Читать книгу Mikael Karvajalg - Mika Waltari - Страница 14

Panin siis parimad riided selga ja läksin pärast keskpäevast missat kullassepp Lauri kaubahoovi. Oli hall sulailm ja mu hing ei rõõmustanud, kui ootasin, müts peos, et meister oma söömaaja ära lõpetaks. Aga ta võttis mu sõbralikult vastu, ja magister Martinuse soovituskirja läbi veerinud, kõnetas mind lahkesti, esitles mulle oma mõlemat poega, kellest üks oli seitse ja teine üheksa aastat vana, ja ütles, et ma ei pea vitsaga kokku hoidma, kui selgub, et nad kangekaelsust üles näitavad. Aga nõnda öeldes ta muigas ja vaatas armastaval pilgul oma poegi, kes mõlemad olid vaiksed, korralikud ja hästikasvatatud lapsed.

„Võib-olla et imestad,” ütles ta selle peale ja sattus vist ka ise segadusse, „aga ma tahaksin, et õpetaksid ka mu tütre lugema, ja kui võimalik, siis kirjutama, kui see ülearu keeruline ei ole, sest naised on vaimuannete poolest meestest nõrgemad. Ma ei saa nimelt aru, miks sa ei võiks õpetada kolme last niisama hästi kui kaht, ja mu tütrele ei teeks kindlasti kahju, kui ta õpib oma nime paberile kriipseldama.”

Ta rääkis lapsest ja seda kindlasti ka mõtles, kuid Anna Lauritütar oli juba viisteist täis ja niisiis varsti parimas meheleminekueas. Ta juuksed olid talvehallis, pimedas toas kui kuldniidid ja suu punane kui lilleõis, kui ta mulle häbelikult naeratas. Andsin talle kätt ja tundsin end kohmetult, aga olin õnnelik, kui tema kitsast tütarlapsekätt oma käes tundsin. Alustasin õpetamist ja mu enesekindlus tuli vähehaaval tagasi. Meister kuulas ja noogutas pead ja läks siis ära oma töökotta taguma hõbedast karikat, mis oli tellitud Hattula kirikusse lepituseks tapmise eest. Siis julgesin juba Annale aeg-ajalt pilku heita, ja iga kord ta punastas kergelt, aga vaatas mind teraselt ja säravate silmadega. Kui poisid hakkasid haigutama ja taguotsa tüdinult vastu pinki hõõruma, ütlesin talle:

„Oled saanud oma nime püha Anna, püha neitsi Maria ema järgi. See on õnnistatud ja ilus nimi ja ma ei usu, et püha Anna võis olla sinust ilusam.”

„Räägi mulle pühast Annast,” ütles ta ja punastas kenasti.

Jutustasin talle ja poistele pühast Annast, mis oli kerge, sest soome rahvas on alati armastanud püha Annat kui erilist kaitsepühakut, kuigi ma ei ole selle põhjusest kunagi aru saanud. Igatahes teadsin selle tõttu kõiki lugusid püha Anna imetegudest ja hea õpetaja peab oskama kosutada laste hingesid vagade pühakulugudega, kui nende tähelepanu tähtede õppimiselt hajub. Kuid poisid tüdinesid pühast Annast peagi ära ja tahtsid kuulda pühast Jürist, kes tappis lohe ja päästis süütu printsessi.

Kui koju tagasi läksin, oli päev pimenenud õhtuks, aga ilm oli selgeks läinud ja taevas põlesid tasased tähed. Midagi imelist kobrutas mul rinnus ja ma oleksin tahtnud joosta või lennata või väljendada laulus oma salapärast rõõmu. Öösel olin voodis kuum ja ei maganud ja nägin und, oodates kannatamatult järgmist päeva, et jälle kohata Anna Lauritütart. Ja ei möödunud palju päevi, kui mõistsin, et armastan teda, ja noore mehe jaoks ei olegi vist piinavamat hurma kui tema esimene armastus.

