Читать книгу Mikael Karvajalg - Mika Waltari - Страница 7

Mu peavigastus tõi ilmselt kaasa täieliku muutuse kogu mu elamises ja olemises ning selle mõju ei vähenenud ka siis, kui haav oli paranenud ja juuksed selle peale kasvanud, vaid ma jäin endiselt vilkaks, uudishimulikuks ja õpihimuliseks, unustades täiesti, et olin olnud varemalt kartlik, nutune laps, kes omal käel ei julgenud ühtegi külalist kõnetada. Ja emand Pirjo ei löönud ega kohutanud mind kunagi, vaid kohtles mind hästi ja austas mind, kuna ma nii kergesti ja vaevata lugema ja kirjutama õppisin. Õppimine, mis paljudele teistele tähendab nuttu ja vaeva ja hammaste kiristamist, oli minule nagu lõbus mäng, ja mida rohkem ma õppisin, seda suurema näljaga tahtsin õppida ikka veel ja veel.

Ega ma ei tea, kas õppisin rohkem isa Pietari vagadest lugudest või emand Pirjo loengutest, kui ta näitas selgetel öödel mulle tähti või õpetas südasuve lõhnavatel päevadel, kui kõndisime üheskoos puie vahel ja ojakaldail, mis tõbe mingi taim ravib. Sest emand Pirjot tunti kui ravitsejat emandat ja ta elas heas läbisaamises kiriku prelaatide ja kloostri mustade vendadega. Kloostri arstijavend oli nimelt oma ametis kaunike kobakäpp ja hankis oma teadmised vanadest ürdiraamatutest, millest ei olnud kauge põhjapoolse maa tõbede parandamisel õieti abi. Igal maal on oma tõved ja loodus kasvatab oma ürdid just nende tõbede parandamiseks. Aga tark naine nagu ta oli, ei tahtnud emand Pirjo kloostrirahva meelt pahandada ja kutsus iga kord, kui oli raske tõvejuhtum, õppinud kloostrivenna abiks pritsima pühitsusvett ja soola ning lugema ladinakeelseid loitse ja manasid. Emand Pirjo oma loitsud, mis ta oli pärinud Karvajala suguvõsalt, olid küll minu meelest niisama kanged kui vend Bartolomeuse ladina keel, aga emand Pirjo kasutas neid vaid harva ja ei unustanud kunagi esimeseks ja viimaseks kutsuda appi püha Neitsit.

Ta oli minu vastu nii hea, et ma ei kartnud teda kunagi muidu kui ainult siis, kui ta loitse luges, sest siis ta välimus muutus, ta kasvas pikemaks, tema silmavalged läksid pungi ja silmi kerkis hirmutav, pinev pilk. Ma ei imesta, et paljud haiged paranesid üksnes hirmu pärast, nii kanged olid tema kahtlemata paganlikud loitsud, mida hiljem temalt õppida võisin.

Isa Pietari võttis esialgu mu õpetamist kui mängu, aga näinud, kui palju ma üheainsa talve jooksul edasi jõudsin, kuigi ta oli emand Pirjo juures mõne palvevahe vaid kord või paar nädalas ja sellestki ajast kasutas suurema osa söömiseks ja joomiseks, hakkas ta emand Pirjole tõsiselt rääkima, et mul oleks ehk kõige parem kloostrisse minna või astuda toomkiriku kooli magister Martinuse õpilaseks õppima kõikide reeglite järgi grammatikat, retoorikat, dialektikat.

„Püha Neitsi ja kõikide pühakute nimel, unustamata pühi apostleid ja kirikuisasid,” ütles ta rasva suunurkadest oma talaari musta varrukasse pühkides. „Kui minul oleks niisugune poeg, mille eest mind kaitsku head pühakud, siis paneksin ta kõhklemata kooli ja ennustaksin, et temast tõuseb meie ainsale õndsakstegevale kirikule ükskord veel suur au. Temast võib veel saada kanoonik või koguni piiskop, sest juba praegu ta vuristab peast paternosterit, „Ave Mariat” ja ladina keele arvsõnu ühest kahekümneni nagu nalja, kuigi ka mina ise ei suuda neid palju kaugemale üles lugeda.”

Ta viskas pitsi viina hinge alla ja ülistas paljusõnaliselt selle värskendavat ja ravitsevat mõju. Aga emand Pirjo ütles:

„Sa unustad, isa Pietari, et Mikael on orb ja sohilaps. Värdjat ja hooravõsu kirik oma teenistusse ei võta ja mis rõõmu tal kõigest õpitust oleks, kui teda kunagi preestriks ei pühitseta.”

