Читать книгу Mikael Karvajalg - Mika Waltari - Страница 12

See, mis ma eespool jutustasin, toimus aastal 1517 ja ma mõtlen tagantjärele, et see oli maailma viimane õnnelik aasta ja ühtaegu minu nooruse kõige õnnelikum aasta, kuigi selle jooksul küpsesid need seemned, mis mürgitasid maailma ja määrasid kindlaks mu enese saatuse. Esimese aimduse tulevatest sündmustest sain, kui kuulasin meister Laurentiuse ja isa Pietari jutuajamist emand Pirjo majas.

Isa Pietari ütles: „Rootsi seisuste esindajad on meie kõrgeaulise peapiiskopi Gustav Trolle tema pühast ametist lahti lasknud ja niisugust asja ei ole meie riigis varemalt juhtunud, nii et võin vaid kohkumusega mõelda, mida püha isa Roomas ütleb, kui ta sellest juhtumist kuuleb.”

„Siin ei ole eriti mõelda midagi,” arvas meister Laurentius ja hõõrus rahulolevalt käsi kokku. „Riik kuulutatakse põlualuseks, lapsed jäävad ristimata, surijad ilma viimase võidmiseta, noorpaarid laulatamata ja kirikud pannakse kinni. Niisuguseid asju on juhtunud palju väiksemalgi põhjusel.”

Segasin vahele ja ütlesin: „Ei tule kõne alla, et kaitseksin jumalavallatut tegu, aga võin öelda, et kuulsin usaldusväärsest allikast, et meie hea peapiiskop on paadunud unioonimees ja niisiis riigivaenlane. Kuna rahu tsaariga on jälle risti suudeldes mitmeks aastat ette ära kindlustatud, siis ei saa riiki ähvardada mingi oht peale Taani. Ja oht ähvardab, seda teame, sest püssirohtu tehakse ja suurtükke taotakse, nagu võin ise kõige paremini tunnistada, sest olen suvi läbi kukelaulust vesprini oma parimat oskust mööda vaeva näinud, et riiki varustada, kuigi keegi mind selle eest tänanud ei ole.”

„Maine tänu ja au on vaid tühisus,” ütles isa Pietari vagalt. „Viimselpäeval meid kaalutakse ja mõistetakse kohut meie üle meie teenete järgi. Aga on õudne mõelda, et püha isa oma õigemeelses ägeduses saadab kogu maa kirikuvande alla. Põlualuseks kuulutamine teeks väga suurt kahju just neile, kes kirikut hardalt teenivad, sest me kaotaksime kõik oma seaduslikud sissetulekud paljude kiriku määratud teenuste pealt ja jääksime armetult vaeseks. Ma ei pea sellega silmas niivõrd iseennast, sest noorpõlves mungatõotust andes mõistsin end vaesusesse. Vahel on heatahtlikud ja vagad inimesed mulle mu teenete eest tasunud, nii olen oma tõotuse kohaselt lasknud rahal minna niisama kiiresti, kui see on tulnudki, sest muidu oleks see pidanud kosutama meie auväärt priori rahalaegast. Ei, ma ei muretse hoopiski mitte iseenese pärast, aga ma kardan, et talupojad, kes on ka muidu kitsid ja kangekaelsed olendid, ei maksa enam kirikule kümnist, kui neilt võetakse missa ja pühad sakramendid.”

Meister hõõrus aina rahulolevamalt käsi vastamisi ja ütles: „Sul on õigus, armas isa Pietari. Võin ehk veel kogemuse põhjal ennustada, et selle maa kangekaelsed inimesed hakkavad pilduma solvanguid ja vandesõnu juba siis, kui vaid näevad musta mungakuube, loobivad neid koguni kivide ja sõnnikukänkratega, sest oma mõistmatuses arvavad nad muidugi, et kirikuvande alla panemises on süüdi preestrid ja mungad. Ja ma ei kahtle, et Häme või Pohjanmaa kanged mehed tulevad koguni kootidega ja koksavad maha rändava munga siin ja seal, millisel teol võib olla vaid üks karistus ja meistrimees saab tööd juurde. Aga see on tühi-tähi selle kõrval, mis hakkab juhtuma kindlustes ja väljakutel, sest mina juba näen vaimusilmas paljude suursuguste päid paindumas paku ääres raskete mõõkade kõditada. Ja timukal on ükskõik, kas need on jüüdid või jöödid või meie oma maa isandad, vaid timukas näeb meelsasti, et üks riik teise järel saab tunda karmikäelist raputamist kuklas, nii et pead lendavad korvi nagu küpsed õunad.”

