Читать книгу Mikael Karvajalg - Mika Waltari - Страница 9

Oma noore ea ja emand Pirjo hea südame tõttu ei pidanud mina nagu teised poisid käima koolivaheajal mööda valdu kogumas moona ja abi oma õpingute toetamiseks, vaid emand Pirjo hoolitses mu rõivaste ja toidu eest, korteri ja küünalde eest ja ostis mulle isegi raamatu, nii et olin esimene retoorika õppijaist, kellel oli oma raamat. Kirjutasin selle tiitellehele emand Pirjo loal oma nime Michael Bast. Karvajalg ja märkisin aastanumbri A. Dni MDXV. Veel kirjutasin aastaarvu alla võimsa ladinakeelse mana selle inimese peast ilmajäämisest, kes raamatu ära varastaks või loata müüks.

Emand Pirjol õnnestus osta see raamat odavalt ja see oli jõudnud läbi käia mitmetest kätest, nagu näitasid kaanele ja räbaldunud lehtedele kritseldatud nimed, aga ikkagi oli see aastaid mu kõige kallim aare. Selle pealkiri oli „Ars moriendi etc.” ehk siis „Suremise kunst”, ja kui ma seda ütlen, siis teavad kõik, mis raamatuga on tegemist, sest seda loetakse pidevalt ja küllap loetakse ka edaspidi kui kasulikku juhatust väeti inimese surma ja tulevase elu kohta. Emand Pirjo oli ostnud selle vanalt Läänemere kiprilt, kes ütles, et saanud selle ükskord purjus päi Lüübekis, sest müüja kinnitas, et raamat kaitseb teda surmaohtude eest paremini kui kõik pühakud ja nõidusekotikesed. Aga tagasiteel murdus tal tormis mast ja ta sai roietesse niisuguse kolaka, et hakkas verd sülitama, ja ta pääses vaid püha Nikolause abiga tagasi kodusadamasse. Seepärast oli raamat tema arvates kuidagi tühine ja ta ei mõistnud selle kasulikust sisust rohkem kui siga tinalusikast, sest ta ei mõistnud ladina keelt. Aga see ei vähendanud raamatu väärtust ja ma jätsin sealt meelde mitmeid lauseid, mis pani magister Martinuse arvama, et olen jumalakartlik poiss.

Aga miks emand Pirjo nii lahkesti ja mitmeid kulusid kandes mind hoidis ja kaitses, sellest ma aru ei saanud või õigemini ma ei vaevanud selle asjaga oma pead, vaid pidasin seda niisama loomulikuks ja enesestmõistetavaks kui ta ise. Ehk elas ta oma iseloomu ja salapärase ameti sunnil teistest inimestest liiga eraldi ja tüdis ajapikku vaid koera ja sea seltskonnast ära. Tal oli küll terve hulk sugulasi nii Turus kui ka koduvallas, aga nendega ta oli pärandiosade, abielutehingute ja oma põikpäisuse pärast alalõpmata tülis. Nii lasid nad tal elada, nagu talle meeldis, tänades õnne, et ta ei läinud mehele ega võtnud sellega nende käest varandust vähemaks. Igal aastal jõulude ja Heikki laada ajal tõid nad talle oma taludest mitmesugust varandust kindlustuseks, et ta ei vihasta nende peale nii põhjalikult, et pärandaks oma varanduse kloostrile või kirikule, aga tema lasi neil elada tervislikus ebakindluses ja säilitas nii endale oma tegevuses täie vabaduse. Arstimis- ja loitsukunsti pärast nad teda ei kartnud, sest need kunstid kulgesid suguvõsas, vaid üksnes tema õelat loomust ja teravat keelt.

Koolivaheaegadel võttis emand Pirjo mu kaasa ja õpetas mulle kasulikke teadmisi ning vabadel hetkedel lugesin talle „Ars moriendi” raamatut ja seletasin selle sisu, mille kohta ta küll ütles, et seda mõistaks iga arukas inimene ka ise, kuigi see ladina keeles loetuna kõlaski õige tark. Kevaditi, kui kari välja lasti ja isa Pietari oli teinud mis võis, et kaitsta karjaõnne, pöördus iga mõistusega inimene sellessamas asjas ka emand Pirjo poole, sest et kõik teadsid hästi, et ilma tema kaasabita jäid lehmad ahtraks, vasikad sündisid surnult, lambad murdsid jalgu ja hobused uppusid sohu ära. Sellest oli nii palju paikapidavaid tõendeid, et emand Pirjo võttis karjamaksu igast jõukast talust. Vahel lüpsis ta nalja pärast mõne umbuskliku perenaise silma all ja oma kunstide näitamiseks kibu piima täis seina pistetud kuivast harulisest oksast, ja see ei olnudki niisama süütu mäng.

