Читать книгу Mikael Karvajalg - Mika Waltari - Страница 11

Olen sellest asjast nii palju rääkinud, sest see viis teise sündmuse juurde, millel oli hiljem suur mõju kogu mu elule. Sest kui meister oli oma töökoja korda saanud, lõppes mu koolivaheaeg ja ma pidin kui sõnakuulelik koolipoiss jälle kooli kõmpima, kuigi kuna olin vaba eluga ära harjunud, siis oli ka nii tark õpetus nagu dialektika minu meelest külge saanud hallitusemaigu. Olin niipalju edasi arenenud, et usalduse märgiks kasutas meister Martinus mind abilisena, kes uutele tulnukatele ladina keele esimesi algeid pähe tagus, nii nagu osav meister jätab mustema töö sellidele teha ja ise tegeleb vaid peenema lihvimisega. Antud juhul tähendas see, et meister Martinus ilmus hommikuti, õhtuti ja kord keskpäeval karistustuppa ja andis uutele õpilastele peksa, võrdse jao said kõik, vanimast kuni kõige nooremani.

Minu osaks jäi lohutada neid teadmisega, et ma ise olin sama sauna läbi käinud, ja et kuigi õpetuse saun oli mõru saun, oli selle palk teadmine ja tegu. Soovitasin neile karurasva, millel oli olnud nii suurepärane mõju mu oma nahale, ja pärast proovimist kinnitasid mitmed neist, et karurasv tegi painduva kasevitsa kõrvetuse parandamisel imesid. Ja ikkagi oli nende elu nukker, kuni nad õppisid ladina keeles korralikult vanduma. Selles osutasime meie, vanemad koolipoisid, neile vennalikku abi nagu oskasime, sest mäletasime ise hästi, kui palju oli see kunst meile meie hädades alguses abiks olnud. Magister Martinus ei lubanud nimelt kellelgi koolimüüride vahel isegi mitte vanduda üheski teises keeles peale ladina, kuigi pidas selle õpetamist oma väärikust haavavaks. Ja ikkagi väändus tema hambutu suu vastumeelseks naeratuseks, kui ta kuulis mõne noore scolarius’e suust esimest mahlakat ladinakeelset vandumist, samal ajal kui tuline kümblus ähvardas igaüht, kes eksis vandudes oma emakeelest abi otsima.

Breviarum’i lugemist ei pidanud ta minule vajalikuks, sest abieluvälise sünnipära tõttu ei saanud mind niikuinii preestriks õnnistada, vaid mina võisin mõelda vaid maistele ametitele. Nii pidas ta mind palgata abiõpetajana ja see tegi mu meele mõruks, sest pidin siiski loobuma oma kirjudest pükstest ja taas ülle tõmbama scolarius’e halli rüü. Ja nii nagu alati on keelatud vili kõige magusam, ei osanud ma unistada suuremast õnnest kui see, et saan ükskord pühitsetud klergiks püha kiriku alla.

Neid mõtteid mõeldes rändasin mihklipäeva lähenedes mööda tänavat, ümbrusele tähelepanu pööramata, kuni hirmus kisa ja röökimine mind virguma sundisid. Pakku jooksvad inimesed lõid mu pikali ja end jalule ajades jõudsin vaevu näha, kuidas metsistunud härg mulle vastu jookseb, kui loom mu juba sarvedele haaras ja üheainsa nõtke pealiigutusega õhku katuseräästa kõrgusele heitis. Maha prantsatades jõudsin näha, et pulli sarvedel ripub riba mu rõivast ja et ta oli katki rebinud oma köitest lõad ja tal oli korda läinud maha kiskuda silmade ette seotud riie. Loom lõõtsutas mu ees, nii et maast keerutas tolmu, ja kaapis jalaga, et mind sarvede otsa torgata. Uskusin kindlalt, et mu viimane hetk on käes, ja olin hirmust nii kange, et ei tundnud isegi valu ega suutnud kuuldavale tuua kõige lühematki sõna oma hinge päästmiseks. Aga sealsamas astus mu kõrvalt ette turske maapoiss, haaras pullil rahulikult sarvist ja väänas ta suurema vaevata pikali. Sel ajal kui härg jõuetult rabeles ja põtkis, ja hirmsa häälega möirgas, rõhus poiss looma sarvedest vastu maad, pöördus minu poole ja küsis: „Said sa haiget ka?”