Emand Pirjo ütles, et säherdune jumalavallatu jutt ajab talle hirmu peale ja et tema arvates on lahja rahu alati parem kui ükskõik kui priske riid. Aga isa Pietari kukkus ohkima ja haleda häälega kaebama ja ütles:

„Kas ma pole juba küllalt raskusi läbi elanud ja näinud rohkem kui küllalt viletsust hirmsast venevihast kuni jüütide julmade röövretkedeni välja, et ma pean veel vanul päevil tunda saama niisugust alandust, et inimesed näitavad mulle vihas näpuga ja loobivad mu mungarüüd porikänkratega. Olin küll lootnud, et sellest ma pääsen, sest mul pole ka enam tonsuuripügamisega tüli, vaid hea Jumal on oma armus mind sellest vaevast säästnud ja mu pea kiilaks teinud. Noorpõlves oli mul must ja lokkis juus, mida oli kahju maha ajada ja millele üks kui teine naine vaimustatud pilke heitis, nii et mul oli hulk vaeva, et neid takistada minu juukseid näppimast, aga nüüd on järele jäänud juuksed hallid ja mu nina on jäme ja punane ja kogu mu keha punsunud kõigist raskustest ja vaevast, mille olen vaimulike harjutuste käigus läbi teinud. Kas siis niisugusena pean ma nagu vaimust vaene kerjates maanteedel rändama koos tõrksa rahvaga, kes on nii ahne, et nülib noortel mändidel ka koore leiva sekka ja ulatab kerjajale leiva asemel kibeda petuleiva.”

Aga meister Laurentius ei lohutanud teda sugugi, vaid ütles: „Nutt ja halisemine ei aita, vaid tormi tõusmas nähes otsustab tark mees kiiresti, on ta jüüt või rootslane, uniooni või isand Steni mees, peapiiskopi poolt või vastu, ja talitab vastavalt sellele. Seda kunsti nimetatakse poliitikakunstiks ja see pole teab mis kunst, sest toob varem või hiljem ikka sama lõpptulemuse. Valid sa siis nii või teisiti, igaühel saabub lõpuks hetk, kui saad omale mõõga makku, kurika pähe või köie kaela, millest järgmist soovin hardalt igale sõbrale, et võiksin teenida neid oma parima oskuse järgi. Ainult timukas on neutraalne, sest teda vajab nii jüüt kui ka rootslane, nii kiriklik kui ka maine õigus, ja meistrimehel ei tasu kurta aegade üle, kui tema teeneid kõige rohkem vajatakse.”

Emand Pirjo viis hõbepeekri ja puust õllekapa laualt ära ja ütles: „Jäta ometi oma kole naljategemine, meister Laurentius. Kas sa siis ei näe, et poisi nina on valgeks tõmbunud, ja Antti vahib sind, turjakarvad püsti ja silmad ümmargused nagu aisarõngad, kuigi ta on pika taipamisega. Meil on küll õnn elada kenasti ja eemal suurte isandate sepitsemistest ja tülidest, nii et meie oleme rahul vastu võtma või tagasi lükkama nii kuningaid kui ka riigihoidjaid just nii, nagu meile Stockholmist ette öeldakse. Lihtsale inimesele on ükstakõik, kas ta maksab oma maksud jüüdile või rootsile, kui ta vaid saab rahus elada ja rahus endale lubatud moel elatist teenida. Meie vaene maa võib tõesti õnnelik olla, sest meil on lubatud kõrvalt ja alandlikult vaadata, kummale poolele võit kaldub, ja teha oma valik selle järgi. Kõigest hoolimata olen vägagi rõõmus, et Mikael on valinud töörelvaks hanesule ja mitte mõõga, sest kes mõõga haarab, see mõõga läbi hukkub, ütleb piibli selge sõna.”

Meister Laurentius arvas kangekaelselt, et maailm on muutunud, ja kinnitas, et tõmme hanesulega võib tuua timukale rohkem tööd kui mõõkade vehkimine ja arkebuuside paukumine. Aga olin veel nii noor, et ei saanud tema sõnadest sugugi aru. Emand Pirjo kandis pudrukausi lauale ja segas sinna sisse silmaks killukese võid. Õnnistasime end ja pistsime lusikad rahuloleval meelel kaussi. Maailm ei võinud olla väga paha, nii kaua kui vaesele inimesele jätkus putru ja võid selle silmaks.

Kuid koos viimaste laevadega kandus Saksamaalt kummalisi kuuldusi munkade suurest tülist, mille oli alustanud üks munk ja ülikooli doktor Lutherus, kes naelutas Wittenbergis kirikuuksele viis vähem kui sada teesi, kus ta mõistis hukka indulgentside müügi ja seadis nõnda kahtluse alla püha isa kui taevariigi võtmete hoidja. Aga mina pidasin neid jutte ainult märgiks, et sakslased on rahutu ja tülinorija rahvas, nagu meister Schwarzschwanzi seltsis olin juba hästi ära näinud. Ja ma ei saanud aru, kuidas võis mõistusega inimene kahelda püha kiriku päevselgetes õpetustes, mis muutsid elu lihtsaks ja kergeks ja vabastasid meele üleliigse mõtlemise vaevadest.

Sest mina vaatasin maailma endiselt säravate silmadega, heauskselt, puhta südamega ja süütult. Kui ma oleksingi niisuguseks jäänud, aga inimese kibe saatus on areneda, muutuda ja kasvada, kuni elu on teda lihvinud ja vorminud ja uhtnud kõige kangema tammeleelisega. Seepärast lõpetan oma esimese raamatu ja alustan uut raamatut, mis jutustab südamevalust, murest ja kahtlusest ja sellest, kuidas ma Turu linnast lahkusin.