Aga mina, kes ma pidin elama temaga koos tema toas ja esimesed aastad magama tema voodis sama teki all, pidasin kõiki tema kunste lihtsateks, mis kuulusid igapäevase elu juurde, nagu ka tema ise, ega pööranud neile tähelepanu. Hiljem olen palju kordi mõtisklenud, oli see ehk tema kunstide teene, et ma õppisin nii kiiresti ja mälu pingutamata, või tuli mu hea mälu ja õppimisvõime vaid sellest, et olin lapsest peast kukkunud kirikumüürilt pea ees kivile. Mis ta ka ütles ja õpetas, see jäi mulle kindlalt meelde, aga kui pidin kuulma ja nägema niisugust, millest ta tahtis, et ma selle unustaksin, siis muutus see mu meeles hämaraks ja ebaselgeks nagu unenägu, mida tulutult meenutada püüad.

Tema koja alalistest külalistest jäi mulle juba varakult silma meister Laurentius, keda emand Pirjo külmadel talveõhtutel kuuma klüüveiniga kostitas. Teinekord oli tal kaasas määrdunud nahkkotis külakosti emand Pirjole, aga mis kotis oli, seda ma kunagi ei näinud, nii et see imelik kott muutus mu meeles salapäraseks. Aga mul oli kooliskäimisega küllalt tegemist ilma imestamatagi, sest talvehommikul oli tarvis jõuda kooli juba hommikuse missa ajaks, kui tähed taeva all veel külma kiirgasid, ja õhtuti pöördusin koju tagasi alles koos hämarusega. Nõnda olin nii väsinud, et jäin pärast söömist istudes magama, kui mu taguots ei olnud just nii valus ja vorpis, et pidin paluma emand Pirjol seda oma võietega määrida. Ta kasutas selleks otstarbeks algusest peale karurasva, mis muutis mu taguotsa kiiresti sitkeks ja aitas mul valu ilma karjumata välja kannatada. Kuis ma olin õhtuti nii väsinud, et ei jaksanud tema ja meister Laurentiuse tasast omavahelist sosistamist pealt kuulata.

Aga koolivaheaegadel olin virgem ja panin tähele, et meister Laurentius kuulas meelsasti „Ars moriendi” raamatu juhatusi ja pidas minust mu õpetatuse pärast lugu. Ta istus, suu torus ja hõredad vurrud võdisemas, püüdes sõnu järele pobiseda. Tal oli seljas tugev määrdunud nahkkuub ja tema näoilme oli alati väga kurb ja nukrameelne. Emand Pirjo nimetas teda meistriks, aga hakkasin alles siis imestama, mis kunsti meister ta õieti oli, kui nägin teda esimest korda oma ametit pidamas. Ta ilmus majja alati hämaras ja läks, kui oli juba pime, ja ma ei näinud teda kunagi linnas teiste pürjelite seas, kuigi ta oli ilmselt linna tähtsamaid ametimehi, kui otsustada selle lugupidamise ja lahkuse järgi, mida emand Pirjo tema suhtes üles näitas. See lahkus oli nii ilmne, et hakkasin pidama meister Laurentiust emand Pirjo truuks kosilaseks, kes ei jätnud lootust, kuigi emand Pirjo kinnitas tihtilugu, et kavatseb jätta alatiseks alles oma vallalise seisuse. Kõige kindlamaks märgiks pidasin seda, et emand Pirjo pakkus talle iga kord veini hõbekarikast, ja minul ei olnud meister Laurentiuse vastu midagi, sest ta oli minuga alati sõbralik ja ma pidasin teda tõsimeelseks ja usaldusväärseks meheks, kes kõneles meelsasti surmast ja kuulas juhatusi surma ja igavese elu vastu valmistumise kohta.