Alles siis tundsin valu ja kipitust, hakkasin üle keha värisema ja laususin kogeledes palveid tänuks eluga pääsemise eest. Suur hulk mehi tormas kohale pullil jalgu kinni siduma ja looma silmi jälle kinni katma. Taluperemees, kes oli pulli lihuniku juurde talutanud, kinnitas, et tema härg oli alati olnud kõige kenam ja leebem olend, küllap olin mina vaest looma ärritanud, et ta mulle kallale kargas. Minu suureks rõõmuks õnnestus loomal pead väänutades mehe õlg paigast tõmmata, nii et ta jättis rumala jutu sinnapaika ja hakkas kurtma, et kogu Turu linn on kuradi neetud koht, kuhu ta oma kena karilooma iial tooma poleks pidanud. Aga linna raele ei meeldinud see jutt sugugi, nii et kohale juhtunud linna sõjasulane võttis mehe sedamaid vangi ja viis ära raekoja poole andma vastust pahade juttude ja korrarikkumise asjas.

Pöördusin oma päästja poole ja vaatasin teda teraselt, sest olin jäänud talle võlgu oma elu. Ta oli minust pea jagu pikem ja tema hallides silmades oli unelev pilk. Tal olid jalas viisud, seljas tohust märss ja tema kulunud kuub kinnitas, et ta on vaene poiss.

„Oled vägev mees, kui pulli paljakäsi põlvili surud,” ütlesin. „Olen sulle oma elu võlgu.”

„Mis sa, tühiasi,” üles ta ja muutus kohmetuks.

Märkasin, et mu küljest jooksis verd, rinnus torkis ja pea hakkas ringi käima, nii et pidin vastu seina toetuma, et jalul püsida. „Kuhu sa teel oled?” küsisin.

„Sinna, kuhu nina näitab,” ütles ta, pidades nähtavasti mu küsimust asjatuks ja pealetükkivaks. Ma siiski ei solvunud tema peale, vaid palusin, et ta saadaks mu emand Pirjo juurde, sest olin põlvist nii nõrk, et ei suutnud omal jõul kõndida.

Kui räästa kõrgusele õhku paiskusin, siis olin mõelnud, et mu viimne tunnike on tulnud, ja istudes maas ning vahtides pulli puhisevatesse sõõrmetesse olin mõelnud, et annan kõik, mis mul on, kirikule, kui vaid hing sisse jääks. Nüüd olin saadud obaduse eest tänulik, sest see oli mu tuimaks teinud, nii et ma ei olnud jõudnud anda liigseid lubadusi, ja ma mõtlesin ka, et ei olnud pühakutele midagi võlgu, sest mu elu oli päästnud maine jõumees. Tema toel kodu poole koperdades, suur hulk kohkunud ja kaastundlikke inimesi kannul, mõtlesin, et võiksin anda talle tasuks oma hõbedase tupega pussi ja suvistest töödest kõrvale pandud hõbeöörid, aga kui olime emand Pirjo maja lävele jõudnud, nuhtlesin end juba asjatu raiskamise pärast ja arvasin, et kolm hõbeööri oli ülearugi sellele noormehele, kes vaevalt kunagi oli pärisraha käes hoidnud.

Emand Pirjo hakkas kibedasti nutma, kui nägi mu armetut olukorda ja kuulis, mis minuga oli juhtunud. „See on nüüd selle tulemus, et lasksin sind selle musta näoga sakslase seltsi püssirohutegemist õppima,” süüdistas ta täiesti asjatult, sest meister Schwarzschwanzil ei olnud asjaga midagi tegemist. Emand Pirjo võttis mu nagu lapse riidest lahti ja hakkas mind oma salvidega ruttu tohterdama ja kinnitas, kui oli järele katsunud, et mul oli kaks küljeluud katki. Uskusin seda meelsasti, sest tema vajutamine tegi jäledasti valu, ja ta käskis mul sülitada. Süljes siiski verd ei olnud, nii et ta otsustas, et mingit seesmist vigastust mul ei ole, ja lubas tänutäheks pühale Mikaelile, pühale Nikolausele ja minu palvel ka pühale Barbarale küünla süüdata, sest leidsin, et olen endiselt püha Barbara erilise kaitse all. Emand Pirjo mähkis mu tugevasti sidemetesse, nii et sain vaevu hingata, ja pani mu oma voodisse teki alla. Kogu selle aja istus maapoiss rahulikult lävel ning sõi ära oma märsist võetud kuiva rõngasleiva ja tüki suitsutatud lambajalga. Meie kannul jooksnud lapsed vahtisid teda nina urgitsedes ja jalatallaga sääri sügades, kuni emand Pirjo nad õue pealt minema ajas ja poisi tuppa kutsus. „Mis on su nimi, ja su isa nimi? Kust sa pärit oled? Kuhu sa lähed? Mis juhatas su õnnetuse hetkel Mikaeli juurde?” küsis emand Pirjo.

Noormees sattus segadusse ja hakkas endal kõrvatagust kratsima, millest oletasin, et ta on pika taibuga. „Või et mis?” küsis ta, aga tabas lõpuks siiski nii palju ära, et seletas, et on Antti Kallepoeg Laitila vallast ja tuli linna sepaks õppima, sest oli kogemata ära lõhkunud vallasepa alasi ja sepp oli ta suure vihaga maanteele ajanud.

