milleks pidi olema kolm keedukorda, ja pärast seda ei olnud mul keedukojaga rohkem vaeva kui ratsutada kord päevas kontrollima, kuidas töö edeneb. Tohtisin laenata meistri hobust ja sadulat ja see ei olnud sugugi väike lõbu minu töös, kui olin õppinud hobusega ümber käima ja sirge seljaga sadulas istuma.

Vana püssirohuveski paiknes inimtühjas kohas, linnast kaugel jõe kaldal, kus oli piisavalt vett püssirohu niisutamiseks ja kustutustöödeks võimalike plahvatuste puhuks. Aga meister Schwarzschwanz oli ettevaatlik ja osav oma ametis ning lasi väävli, salpeetri ja söe igaühe eraldi puust hõõruja vahel peeneks jahvatada. Miiliga meil muret ei olnud, sest kogenud miilipõletajaid oli võtta ja nad põletasid nii häid süsi, et meistri sõnul ei olnud ta kusagil paremaid näinudki. Eriti vaimustatud oli ta kasesöest, sest see tegi püssirohu kangeks ja hoidis kokku kallist väävlit ja salpeetrit. Ta kinnitas koguni, et kasesütt püssirohu tegemiseks tasus müüa ka teistesse maadesse, kus kask ei kasvanud. „Aga,” ütles ta, „püssirohu tegemine on juba nii vana kunst, et selle harrastajad klammerduvad kangekaelselt vanade kommete külge ja iseenesele kahjuks ei usu targemaid.”

Meister Schwarzschwanz otsis oma töökojas eri ainete kõige sobivamat seguvahekorda, uskumata vanu õpetusi, kui tegemist oli kasesöega. Tal oli mõõdulati peal libisev pomm, mille all ta lasi üheraskustel püssirohulaengutel plahvatada, mõõtes hoolikalt, kui kõrgele ühe või teise segu jõul pomm lendas. Mina märkisin üles iga segu koostise, kuni ta oli õige suhte välja selgitanud. Tal kulus selle täpse mängu peale päevi, nii et hakkasin kahtlema, kas sellest ka vastavat kasu sai. Aga ta kinnitas, et suurtükimeister peab tundma tema kasutuses oleva püsirohu kõiki omadusi, sest ainult selle plahvatusjõu järgi võis teada, kui tugevat laengut oli tarvis teatud laskekauguse saavutamiseks teatud mõõtu suurtükis.

Siis tuli paras ühtlane läänetuul ja me mõõtsime pöörlevasse segamistõrde õiges vahekorras väävli, salpeetri ja söe. Meister lülitas tõrre veski masinavärgi külge ja hoiatas veskisulast: „Lase veskil ühtlaselt ringi käia.” Siis ta lõi vagalt risti ette ja ütles: „Lähme kõnnime, Mikael.” Kõndisime veskit silmas pidades üle õitsvate niitude ja meister pidas mulle loengut, kuidas paljud püssirohumeistrid valisid endale meelepärase tuule püssirohu segamise ajaks. Mõni kiitis, et põhjatuul teeb püssirohu kangeks, teine soovitas lõunatuult, kolmas kagutuult.

„Aga paavsti püha habeme nimel, Mikael,” ütles ta. „See jutt on tühi loba ja ebausk, mis võib mõjuda asjatundmatutele, aga mitte kogenud püssirohuvendadele. Tuul nagu tuul ikka, kui vaid veski ühtlaselt ringi käib ja on hästi määritud, nii et kusagilt hõõrdumiskohalt säde tünni ei lenda.” Näinud päikese järgi ära, et on kulunud paras aeg, käskis ta kaugelt röökides veskisulasel veskitiivad seisma panna. Need jätsid tiirlemise pikkamisi järele ja me läksime sisse segamistünni kontrollima. Meister võttis peotäie püssirohtu, maitses seda ja teatas, et on rahul. Ained olid ühtlaselt segunenud. Pärast seda kühveldati püssirohi puulabidaga puhastele puualustele, kus seda niisutati, sõtkuti ja suruti läbi sõelade sõmeraks. Meister kasutas sõtkumisel ainult vett, kuigi sai kindlusest selle jaoks kannude viisi kallist viina.