„Inimese elu on vaene ja kibe ja selles ei ole palju põhjust rõõmustada,” ütles ta. „Valuga sünnib inimene maailma, raske on tema kasvatus lapsena, tobedad ja pöörased on tema nooruse lõbud ja ka lähedastest on tal rohkem hoolt ja vaeva kui põhjust rõõmustada. Häda ja kurbus on inimese alatine leivapealne, valus ja raske tema vanadus ja armetu tihtipeale tema surm. Ei ole niisiis mingit põhjust ülistada elu, vaid surm on kingitus inimesele ja inimene peaks rohkem kiitma kui kiruma selle kingituse andjat.”

Ühel kevadisel õhtul, kui kased olid lehte läinud ja maa haljendama hakanud, andis magister Martinus meile vaba päeva, et võiksime pealt vaadata kahe vangilangenud mereröövli hukkamist, sest ta pidas niisugust etendust meile õpetlikuks ja tervislikuks.

„Palvetage nende õnnetute meeste hinge eest,” ütles ta, sest nad tõesti vajavad eestpalveid oma jumalakartmatu elu pärast ja on puhastustule mitmekordselt ära teeninud. Aga võtke neid ühtaegu kui näidet, kuhu viib inimeste ja Jumala kehtestatud seaduste rikkumine, lodev elu ja igasugu muu pöörasus. Kõrtsiuks on võllapuu esimene aste ja mitmedki mehed, kes on alustanud kergemeelset elu, ronides üles teenijapiigade pööningukambri trepist, on pidanud vahetama selle trepi timuka redeli vastu, mis viivad kiikuva silmuse ette.”

Aga tema kasulik õpetus läks meil ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Sest õues kohises sinine taevas, ja kui olime väljapoole linnamüüri jõudnud, kostis kõrgelt lõokese laulu ja läbi sinetava õhu vuhisesid juba pääsukesed, nii et me kepsutasime nagu õue lastud vasikad mööda märgi teid timukamäe poole. Mäe jalamil ühinesime tõukleva inimsummaga, kus maainimesed olid avanud oma moonamärsid ja õllele kutsuja pakkus oma ankrust rahakatele parimat kanget õlut, nii et rahva seas valitsesid rõõm ja naer. Mereröövlid olid auväärt kaubalinna kõige hullem vaenlane ja kahe mereröövli ülespoomine selle tõttu pidulik sündmus, mis oli kui loodud lahutama iga õigesti mõtleva inimese meelt.

Aga kui kaugel linnas hakkas toomkiriku tornis kumisema sünge tornikell ja kindlusest lähenes timuka rongkäik, siis jäi paljudel tükk kurku kinni ja nägu võttis vajaliku tõsise ilme. Linna sõjasulased astusid võllapuu ümber ringi ja mõlemad süüdimõistetud olid juba hommikul ahelatest vabastatud. Neil oli lastud end pesta ja korrastada ja juuksed ja habe ära kammida ja kohendada oma rõivaid ning süüa pidusöök, nii et kui nad olid pihtinud ja saanud pattude andeksandmise, siis olid nad pidulikuks talituseks igapidi valmis. Isa Pietari saatis neid, krutsifiks käes, ning julgustas neid mitmesuguste naljade ja sõbralike sõnadega, nii et nad olid heas tujus ja natuke purjus, tundes oma tähtsust sel tähtsal päeval. Omal jalal tõusid nad mäele võllapuu alla ja timukas sirutas oma karika esimese huultele, sest ta käed olid nahkrihmaga selja taha seotud ja ta ise ei saanud karikat kätte võtta. Ta oli laiade õlgadega, võrdlemisi rumala näoga mees ja tundus õige hädine, kui ütles midagi nii vaikselt, et see rahva sekka ära ei kostnud.

„Mida ta ütleb? Mida ta ütleb?” hakkasid inimesed sosistama ja keegi hüüdis: „Räägi kõvemini!”

Isa Pietari lohutas teda ja ütles naljaks: „Katsu kujutleda, et seisad tormi käes laevatekil, ja hüüa nii kõvasti, et su hääl võidab tormi möirgamise.”

Siis ta röökis käheda häälega nagu härg: „Andke andeks, kõik head inimesed, kelle vastu olen eksinud, ja ka mina annan südamest andeks kõigile, kes on minu vastu eksinud.” Pärast seda tõstis timukas redeli võllapuu najale, isa Pietari ulatas krutsifiksi, et röövel seda suudleks, ja patsutas talle sõbralikult õlale teda redeli poole tõugates. Timukas aitas tal üles ronida ja pani talle silmuse kaela ümber, ronis siis ise redelist alla, hüüatas talle märgiks ja tõukas redeli tal jalge alt ära, nii et ta kukkus ja jäi jalgadega põtkides õhku õõtsuma.