„Mismoodi sa selle alasi siis ära lõhkusid?” küsisin.

Antti vaatas mulle oma hallide silmadega ausalt otsa ja rääkis: „Sepp andis mulle vasara pihku ja ütles, et löö. Mina lõin ja sepp ütles, et löö kõvemini. Mina lõin kõvemini, aga sepp muudkui korrutas, et kõvemini, kõvemini, nii et lõpuks kahmasin suurema vasara ja lõin alasil sarve küljest.”

Emand Pirjo vaatas teda hämmastunult ja üles: „Mu maja nurk on vajunud, nii et põrand on kaldu ja kui põrandat küürid, siis jookseb pesuvesi nurka ja mädandab seinapalgid ära. Olen palju kordi mõelnud, et selle peaks korda tegema, aga pole leidnud abiväge, kes nurga üles kangutaks. Kuidas on, kas tuled mulle appi maja tõstma, nii et saaksin mõne kivi nurga alla toeks pista.”

„Eks ma tule,” ütles poiss lahkesti. Nad läksid üheskoos välja ja õige varsti kuulsin hirmsat käginat, mu voodi hõljus nagu lainetel ja emand Pirjo kiljatas murelikult: „Ära maja ära lõhu, aitab, aitab!” Natukese aja pärast tulid nad sisse tagasi ja Antti minu arvates isegi ei hingeldanud. Emand Pirjo istus ja vahtis teda, pikk lõug käele toetatud, ja küsis lõpuks: „On sul ikka mõistus peas, sa vaene poiss?”

Antti mõtles selle küsimuse üle tükk aega, vaatas emand Pirjole alandlikult silma sisse ja nõustus: „Mul on pikaldasevõitu taipamine jah, aga ega ma meelega pahandust ei tee. Mul polnud äsja mõtteski maja ära lõhkuda, aga et oli tarvis pingutada, siis ei arvestanud ma piisavalt oma jõudu. Mul on niisugune viga ning see on mu kodunt ja koguni sepapajast minema ajanud.”

Palusin, et ta räägiks oma kodust, ja ta jutustas: „Olen vaesest majast ja vaest päritolu ja mu isal ja emal ei ole muud rikkust kui lapsed, kellega neid õnnistati kord aastas, vahel koguni kahega korraga. Meid oli kodus kaheksateist suud laua taga ja küllap ei olnud ema alati väga kindel meie kõikide nimedeski, sest koos hammaste hõrenemisega oli teda hakanud vaevama mälunõrkus. Minust oli kõvasti kasu, sest võisin talus ära teha kõik hobuse tööd. Aga kui pingutasin, siis oli isal tööriistade parandamisega nii palju vaeva, et ta lõpuks ütles, et hobuse pidamine tuleb siiski odavam. Kuna ma tegin ära hobuse tööd, tahtsin ma nimelt ka süüa nagu hobune, aga mu isa ei olnud sellega nõus, sest vaeses majas napib alati toitu, kui ka leib männikoorega pooleks küpsetatakse.”

Ta muutus kurvaks, pühkis silmanurgast kibeda pisara ja jätkas: „Ma ei saa aru, mis needus minus on, kui jõudu on rohkem kui väikesel külal. Mu isa ja ema on nimelt mõlemad igerikud, ja vägikaikaveos tegin kõigile oma kümnele vennale tuule alla, kui kaigas katki ei läinud. Mu vanaisast küll räägiti, et ta oli jõumees, kes ei kartnud, kirves peos, karule vastu minna, kuigi karu ta lõpuks surnuks pigistas. Lõpuks otsustas isa, et ma sobin kõige paremini sõjameheks, aga ma ei usu seda, sest kardan kangesti igasugust möllu, tüli ja kurje sõnu. Ema tegi mulle teemoonaks leiva ja sosistas kõrva hea nõu, et läheksin sepaks õppima. Nii ma nüüd püüan ka teha, aga kardan väga, kuidas minul, vaesel poisil, siin suures linnas minema hakkab. Kas kõhugi täis süüa saan?”