„Viin on tarvilik rõske ilmaga ja talvel, kui peab püssirohu kiiresti kuivaks saama, sest see haihtub püssirohust kiiremini kui vesi. Aga see on ametisaladus, millest ei tohi asjatundmatutele rääkida. Minu maks kindlusest on kannutäis selget viina iga püssirohutünnitäie vastu ja ei ole kindluseülema, võtku teda katk, asi, milleks ma põletatud viina kasutan, sest ta usub, et see kuulub püssirohu valmistamise juurde. Kui saan püssirohu tehtud ja kuivaks suvel, kui ilmad on kuivad ja tuuled leebed, siis on see tänu mu enese oskusele ja mitte kindluseülemale. Aga kui püssirohi saab otsa ja ümberpiiramise ajal peab hakkama vanadest keldriseintest ja vangikoobaste põrandatelt salpeetrit kaapima ning viimsedki väävliriismed salvede põhjast kokku pühkima, siis on kange hea viin püssirohumeistrile vältimatu abivahend.”

Ta jäi vait ja vandus häälekalt, kui meenutas arvukaid ümberpiiramisi, millest oli pidanud osa võtma, aga jätkas oma õpetust:

„On muidugi meistreid, kes kinnitavad, et viin sisaldab hingust meenutavat haihtuvat ainet, millest viin saab oma kange ja tervisliku lõhna ja mis tugevdab ka püssirohu jõudu ja paneb selle põlema eredama leegiga. Öeldakse, et esimesena leiutasid selle aine uskmatud araablased ja nimetasid selle kohol’iks. Niisugused õppinud meistrid panevad püssirohu sisse ka punast elavhõbedapulbrit, koguni ussimürki, aga Kristuse vere nimel, kui niisugusest asjast on abi, siis on see abi nii väike, et seda ei pruugi arvesse võtta. Igatahes ei ole see kõiki niisuguste segude juurde käivaid vaevu ja kulusid väärt. Ei, mu poeg Mikael Pelzfuss, kogenud mehele piisab ühest paternosterist, kui veskitiivad ringi hakkavad käima, ja „Ave Mariast”, kui valmis, kuiv ja sõmer püssirohi puupütti topitakse, sest suurtükk ahmib püssirohtu nagu siga leivapätsi ja on täitmatu kui noor lesk, kelle põhjalik pihile-võtmine käib üle jõu ka paljasjalgsele turskele mungale. Seepärast peab suurtükkidele valmistama tünnide kaupa püssirohtu ja nimelt nii lihtsal viisil kui vähegi võimalik, sest muidu läheb selle valmistamine liiga kalliks.”

Vahetpidamata rääkides sõtkus meister püssirohu muredateks kakkudeks ja õpetas püssirohusulaseid, kuidas neid läbi sõelade pressida, nii et püssirohi sai sobivalt sõmer, sest kõige peenemat püssirohtu sai kasutada vaid süütepanni peal. Siis laotati püssirohi puust alustel tuulevaiksele, päikesepaistesele ja soojale mäeküljele kuivama ning kühveldati lõpuks puulabidatega püssirohutünnidesse, mille kaaned taoti puunuiadega kinni. Püssirohusulastel ei tohtinud kaasas olla mitte ühtegi metallist eset, ja ka jalas võisid nad kanda ainult karvaseid nahast kapukaid või tohust viiske. Aga kuna püssirohusulased pidid ka pühakute pildid kaelast ära võtma, siis kurtsid nad haledasti ja ütlesid, et neil ei olnud nende ohtlikus töös enam mingit kaitset. Selleks oli meister siiski valmis, sest ta pakkus neile oma tinast valatud püha Barbara kujusid ja lubas neid nahkkotikeses kaelas kanda ja küsis kujude hinnaks mitte rohkem kui poole meeste esimesest kuupalgast, lubas koguni, et ostab need sellesama hinnaga tagasi, kui mehed peaksid tahtma sügisel tööd lõpetades kujude antud kaitsest loobuda.