Tema seltsiline vaatas tema õõtsumist ja põtkimist sügava huviga, kuni timukas ka temale karika ulatas. Selle tühjaks joonud, pöördus ta rahvahulga poole ja hakkas kõnelema valju häälega ja ilusasti sõnu valides, otsekui oleks tahtnud näidata, et on hea kasvatuse saanud mees.

„Hüvasti, hüvasti, pürjelid ja kaunid daamid,” ütles ta. „Teie rõõmuks astun tantsima oma viimast tantsu, tuultele kiigutada ja kerge jalaga. Järgnen oma vennale paradiisiaeda, kuhu ta on juba minu ees astunud vastavalt sellele tõotusele, mille meie Issand Jeesus Kristus röövlile ristipuul andis. Ma tänan seda head isa, kes on kinnitanud minu soovi igaveseks eluks, ja ma tänan ka meistrit, kes varsti kogenud kätega paneb mulle kaela kanepist krae, ja mul on kahju ainult sellest, et ma oma vaesuse ja viletsuse tõttu ei suuda tasuda talle tema teenete eest nii hästi, kui ta on ära teeninud. Hüvasti, ilus maa, hüvasti, taevavõlv, hüvasti, pääsukesed taeva all, tere tulemast, kaarnad, mu vennad, nokkima peast mu ilusaid silmi.”

Küllap ta oleks kauemgi rääkinud, aga isa Pietari torkas krutsifiksi talle suu ette ja ta suudles seda alandlikult. Siis ta läks oma vennaga sama teed ja ma märkasin, et surm on päris lihtne asi ja protseduur osava mehe käes kiire. Timukas oli nimelt mu sõber meister Laurentius. Aga ma ei ehmatanud sugugi, kui nägin, kuidas ta oma ametit peab, vaid vastupidi, oma lihtsal ja loomulikul moel sobis see tema olemusega. Olin lausa uhke tema üle, sest kui kogenud mereröövel oli näinud, kuidas timukas tema sõbraga ümber käis, pidas vajalikuks tema kunsti ülistada. Ja nii palju hukkamisi ja poomisi, kui ma ka näinud olen, võin heal meelel kinnitada, et harva olen pidanud nägema niisama korralikku ja kiiret tööd kui meister Laurentiuse töö võllase või paku juures. Tema mälestuseks peab nimetama, et ka hiljem, rahutusest ja kibedast vihast tulvil aegadel, ei nõustunud ta kedagi elavana rattale tõmbama, vaid kägistas või hukkas enne ka kõige hullema kurjategija ja alles siis murdis ta kondid ja tükeldas ta ihuliikmed.

Selsamal õhtul tuli meister Laurentius jälle meile külla ja emand Pirjo pakkus talle hõbekarikast klüüveini. Olin teda pärast hukkamist teretamas käinud, välja tegemata oma kaaslaste hämmastunud pilkudest, ja mind nähes hõõrus ta kohmetult käsi ega vaadanud mulle silma. Ütlesin talle arglikult, et ma ole kunagi uskunud, et inimese hing põgeneb kehast nii väikese vaevaga või lihtsal moel. Ta mõistis seda täiesti õigesti kui tunnustust oma kunstile ja ütles:

„Oled arukas poiss, Mikael, ja ilmselt ei karda pimedat nagu paljud teised sinuealised, kes mind nähes pakku jooksevad või mind salaja kividega pilluvad. Ja ega nende vanemad ole paremad, vaid õlletoas pean istuma üksi ning lärm ja naljad vaibuvad kohe, kui ma sisse astun. Seepärast on timuka amet üksildase mehe amet ja läheb tavaliselt isalt pojale, nagu ka minu suguvõsas. Kuid arukas inimene saab aru, et timuka amet on kõige õpetlikum amet maa peal, ja ma ei mõista, miks hingeta loomade lihuniku ametit peetakse au sees niisamuti nagu köösneri ametit, samal ajal kui minu amet on kardetud ja põlastatud amet. Ütle siiralt, Mikael, kas sina ei karda, kui ma sind käega puutun.”