Aga ma pean rääkima kullassepp Laurist, kes pidas oma tütart lapseks ega tulnud selle pealegi, et vaene koolipoiss julgeks tema tütre poole vaadata. Ta oli oma selliaastatel mitmel maal ringi rännanud ja saanud meistritunnistuse Hollandis. Kullassepa amet viib selle ala meistri kokku peente ja suurtsugu inimestega ning meister Lauri oli sellest õppust võtnud ja tõi kaasa mitmesuguseid häid ja sündsaid kombeid, mis erinesid tavaliste pürjelite jämedast ülalpidamisest. Tema majas söödi siledatelt taldrikutelt ja igaühel oli oma taldrik ja ta kasutas süües sõrmedele abiks viisakalt nuga ja pühkis pärast sööki salvrätiga suud ja käsi ja õpetas ka oma lapsed nii tegema. Ei või öelda, et ta oleks olnud kitsi, aga ta jälestas ülesöömist ja joomist, täringumängu ja teisi gildivendade kombekohaseid pahesid, nii et kui tema oli gildivanem, olid varemalt nii suurt avalikku pahameelt äratanud möllud ära lõppenud ja kombed muutunud sündsaks, mis muidugi parandas gildi mainet, aga vähendas selle liikmete arvu, kuigi ta püüdis asendada endisi kombeid süütu muusika, õpetlike laulude, äraarvamismängude ja teiste mõistlike harrastustega.

Tagantjärele mõeldes oli ta üsnagi tüütu mees, kelle tühja peenutsemist näitas kõige rohkem see, et ta tahtis, et ta tütar õpib lugema ja kirjutama oma nime. Aga enne kui mul tekkis põhjus teda vihata, imetlesin teda suuresti ja ta oli mulle kõiges välises käitumises eeskujuks. Sellidega oli ta kõrk ja napisõnaline, aga minus leidis meelepärase kuulaja ja seepärast toitis ta pärast söömaaega tihti mu vaimu jutustustega Tallinnast, Kölnist, Pariisist ja Leydenist, mis olid minule veel üksnes mõistatuslikud nimed. Pärast õhtusööki jõi ta vahel klaasikese haput Prantsuse veini, tema kuivad põsesarnad hakkasid õhetama, ta näitas mulle töötlemata kullast pulka ja ütles:

„Koolipoiss Mikael, jäta mu sõnad meelde. Selles maailmas ei ole midagi, mida ei saaks kaaluda kulla hinnaga. Kuld kukutab vürste ja kroonib keisreid. Kuld avab taevariigi uksed ja päästab hinge puhastustule kannatustest. Kuld sõlmib abielud ja lõhub need. Kuld avab ka kõige suletumad uksed ja tõstab kaupmehe vürstidega võrdseks. Kas ei ole siis inimese kõige kasulikum eesmärk koguda nagu oskab kulda, sest kuld tähendab vabadust, võimu ja kogu elu naudingut ja lunastab inimesele pärast surma taeva õndsuse, sest ei ole ühtegi pattu, millest inimene ei või puhastuda kulla abil, vaid püha kirik on kui hea kaupmees määranud hinnad kõikidele pattudele igaühe seisuse ja jõukuse järgi.”