„Nagu teate,” ütles ta, „kui te ülepea midagi teate, kuna olete vaid harimata mühakad, siis püha Barbara kaitseb inimest välgu ja äikese hävitustöö eest ja on seetõttu olnud püssirohutegijate ja suurtükimeeste kaitsepühak. Kui te seda ei usu, siis minge toomkiriku ristikoorile ja vaadake tema õndsat pilti, mis on osavalt ja erksate värvidega põhjapoolsele võlvile maalitud. Need tema tinakujukesed on õnnistatud kõige vagama ja oskajama mehe parimate õnnistustega, neid on ujutatud pühitsetud vees ja olen neile igaks juhuks peale pannud erilised manad, mida olen õppinud oma võrratult õpetajalt suurtükimeister Magnus von Schwarzkunstilt. Ta oli nii kuratlik mees ja oma kunstides nii vägev nõid, et neetud vandenõulased pidasid lõpuks kindlamaks pista ta tema enese kõige suurema suurtüki torust sisse ja ta leisika püssirohuga otse paradiisi saata, sest ta eksis teenima oskamatut ülemat ja langes kõige oma suurtükiga vangi. Ühe sõnaga, need kujud, mida ma teile odava hinnaga müüa pakun, teevad teid teie ametis kõvemaks kui mõni Passau nõiakunst.”

Ka kõige lihtsameelsem mees mõistis, et ei kaotanud midagi, kui kuju ostis, sest need kujud olid meistrile enesele nii väärtuslikud, et ta lubas need sügisel tagasi osta. Samas taipas igaüks neist sügisel, et on rumal, kui nii tugeva nõiariista käest annab, sest lähenesid rahutud ajad. Meister Schwarzschwanz ei lasknud aga sellel oma tuju rikkuda, vaid vastupidi, kiitis, et nad on kavalad mehed. Tal oli nimelt neid tinakujusid küll ja küll ning nad maksid talle ainult tinaloodi hinna ja paar penni toomkirikule.

Nõnda saime püssirohutegemise käima ja meister Schwarzschwanz oli oma sulastega rahul, sest nad olid aeglased mehed, kes asjata oma ohtliku ameti pärast ei muretsenud ega kohkunud. Aeglus ja kannatlikkus olid tema arvates püssirohutegijatele suurepärased omadused ja ta nõustus, et ta enese vilgas veri oli temale selles ametis vaid häda ja vaev.

„Need soome sulased,” kinnitas ta, „poleks kindlasti eluilmas püssirohtu leiutanud, aga selle kunsti ära õppinud, on nad suurepärased püssirohutegijad.”

Ükskord küsisin meistrilt, miks ta kasutas rääkides alati nii rohkesti vägisõnu ja vandus lisaks saksa keelele ka itaalia ja hispaania keeles, kui ka kõige lihtsamat asja seletas. Aga meister vaatas mind nagu tobukest ja ütles:

„On hästi näha, et su nina on kollane ja et sa ei ole kunagi püssirohusuitsu nuusutanud, Mikael Pelzfuss. Vandumine on pool kogu heast sõjakunstist ja hoopiski mitte vähem tähtis pool. Minu vandumised on vaid süütu lapselallitamine tõesti suurte sõjapealikute, nagu näiteks mõne von Sickingeni või Frundsbergi kõrval, kelle üksnes nimi äratab imetlust ja õudu igas veel üles poomata lurjuses, kes oma naha kolme kuldna eest nende lippude alla müüb. Kogenud püssimees õpib ära poolteistsada käsklusesõna ja kuuletub neile, on ta siis ärkvel või magab, ja odamehe amet ei ole sugugi kergem. Kas sina arvad, et niisugune haridus saavutatakse peasilitamisega. Ei, see on lõppematu vandumise, nutu ja hammastekiristamise ilus tulemus. Mida vängemalt ülemus vannub, seda suuremat austust ta oma alamates äratab ja sõjapealik peab oskama röögatada „Jeesusmaria” niisuguse häälega, et see võidab suurtükkide kärgatused ja saab ka türklasel vee püksi jooksma.”