Ta ulatas mulle käe, aga mina pigistasin ta kätt hirmu tundmata. Ta hoidis mu kätt kaua oma käes, vaatas mulle silma sisse, ohkas raskelt ja ütles:

„Sa oled hea poiss, Mikael, ja kui sul koolis hästi ei läheks, oleksin ma meelsasti su endale selliks võtnud ja sulle oma ametit õpetanud, kuna minul ei ole poega, sest timuka amet on üks imelikumaid maa peal ja timuka ees on paljud vürstid ja kuningaski alandlikult põlvi nõtkutanud. Ilma timukata on kohtunikud jõuetud ja nende kohtuotsus mõjuta. Nõnda on timuka amet hästimakstud amet ja ta võib ka rahulikel aegadel kindel olla korrapärases ja seisusekohases sissetulekus, sest inimene on parandamatu olend ja kuriteod ei lõpe maa peal mitte iial. Kuid rahututel aegadel on paljud timukad rikastunud ja just tähtis poliitikakunst on timukatele õnnistatud leiutis. See võib mõne suurtsugu isandagi sundida pakuga tutvust tegema ja suurtsugu isand käitub timukaga, nagu oleks see auväärt meister, ja ulatab talle kingiks rahakukru, enne kui mõõga alla põlvili laseb, kui on oma seisuse kohase kasvatuse saanud. Kui siis mehed hakkavad kõrtsis kannusid vastu lauda mõlki lööma ja üksteisele poliitikat näkku karjuma, siis võib timukas kindel olla, et talle lähenevad head ajad.”

Ta vaikis ja jõi veini, otsekui oleks oma jutukust häbenenud, aga palusin õhinal, et ta veel oma ametist jutustaks. Küsinud emand Pirjolt selleks luba, jätkas meister Laurentius:

„Hea timuka esimene tingimus on, et ta suudaks äratada kliendis usaldust, ja selles suhtes võib timuka ametit väga hästi võrrelda preestri või arsti ametiga. Nagu sa ka ise täna nägid, astusid mu mõlemad sõbrad vapral meelel ja tulvil kindlat usaldust oma jalaga võllapuu redelile. On väga halb märk timuka ametioskusest, kui tema klienti tuleb meeste jõul piki ja põiki tapalava lohistada või kui ta armetult nuttes ja karjudes armu palub, kinnitades rahvale, et on süütu. On muidugi juhtumeid, kus süütu peab oma eluga teise kuriteo hüvitama, ja nimelt siis, kui on tegemist poliitikaga, läheb sageli nii, et teenijad peavad isandate mängu kinni maksma ning tõstavad nad oma vere hinnaga suure poolehoiu ja au sisse. Aga see on vaid loomulik ja igale arukale inimesele selge asi ja sugugi mitte põhjus kisendamiseks. Nõnda on timuka kõige suurem kunst saada ka süütu alandlikult ja heal meelel vastu võtma karistus, mis on talle kõiki seaduse ja õiguse vorme kasutades langetatud. Seega nõutakse timukalt suurt inimesetundmist.”

Ta mõtles pisut, muheles endamisi oma mälestuste üle ja jätkas: „Mitmeidki kordi juhtub, et hukkamine on ainus suur ja pidulik sündmus vaese inimese elus, nõnda et enamik valmistub selleks hoolikalt, koguni uhkusega, teades, et see on ainus kord elus, kui kõikide inimeste tähelepanu on nendele pööratud, et nende käitumist hinnatakse ja sellest räägitakse hiljem lugusid. Nii on inimeste edevus ja enesehinnang parim taganttõukaja surma teel. Nõrkadele ja nutustele segan sageli nende viimsesse karikasse uimastavaid ürte, nii et neil on lõpuks ükskõik, mis redelist nad üles lähevad. Aga need on lapselikud ja lihtsad vahendid. Kõige suurem kunst on, kui timukas saab kliendi nii kaugele, et too läheb surma targa mehena kõiges kristlikus alandlikkuses, tundes elu täielikku tühisust ja tähendusetust, nii et kiire ja valutu surm on inimesele parim kingitus maa peal.”

Kuna meist olid saanud sõbrad, siis käisin tal mõne korra pisikeses hurtsikus võllamäe lähedal külas ja ta õpetas mind tundma neid imelikke ja salapäraseid taimi, mis võrsuvad kohtades, kus on voolanud inimveri. Ta laskis mul proovida oma rasket mõõka, mida suutsin vaevu kahe käega tõsta, ja näitas mulle oma piilukirvest ja köisi, mida ta punus ja vastupidavaks ja libedaks võidis. Aga läks kaua aega, enne kui julgesin rääkida temaga heidutavast mõttest, mis oli tulnud mulle meelde, nähes, kuidas kurjategijad tantsivad abitute jalgadega oma viimset tantsu võllpuul.