„Sinu asemel kasutasin tema kohta meelsamini haritud ja sündsat sõna bastard,” tegi isa Pietari ettepaneku. „See sõna ise avab pimestavaid võimalusi tema sünnipärast, nii et igaüks, kes seda kuuleb, kordab kähku mõttes läbi kõik suurtsugu isandad ja legaadid, kes möödaläinud aastatel on Turus käinud. Aga kui esitled teda magister Marttile vaid kui tühist sohilast, siis peab ta poisi isaks mõnd tõrvapüksi, soldatit või härjakarjust ja ei võta su palvet kuuldagi.”

„Aga ma ei või ju ometi tema sünnipära asjas valetada,” vastas emand Pirjo.

„See on lihtsameelne jutt,” ütles isa Pietari põlglikult. „Pro primo, juba poisi näost ja selle peentest joontest, tema siidpehmetest juustest, tema väikestest kätest ja jalgadest ja tema teravast mõistusest, nagu ka tema õpihimust ja viksist käitumisest näeb ära, et ta on suurte isandate soost. Pro secundo, küsimus on vaid nimetuses, mis lihtsalt ja kõigis seostes tähendab vaid sedasama täiesti loomulikku, aga antud juhul patuse teo patust vilja, fructus in honestus et turpis, kui ladina keelt kasutada ja teie kasinust säästa, sõltumata sootuks sellest, mis seisusest on asja loomulik alustaja olnud.”

Katsusin oma juukseid, aga need olid mul peas üsnagi karedad ja ka mu käed ei olnud pehmed ega isegi mitte puhtad, nii et sügasin kohmetult jalatallaga oma räpast säärt.

„Usu mind, õilis ja halastaja Pirjo-emand,” ütles isa Pietari, sirutades anuvalt välja oma tinapeekri. „Mine magister Martti jutule, ja kui suudad laotada ta ette mantliks piisava siilu head kalevit ja tõsta selle peale priske seasingi ja kõlistada peo sees tasakesi paari-kolme hõberaha, siis kallutab ta kindlasti kõrva, et su asi ära kuulata, nii ebaharilik ja kuulmatu kui see ka on. Eks sosista siis talle kõrva nii vaikse ja salapärase häälega kui oskad: „Poiss on bastard.” Ma kinnitan, et siis ärkab tema uudishimu, ja kui sa veel hirmu ja austust teeseldes ütled, et oled vandunud pühad ja jubedad vanded, et mitte iial rohkem ei avalda, siis saad näha, et magister Martti hakkab Mikaeli rohkem austama kui oma teisi õpilasi, kui seakints ja puhas hõbe tema eest kostavad.”

„Aga,” ütles emand Pirjo, „ma ei ole andnud mingeid vandeid ja pealegi ei tea ma mitte midagi poisi sünnipärast, kuigi kahtlustan kõvasti üht punase habemega sõjasulast, kes omal ajal kaheksa aastat tagasi tinavalaja Mikko töökoja ümber keerles. Tema on siiski juba tüki aja eest nelja tuule poole kadunud ja minul pole öelda muud, kui et Kerttu Mikkotütar oli tobuke tüdruk, kui läks end säherduse asja pärast jõkke uputama. Eks igaüks tea, et noore tüdruku vooruslikkus on õrn astja, mis ei kannata põrutamast, ilma et katki ei läheks, ja seda õrnem, mida ilusam on tüdruk, kuigi see vaeseke Kerttu ei olnud enam ilus, kui istus kiriku relvatoas jalapuus, juuksed sassis ja silmad sellest lõpmata nutust punaseks paistetanud. Aga veel rumalamad ja tobedamad olid tüdruku vanemad, kes karmuse ja sõitlemisega sundisid ta jõkke, selle asemel et ta aruka inimese kombel mõnele vanale leskmehele kähku mehele panna, sest soovlikke võtjaid oleks olnud Turu linnas küll ja küll.”