Nõnda sain meister Schwarzschwanzilt palju kasulikku õpetust, kuigi tema lugude põhjal ei võinud ma jagada tema vaimustust sõjaväelaseseisuse suhtes. Sest niipalju kui ma tema lugude järgi otsustada võisin, ja tal oli neid lõputu hulk, kui ta õlletoobi taha pääses, oli sõduri amet halastamatu, kurnav ja täis rahutust. Selles olid vaid hoobid ja vandumine õppuste ajal, haavad sõjas ja alatine häda palgamaksmisega, mis toimus täiesti korrapäratult, rääkimata palavikutõbedest ja Prantsuse haigusest, mis saatsid iga sõjaväeüksust, nii et nende pärast heitis hinge suurem hulk mehi kui tõelistes lahingutes. Aga ma hoidsin selle mõtte enda teda ja kuulasin alandlikult tema õpetusi võõrastest maadest. Temalt sain esimest korda kuulda itaallase Amerigo Vespucci kirjutatud kirjadest, kus ta kinnitas, et on leidnud ookeani tagant terveid uusi mandreid. Meister Schwarzschwanz rääkis ka, et õppinute seas oli mehi, kes kinnitasid, et maailm on ümmargune, nii et kui hakkasid mingist kohast purjetama, siis kui olid küllalt kaua purjetanud, jõudsid samasse kohta tagasi.

„Aga,” ütles meister arukalt, „niisugune õpetus käib inimesel üle mõistuse ja ajab kergesti peast segi, kui selle üle liiga palju arutama hakkad. Seepärast on parem tühja mõtlemata pidada kindel maa jalge all ja Jumala sinine taevas pea kohal, süüa, juua ja laulda, tülitseda ja armastada, nii kaua kui hing sees, sest aastate lisandudes ja jõu vähenedes jääb kahetsuseks ja pattude andekssaamiseks küll ja küll aega.”

Minul oli vaprust küsida meister Martinuselt tema arvamust niisuguse õpetuse kohta sellest, et maa on ümmargune. Ta kinnitas, et on sellest kuulnud, aga pidas seda Prantsuse tõvest kahjustatud mõistuse jampsimiseks. Ta kinnitas aga, et on maateaduse asjades mõnel määral vabamõtleja, nii et ei uskunud enam sammast ja naba, vaid mõtles, et maa kakku piirab ainult võimas vaba jõgi.

„Me elame nimelt valgustatud ajal,” ütles ta, „ning paljud uued leiutised ja mõtted kujundavad inimeste meeli ja arukas inimene ei või näha neis midagi halba, senikaua kui need ei ole vastuolus kiriku õpetusega. Neis asjus, mida kiriku õpetus just valeks ei nimeta, on inimesel minu meelest vabadus ise otsustada oma arvamuse üle, kuigi sellest on rohkem vaeva, vaimukulu ja pahameelt kui tõelist rahulolu, sest Aristoteles ja kirikuisad on juba öelnud teadmiste kohta kõik, mis inimestel on vaja teada. Kõige kergem ja lihtsam on seetõttu piirata oma mõtteid sellega, mida nemad on seletanud, ja mis jääb sellest väljapoole, on ainult mõtete süütu mäng, mis võib pahatahtliku ja eneseteadliku inimese käes ohtlikuks muutuda.”