Ta hakkas kibedasti nutma, nii suur mees kui ta ka oli, ja rääkis kogeledes, läbi pisarate oma lugu kodunt lahkumisest. Ta jutustas nii: „Oli raske minna tuttavatelt tandritelt ja ma seisin kaua koduväraval, vaadates tagasi, enne kui sain julgust mööda metsarada kiriku juurde minna. Ja nagu tellitud tuli nii minnes vastu karu, tõusis tagumistele käppadele ja kutsus mind jõudu mõõtma. Ma kartsin hirmsasti, aga meenutasin oma vanaisa ja et olen orb, nii et pidasin surma karu süles kõigest muust paremaks, kuna valmistasin omastele üksnes meelepaha. Mõtlesin niisiis karuga ausalt maadelda, aga kus see sunnik lajatas mulle näkku, nii et kukkusin istuli ja mu peas surises nagu herilasepesas. Mul on sellest veel need küünejäljed näos. Ka mina läksin selle peale vihaseks, kuigi olen loomu poolest taltsas ja leebe, haarasin karul käpast ja väänasin nii, et metsaisand röögatas ja punus mööda rada minema. Mina veel kõvema röökimisega järele, sest mu iseloom oli välja löönud, kuni karu minu eest ära suure hirmuga puu otsa ronis. Raputasin mändi, kuni karu prantsatas selili maha ja sinnasamasse ma ta kivimürakaga surnuks tampisin. Marssisin siis, karunahk seljas, kirikukülla ja sain sepa juurde õppima. Aga kaua sepp mind oma teenistuses ei pidanud, enne kui ära maanteele ajas, ja siin ma, vaene poiss, nüüd olen.”

Kui ta oli lõpetanud ja käeseljaga põski pühkis, küsis emand Pirjo: „Ega sa ometi meile kägu ei aja, Antti Kallepoeg?” Aga ta vaatas meid hämmastusest pärani silmadega ja küsis: „Mispärast ma valetama peaksin? Pealegi võtsin ma kaasa karu kürvaluu, sest see oli suur isane karu ja ma kuulsin, et isandad ja nõiad maksavad nende eest head raha ja kasutavad mitmesugusteks nõidusteks.” Ta võttis märsist karu kürvaluu ja näitas seda meile ja ma ei olnud enne sihukest asja näinud, nii et mind valdas hirmus tahtmine see endale saada, aga emand Pirjo jõudis minust ette ja võttis nõialuu endale, öeldes: „Ma maksan selle eest niipalju kui iga teine ja mida tihkad küsida, sest see on armujookide segamiseks suurepärane, ja ei või iial ette teada, millal niisugust asja vaja läheb.”

Antti ütles: „Võtke see minult kingituseks, õilis emand, ja aidake mind selle asemel hea nõuga, sest minule on raskes olukorras head nõu rohkem tarvis kui kellelegi teisele.” Aga emand Pirjo oli ägedasti selle vastu ja ütles: „Hea jumalaema ja kõik pühakud kaitsku mind sinu rumaluse ja kogenematuse ärakasutamise eest. Vastupidi, minul ja Mikaelil on sinu ees tänuvõlg, sest sa päästsid Mikaeli metsistunud pulli kallaletungi käest, ja nüüd mõistan, et püha Nikolaus saatis su häda hetkel Mikaeli juurde ja tahtis teie saatused ühte siduda. Mina olen vaid nõrk naine, aga minul on süda rinnas ja sellepärast võid puhata ööd siin majas, ja ma otsin sulle riideid ja süüa, kuni jõuame ringi vaadata ja välja mõelda, kuidas korraldame su elu, nii et sinul on kasu Mikaelist ja Mikaelil sinust.”

„Selles asjas ei ole midagi mõelda,” ütlesin omalt poolt. „Meister Musthänd on leidnud hea püssisepa, kes vajab selle abiks, ja need ei pea olema nii väga ametioskajad, sest ka püssimeister ise alles hakkab mu meistri juhatusel tulekirnude tagumist õppima.”

Nii liitus Antti Kallepoja saatus minu saatusega ja alguseks korraldasin talle hea töökoha suurtükimeistri töökojas ja oma vähese jõudeaja veetis ta emand Pirjo majas. Kui olin temaga paremini tutvunud, siis mõistsin, et ta ei olnud mingi rumal poisike, vaid temas ja tema juttudes oli varjul vigurimees, kuigi ta rääkis kõigest tõsise näoga. Rumala teesklemise kunsti oli ta õppinud näljas ja külmas maanteel rännates, enne kui oli julgenud linna tulla, sest tal oli seljataga juba mitu rännuaastat, kui oli mitmeski vallas töökojast töökotta käinud, kuigi ta ei olnud tahtnud seda meile öelda, sest kartis, et peame teda ohtlikuks hulkuriks. Kuid linna oli ta tulnud vaid õpetust juurde saama, sest uskus, et tunneb tavalise maasepa kunste juba väga hästi. Tulikirnude tagumisele ei olnud ta kunagi taibanud ise mõelda, sest see oli Soomes tundmatu kunst, aga ta sattus sellest kohe vaimustusse ja pidas seda oma jõule sobivaks tööks. Seepärast ta uskus meelsasti, et püha Nikolaus oli ta mu teele juhatanud, ja nii tulin oma hinge päästmisega odavalt välja, sest lõppude lõpuks ei maksnud see mulle šillingitki, vaid Antti oli töökoha muretsemise eest mulle niisama tänulik, kui mina olin temale tänulik oma elu päästmise eest.