„Meister Laurentius,” ütlesin. „Teie osavates kätes nägin inimest suremas nii vaevata, et hakkasin mõtlema, kas pärast surma üldse on enam midagi. Olen läinud pärast pimeda tulekut võllamäele, ja ka surnuaias kirikust põhja pool olen pimedas kõndinud, et leida tunnistust, et koolnud ilmutavad end elavatele vähemasti kummituste kujul, aga mingit niisugust tunnistust ma ei ole leidnud. Ma küll tean ja usun, et inimesel on surematu hing ja kindlus igaveseks eluks ainsa õndsakstegeva kiriku rüpes, sest nii on minule õpetatud, aga andke teie mulle tõendus mu teadmise ja usu toeks, et ma ei kahtleks.”

Meister Laurentius lõi hardalt risti ette ja ütles: „See on jumalakartmatu ja mittekristlik jutt ja ma ei taha seda kuulata. Mis olen mina, vaene mees, otsima tunnistust niisugusele, mida keegi tunnistada ei või.” Aga ta rääkis kõhklevalt, ja kui ma temalt veel kord vastust nõudsin, ütles ta:

„Arvasid õigesti, Mikael. Et olen surma teener, siis on mu mõtted sageli olnud surmaga seotud ja mu mõtete tulemus on, et ma ei räägi oma klientidele enam õndsusest või igavesest elust, vaid jätan selle asja täie usaldusega preestrite ja munkade hooleks. Kui aga mõni vaene hing on igavikust ilmajäämise hirmus enne surmahetke vannutanud mind ütlema, mida ma tean surmast, siis ma ütlen, et kujutlegu ta, kuidas astub pakaselisest õhtust surmväsinuna sooja pimedasse tuppa ja vajub heasse voodisse ja sügavasse unne, ilma et peaks kartma, et keegi teda ärkvele ja pakase kätte koputaks. Nii olen öelnud, ja kui see on suur patt, siis antagu see patt mulle andeks, sest see on toonud lohutust paljudele oma usus nõrkadele.”

„Aga,” ütlesin, kui surm on vaid uni ja unustus, siis kas ei ole kogu elu üsna tühine ja kasutu asi?”

„On jah,” ütles meister Laurentius lihtsalt. „Ja ma ole kunagi õieti aru saanud, miks on inimesel nii arutu ja tuska tekitav himu elu järele, kuigi selle võib lõpetada täiesti vaevatult ja lihtsal moel.”

„Aga,” ütlesin. „Kuidas on võimalik, et koolnud ilmutavad end meile vähemalt unes, kui mitte muul kombel?”

„Mina ei näe unenägusid,” ütles meister Laurentius. „Puhas südametunnistus on pehme peaalune ja inimesed, kes näevad unenägusid, on minu arvates haiged või lõhverdavad eided.”

Kuigi ma hästi teadsin ja uskusin, et meister Laurentius eksib ja räägib nagu ketser, ilma et sellest ise aru saaks, tõid tema mõtted mulle kummalist lohutust, sest mulle meenus sageli mu ema ja südamepõhjas ma kannatasin tema pärast. Seepärast oli mul hea tunne mõelda, et end ära uputades oli ta ehk astunud elamise häbist ja alandustest pimedasse tuppa, kust keegi teda enam üles koputada ei saanud. Kui neid mõtteid isa Pietarile pihtisin, siis ta kõigepealt jahmus, aga siis muutus mõtlikuks ja ütles, et piibel ja kirikuisad ei seletanud taeva õndsuse olekut mitte sugugi lõplikul moel, vaid püha kirik teadis märgatavalt paremini puhastustule ja põrgu ülesehitust. Seepärast ei saanud tema arvates olla väga suur patt oletada, et mõnele inimesele võis taeva õndsus tähendada igavest sügavat und, mida unenäod või koputamised ei sega, vaid niisugusel õndsusel olid ehk oma head küljed, sest muidu võis igavikus igav hakata. Ta andis mulle patud andeks, aga hoiatas mind tõsiselt, et ma ei mõtleks ülearu asjadele, mis ei käinud kokku minu vanuse ja kooliharidusega, sest inimesel on õndsus seda kindlamalt käes, mida vähem ta mõtleb keerulistele asjadele.