„On näiteks õppinuid,” ütles ta, „kes õpivad kreeka keelt, koguni heebrea keelt, ja maksavad kõrget hinda paganlike Rooma ja Kreeka kirjanike ja filosoofide käsikirjade eest, lasevad neid trükkidagi. Nimelt Itaalias on ka inimesi, kes suuri kulusid kandes kaevavad maa seest paganlikke ebajumalakujusid välja ning panevad neid oma aedadesse ja pidusaalidesse. Väidetakse koguni, et isegi püha isa ja kardinalid ei ole niisuguses harrastamises täiesti süütud, kuigi ma ei taha seda uskuda ja ei teakski sellest, kui mitte õppinud doktor Hemming Gadh, kes elas paarkümmend aastat Roomas, poleks rääkinud neist asjust, kui oli enese täis joonud. Aga tema lugu oli teada ja paljud võivad tunnistada, et sellest vagast kirikuisast sai Roomas joodik, kelle elukombed on äratanud niisugust pahameelt, et peapiiskop ise on pidanud teda nuhtlema.”

„Ära siis unusta, Mikael,” hoiatas ta, „et inimene kannab oma kuradit endaga kaasas, kuhu ta vaid lähebki, ja ei ole isegi pühas linnas kuradi kiusatuse eest kaitstud, vaid vastupidi, otsustades kõige järgi, mis ma olen kuulnud, on ta valinud püha linna peamiseks kohaks, kus möllata, mis ei ole mingi ime, sest tema arvates on võit seda suurem, mida kõrgema vaimuinimese ta langema saab.”

Mõistsin seda hästi, kui mulle meenus, kuidas saatana kiusatus oli mu toomkiriku pööningult peapiiskopi mütsi peale sülitama pannud. Aga nagu möönis isa Pietari, niisugusele kiusatusele oleks ka kõige vagamal olnud raske vastu panna, mis siis veel kasvueas poisist rääkida.

Ma siiski ei olnud enam kasvueas poiss, vaid tõsine noor mees, kes teenis meister Schwarzschwanzi kirjutajana head palka. Olin tema seltsis õppinud õlut jooma, kõndisin vabal ajal ringi, hõbedane puss vööl ja jalas Saksa lõikega püksid, mis olid õmmeldud mu meheksolemise tunnismärgiks punasest ja kollasest kangast. Olin õppinud hobust taltsutama ja ratsut saduldama ning salpeetrikeetmises ja püssirohuvalmistamises olin enda arvates juba oskaja mees, sest olin kõik meistri õpetused hoolega üles märkinud.

Püssirohi tegi läbi vajalikud katsed ja kindluse halliks läinud suurtükimehed tunnistasid, et see on suurepärane püssirohi, ühtlaselt sõre ja tolmuta. Järgnesid proovitulistamised, kus oli juures ka kindluseülem, ja mu hea meister näitas, et suudab kolme lasuga tabada jõel liikuvat paati. Muidugi ei tulistanud ta paadi pihta, vaid sobivas kauguses märklauda, sest suurtükikuulid olid kallis kraam ja need korjati pärast tulistamist hoolikalt kokku. Ainus õnnetus tulistamisel juhtus siis, kui lasksime bombardist. Siis läks vaadipõhja mõõtu kivikuul vastu kaljusid puruks, kuigi ta oli raudvitstega tugevdatud.

„Aga kivikuulid hakkavad juba prahikeldrisse või kalatünnidele raskuseks minema,” ütles meister põlglikult. „Neid kasutatakse veel vaid niisugusel mahajäänud maal, kus paremat ei tunta. Ainus õige suurtükikuul on ühtlaselt ümmargune raudkuul ja neid osatakse juba valada, mis teeb laengud odavaks ja sihtimise kindlaks, sest kuulid on alati sama suured ja rasked. Mina seda kunsti siiski ei oska, sest oskajad hoiavad seda kui ametisaladust, nii et me peame endiselt tegema raudkuulid sepatööna. Bombarde on aga mõtet kasutada vaid õõnsate, plahvatavate ja süütavate laengute lennutamiseks, sest kivikuulil ei ole vajalikku läbimisvõimet müüre ja kindlustusi tulistades ja ka puulaeva kukkudes ei põhjusta see märkimisväärset hävitust.”