„Ma ei eita, et jätkaksin meelsasti seda vestlust kõlblusest,” ütles isa Pietari, „sest see annaks põhjust sügavateks mõtisklusteks, aga kardan, et oleme kurbadest asjadest rääkides poisi tuju ära rikkunud. Ennäe, ka mina mäletan hästi Gertrud Mikkotütart ja ma mäletan, et ta oli ilus ja siniste silmadega neid ja ilmselt liiga hea siia ellu. Tänu tema õnnistatud emale on tüdruku heaks nii loetud kui ka lauldud nii põhjalikult, et ta on minu uskumist mööda juba ammu siirdunud puhastustulest taeva ja mängib nüüd harfi või laseb kõlada simblil taeva kuldsetes saalides ning on ammu unustanud kõik petjad soldatid ja säravad soomusrüüd, mis naiste pea nii imelikult segi ajavad, kui neid näiteks munga kehva talaariga võrrelda. Ära nuta, mu poiss, sest ma ei taha öelda midagi halba, ja et asja kallale asuda, on kõige parem, kui sina, Pirjo, vannuksid kõikidest südametunnistuse piinadest vabanemiseks nüüd minu silma all püha vande, et ei räägi kunagi kellelegi poisi sünnipärast, vaid kutsud teda siitpeale bastardiks, nii tõesti kui Jumal sind aidaku, ja kui sa seda vannet murrad, siis söögu sind kõik Luciferi ja Peltsebuli kuradid. Kui sa seda teed, võid valetamata kõnelda magister Marttile, nagu olen öelnud, ja tema usub seda kindlamini, et poiss on tõesti bastard ja mitte mõni värdjas, nagu oleks neis sõnades mingi erinevus. Sest ega siis ühelgi tavalisel mehel ei tuleks pähe paluda pühi vandeid oma isaduse salgamiseks, vaid nii teevad ainult kõige suursugusemad isandad ja kiriku kõrged teenrid, kellel võiks sündida mitmesugust kahju, kui nende isadus avalikuks tuleb. Tavaline mees astub rae ette puhastuslavale ja vannub kinnisilmi oma surematu hinge puhastustulle, et hoida kokku mõni vilets šilling lapse elatisraha ja et pääseda kirikliku karistuse häbist.”

Isa Pietari pikad jutud olid küllap pannud emand Pirjo pähe mitmesuguseid mõtteid ja see pole ime, sest need vaevasid piinavalt ka minu meelt. Sel õhtul istus ta kauem kui tavaliselt, vahtides mind, kondine lõug kõvale kämblale toetatud, ja pomises enda ette mitu korda sõna „bastard”. Arvan tõepoolest, et isa Pietari oli pannud ta uskuma, et olen bastard.

Ja ei läinud palju päevi, kui ta hakkas mind magister Martinusele esitlemiseks ette valmistama. Rätsepmeister, kelle pea oli omal ajal jüütide hävitusretke ajal lõhki löödud nagu minulgi, pidi õmblema mulle kalevist kuue ning ta tegi seda heal meelel ja poole hinnaga, sest emand Pirjo oli ta terveks ravinud. Ja me võisime vastastikku võrrelda läbielatud valusid ja peanahas paistvaid arme. Ma sain ka vöö, nahksukad ja pika ninaga kingad ja emand Pirjo õmbles oma käega mu särgikraele pitsist ääre. Siis pani ta mulle pähe kummuli keeratud savikausi ja lõikas kausiserva järgi mu juuksed korralikult tasaseks, kammis neid hoolikalt ja korjas hoolikalt mul peast kõik täid, nii et kartsin, et sinna mu tervis läheb.

Magister Martinus võttis meid vastu, kui oli kuulda saanud, et emand Pirjo tõi talle meeleheaks seakintsu. Tal oli seljas preestri talaar ja peas kõrge õpetatuse märgiks kulunud sametbarett. Rääkides silitas ta oma õhukest nina pöidla ja nimetissõrme vahel, otsekui mõttejooksu kergendamiseks, ja pühkis aeg-ajalt ninaotsast rippuva tilga. Ta silmad olid väikesed, punase servaga ja põletikus ja jooksid lakkamatult vett. Ta oli võimsaim mees, keda olin kunagi näinud, ja ma vahtisin teda tinaraamidega akende pisikestest ruutudest langevas valguses kohkumusest ümmarguste silmadega. Ma ei kartnud niipalju teda kui tema teadmiste kohutavat hulka, sest nägin ta seinalaudadel ühtekokku kaheksat raamatut. Ta katsus sõrmeotstega hindavalt seasinki ja viipas siis teenija seda ära viima, otsekui tahtnuks näidata, et põlgab kõiki maiseid ande.

„Poiss on veel väga noor,” üles ta. „„Doctrinale” ja „Donatus”, „Breviariumist” rääkimata, ei ole laste jaoks, vaid parajalt kõva pähkel täismehelegi, et selle pika meelega rahva seas hakkama saada. Mida poiss oskab?”

Astusin tema ette ja lugesin komistamata ladina keeles paternosteri, „Ave Maria” ja usutunnistuse. Ta parandas mitmes kohas mu hääldamist ja õiendas sõnu. Siis käskis ta mul uuesti lugeda ja ma püüdsin tema parandused meeles hoida. Ta pidi mind üheainsa korra uuesti parandama ja sakutas siis tunnustuseks kõrvalestast nii kõvasti, et mul pisarad silma tõusid. Ta avas raamatu ja laskis mul sealt veerida mõne lause ladina keeles, ja ma tegin mis oskasin, kuigi ei saanud sõnakestki aru, mida lugesin. Siis võttis ta puutahvli, mille pinnale oli määritud vaha, ulatas mulle kirjutuspulga ja käskis mul kirjutada tahvlile sõnad Gloria in excelsiis Deo. Näinud, et sain ka selle katsega hakkama, ütles ta: „Auväärt isa Pietaril oli õigus, poiss on andekas.” Aga siis järgnes kõige halvem küsimus: „Kelle poeg ta on?”

Kuna emand Pirjo ei vastanud, veeretas vaid kimbatuses suurt öörist hõberaha ühest peost teise, siis naeratas magister Martinus ja ütles julgustavalt: „Võid rääkida mulle nagu oma pihiisale, hea naine, ja mina hoian su lugu kui püha pihisaladust, nii et sul ei ole midagi karta. Kui sind seob mõni varasem lubadus või vanne, siis võin sulle kergesti patud andeks anda ja selle peale ei lähe rohkem aega kui kärbse plaksamine seinalt nahkse kärbsepiitsaga. Räägi niisiis mureta, naine.”

Emand Pirjo vaatas kartlikult ringi, heitis pilgu ukse taha, ega ometi mõni võõras pealt ei kuula, ja küünitas siis magistrile kõrva sosistama: „Poiss on bastard.” Magister Martinus ei kohkunud sellest teatest ära, vaid pigem pahandas ja ütles ärritatult: „Seda ma tean juba isa Pietari jutust ja ei oleks sind vastugi võtnud, sa põikpäine moor, kui isa Pietari ei oleks sinu pärast nii hardalt palunud. Kas sina, rumal naine, arvad, et ühe seasingiga ostetakse sohilapsele lahti kõik kõrgema teadmise ja õpetuse uksed. Sellepärast räägi kiiresti, ilma keerutamata, mis sa poisi sünnipärast tead, või muidu ma näitan sulle jalamaid, kus siin see ukseauk on.”

Emand Pirjo võttis niisuguse jutu ninna, ajas end kogu pikkuses sirgu ja ütles ägedalt: „Olen vaid rumal ja teadmisteta naine, nagu õppinud isand ja magister ütleb, aga tean siiski, mis on surmapatt ja mis kuulub igavese hingeõnnistuse juurde, ja niisugust pattu magistriisand niisama ei plaksa, olgu ta nii osav kui tahes seinalt kärbseid plaksima ja süüta laste ümmargustele taguotsadele vitsa andma. Teadke siis, et selles loos on küsimus nii kõrgetes ja ohtlikes asjus, et õppinud magistri iseenese hingerahu pärast on parem, kui ta neist ei tea, sest ka paavstidel on perse ja kuningad käivad kusel, kui rääkida võrdluste ja piltide läbi asjadest, millest ei tahaks, et poisi kõrvad seda kuulevad. Rohkem ma öelda ei oska, nii tõesti kui Jumal mind ihu ja hinge poolest aidaku, vaid lasen meelsamini puhtal ja täiskaaluga hõbedal rääkida niisugust keelt, et ka magister sellest aru saab.”

Ta viskas raske hõbemündi kõlinal lauale ja hakkas erutusest nuutsuma, sest öör oli suur raha ja ta oli kokkuhoidlik naine, kuigi jõukam, kui paljud aimasid.

Nõnda algas mu kooliskäimine tänu emand Pirjo headusele ja heldusele, isa Pietari tarkusele ja magister Martinuse ahnusele. Selle kolm esimest aastat olid minule niisugune põrgu, külmetamine, ihunuhtlus, alandused ja meelekibedus, et kõik rõõm, mis ma olin jõudnud emand Pirjo juures läbi elada, kadus tervenisti ning need aastad on mu mälestustes üksainus kõle pimedus ja ma ei tuleta neid heal meelel meelde.