Kindluseisand kuulas tema seletusi meelsasti, aga ütles ärritatult: „Kivikuulid on kõlvanud meie isadele ja isade isadele, nii et peavad ka meile kõlbama. Sellel maal on kõva halli kivi, mis on suurtükikuulideks nagu loodud, ja kivide lihvimiseks odavat tööjõudu, kellele naeris ja silk on söögiks head küllalt. See on vaene maa, mis toodab ainult rauda, ja nõnda on küllap looja mõte, et ta korvab kallite metallide puudumise kivi ja odava tööjõuga.”

Kui ta oli lahkunud, virutas meister Schwarzschwanz oma mütsi vastu maad, trampis selle otsas ja vandus nii kurjalt, et vanad suurtükimehed muhelesid igatsevalt ja ütlesid, et mäletavad õndsa isand Posse päevi. Nende hulgast oli nimelt õige mitu olnud Knut Posse teenistuses, kui Posse oli Viiburi kindluse isand, ja nad kinnitasid, et olid oma silmaga näinud seda kuradikatelt, kus isand Posse oli oma nõialeent seganud.

„Kristuse vere nimel, Mikael,” ütles meister rahunedes. „Kindluseisand nõuab, et pean talle lepinguvastaselt raudsuurtükke valmistama, sest temal ja tema riigil ei olevat raha osta suurtükimetalli jaoks vajalikku vaske ja tina. Aga säherdune riik on hukule määratud, kes kinnitab, et tal ei ole raha suurtükimetalli jaoks, samal ajal kui igas kirikus kõigub kell ja pürjelite kapid on tinatoope tuubil täis.”

Suurtükimehed hakkasid noogutama ja ütlesid kui ühest suust, et rauast suurtükk on oma rahvale ohtlikum kui vaenlasele, aga siis taipas meister, et oli öelnud ülearu, ja viis mu minema, ärritusest üha puhisedes. Kindluse õuel vinnas ta end hobuse selga ja me läksime linna tagasi, tema ratsa sammu sõites ja mina hoidsin kinni ta jaluserihmast, sest tal oli kombeks öelda, et vaene hobune pidi küllalt kannatama tema enese raskuse pärast, ja nii nõustus ta enda taha sadulasse võtma ainult seelikukandjaid, juhul kui neil oli nägu ja tegu, et tema meelt lahutada.

Aga kui olime oma majutuskohta tagasi jõudnud, siis kinnitas ta, et teda on tabanud tõsine mure. Tema arusaamist mööda vastas üksainus korralik ja kõigi kunstide järgi valmistatud pronksist suurtükk kümnele raudsuurtükile, kui see oli täiesti veekindel, ilma mullide ja pragudeta. Ka pragunenult võis pronkssuurtükk veel kasutamiskõlblik ja kasutajale ohutu olla, sest pronks oli sitke ja suurtükk ei plahvatanud tükkideks. Valatud raudsuurtükid aga olid salakavalamad kui rebased ja ohtlikumad kui õelad eided, sest need võisid iga hetk plahvatada ja lõhki minna ja kasutaja tappa. Ümber südamiku taotud raudsuurtükid olid mõnel määral ohutumad, aga nende valmistamine oli aeganõudev ja keeruline ja kogenud suurtükimees laadis nad vaid poole püssirohukogusega, nii et nende laskeulatus kujunes tühiseks.

„Üldse laseb vaid hull või tobu end raudkirnu kasutajaks palgata,” ütles ta. „Kogenud suurtükimees tänab ja keeldub sellest aust. Aga meie oleme sundolukorras, sest olen kohustatud muretsema kindlusse suurtükke ja kindluseülem on mulle juba nii palju võlgu, et tema näeks hea meelega, et ma lepingu murraksin ja tema ei peaks mulle mu saamata tasu ära maksma. Aga valuga ma suurtükke tegema ei hakka, pro primo, sest mina seda kunsti ei oska. Vaid olen harjunud kasutama suurtükkide valamiseks ainult järeleandlikku suurtükimetalli, mis on vaesele inimesele suur kunst küllalt, pro secundo, kuna ma ei või kui oma ameti meister võtta oma hinge peale süütute suurtükimeeste surma ja peast ilmajäämist, mis on valatud raudsuurtükkide ainus tulemus.”

Tähendasin, et Soomes on osavaid seppi, keda ta oleks võinud suurtükke taguma õpetada. Meister sügas kukalt ja ütles, et on küll näinud, kuidas suurtükke ja suurtükikuule taoti, aga vaevalt ta suudab seda kunsti õpetada. Ta oli väga mures, aga paar kannutäit õlut ära joonud, leidis ta lohutust ja hakkas mõtlema töökoja üürimisele, raua ostmisele ja osavamate seppade värbamisele Turu linna lähistelt. Küsisin, kas talle ei piisaks ühest osavast sepast ja tema sellidest, kellele sepp võiks uue kunsti selgeks õpetada, kui on selle ise ära õppinud, sest sepameistrid olid hästi makstud ja oma väärtust tundvad mehed. Millega ta neid palkab, kui ta ka oma tasu kindlusest kätte ei saanud. Ta nõustus, et mu mõttes on tõetera sees, ja tänas mind nõuande eest.

„On tõsi, et Jumal ei loonud maailma ühe päevaga,” ütles ta. „Mul on kogu pikk talv aega koos sepaga töötada ja ehk õnnestub meil välja arendada odav ja praktiline viis suurtükkide tagumiseks. Kindluseülem ei nõua õnneks väga suurte kuulidega suurtükke, sest pole mitte päriselt poole aruga. Sepikojas on vähemasti soe, sest minu lepingu järgi tuleb jääda siia pimedale ja külmale maale talveks ja mind hirmutavad tõsiselt kõik lood rohkest lumest ja kohutavast pakasest. Sest minule on räägitud, et vesi külmub kaareks, kui mees talvel nurga taha oma loomulikke vajadusi rahuldama läheb, ja et inimesed peavad liikuma, lapikud lauad jalas, et nad armetul moel paksu lume sisse ära ei upuks.”

Lohutasin teda seletusega, et Turus ei pidanud ta oma vete külmumist kartma ja ka mitte suuskadega liikuma, sest linna teed aeti pärast lumesadu lahti ning reed ja jalakäijad kandsid hoolt, et need oleksid tasased. Tõin talle siiski suusad näha ja seletasin nende eeliseid lumes liikudes. Õlu oli jõudnud juba meistrile pähe hakata. Oma julguse karastamiseks poetas ta viina sisse näpuotsatäie peent püssirohtu ja jõi napsiklaasitäie seda segu ära, pani suusad jalga ja proovis mööda töötoa põrandat suusatada. See uus kunst vaimustas teda sedavõrd, et ta läks ja hakkas itsitades ja hõisates õuemurul suusatama ega teinud minu manitsemisest väljagi, kuigi kartsin, et ta teeb endale niisuguse käitumisega häbi. Inimesed needsid ja lõid risti ette, kui nägid, kuidas ta keset suurt suve suuskadega sõidab, ja paljud kinnitasid, et tundsid seljas külmavärinaid ja katsusid käega, kas sadas lund. Ja tõtt-öelda ei tõusnud meistrile sellest sündmusest mingit kahju, vaid vastupidi, tema kui pimedate kunstide oskaja kuulsus vaid tugevnes, sest linnas levis lugu, et pärast püssirohuleekides kümblemist oli ta nõidunud oma õuele lumesaju, et end jahutada, ja lund oli tulnud nii palju, et ta vajas õues liikumiseks suuski.