Ta maitses punast veini, ohkas ja jätkas: „Eluaeg olen teinud tegemist kulla ja hõbedaga, aga mida rohkem ma olen kullaga tegemist teinud, seda mõistatuslikumaks on see minule muutunud, sest kuld on iseenesest vaid kollane, raske, sitke ja painduv metall, millele võib anda mitmeid kunstipäraseid ja kauneid vorme. Aga kogu kullassepakunstist hoolimata jääb kulla vormidest kõige väärtuslikumaks rahaks löödud ja tunnustega varustatud kuld. Visa tööga ja otsaesine märg, vaeva nähes võib inimene koguda nii palju kulda, et saab sellest vanaduspäevade toe, aga meie elu on selles mõttes tähelepanuväärne, et mida raskemat tööd inimene teeb, seda kitsimalt tema pingutusi tasutakse ja meie ajal ei rikastu ükski inimene iseenese tööga, isegi meisterlikud kunstnikud mitte, kes taovad kulla kõige ilusamatesse vormidesse, sest nad on õige sageli päevavargad ja joodikud, nagu meie kõige osavamad portreemaalijad ja pühakujude nikerdajad, kelle teoste eest makstakse heldelt. Ei, oma tööga ei rikastu keegi, vaid ka mina ise teenin rohkem kui ise tööd tehes, sest mul on osad Lüübekisse purjetavatel laevadel ja ma lasen teistel end minu heaks ohtu seada. See on kõige tähelepanuväärsem õpetus, mille meie aeg on sünnitanud, ja see sai mulle selgeks alles hilises eas, kui olin viiskümmend täis. Aga selle tulemus on olnud, et ükskõik mis ajal ei ole eraisikutest kaupmeeste kätte kogunenud nii tohutud varandused nagu praegusel ajal ja selles ei ole midagi seadusevastast või valet, nagu mõistmatu inimene kergesti uskuda võib, isegi mitte nõidust, vaid inimene rikastub, kui paneb teised inimesed enda eest tööd tegema, ja mida rohkem ta rikastub, seda rohkem ta paneb teisi inimesi enda heaks tööd tegema, rikastudes üha rohkem, nii et Flandria ja Itaalia suurte linnade kudumiskodades koovad mitusada inimest kangaid üheainsa kaupmehe tellimusel. Aga kulla ja hõbeda töötlemisest ei või ülemäära rikastuda ükski inimene, kui ta ka peaks töös kümneid ja sadu selle, vaid osavgi kullassepp vastupidi vaesestub, kui üleliia oma töökoda laiendab. Ütle, millest see tuleb, koolipoiss Mikael, ja sa oled tark poiss.”

Ütlesin, et niisugustes asjades ei või ma sugugi võistelda tema teadmiste ja tarkusega, aga kõikide dialektika ja loogika seaduste järgi rääkis ta endale vastu, sest loogika ja lihtsa arvutuse kohaselt valmistas ja teenis meister, kellel oli kümme selli, kümme korda rohkem kui meister, kellel oli vaid üks sell. Aga kullassepp Lauri maitses oma peekrist haput veini ja seletas:

„Igal maal ja igas linnas on vaid vähesel määral inimesi, kes võivad paigutada oma vara kuldehetesse ja hõbenõudesse. Aga iga inimene, ka vaene, vajab toidu sisse soola ja kangast rõivasteks ja pattude andeksandmist oma hinge päästmiseks. Kaupmees, kes ostab niisugust kraami sealt, kus seda kõige odavamalt saab, ja müüb seda kalli hinnaga vastavalt nõudlusele ja rahva vajadusele, rikastub. Rikastumiseks vajab kaupmees laevu, privileege ja eriõigusi, aga kõik see on nii keeruline, et vaevalt sa sellest aru saad. Maavaldused, töökojad ja kaubahoovid ei ole iseenesest rikkus, vaid rikkus tähendab kündjate, sellide ja meremeeste keerulist ja rasket tööd, kui nad napi palga eest kaupmeest teenivad ja oma töö tema kasuks ära annavad.”

„Vist saan aru,” ütlesin. „Niisamuti ei tähenda kiriku patuvabastuskirjad, mida suurtes riikides müüakse, iseenesest mitte midagi, need on vaid paber, kuni inimese usinad patutööd teevad need väärtuslikuks ja vahetavad rahaks. Ja mida usinam töötegija inimene on, seda rohkem ta kaupmeestest kasu saab, ja mida usinam patutegija ta on, seda rohkem ta pühale kirikule kasu toob.”

„Kirik on iseasi,” ütles meister Lauri. „Taevas hoidku mind sõnagi kiriku vastu ütlemast, sest kirik on kullassepa parim liitlane ja suurim tellimuste tegija, kuna tekitab inimestes kasuliku patutunde, nii et nad tellivad oma pattude lepituseks hõbekarikaid ja oblaadilaekaid, et need kirikule kinkida. Aga enesestmõistetavalt ärritab inimest, kes kaugelenägelikult enese ümber vaatab, sageli mõte, et suur raha viiakse kodumaalt igal aastal Rooma Peetruse pennideks, kuigi neid võiks palju kasulikumalt kasutada kodumaal meie vaestesse kirikutesse hõbedast küünlajalgade ja kuldlõngaga tikitud altarikatete muretsemiseks.”

Küllap olen juba piisavalt jutustanud, missugune mees oli kullassepp Lauri ja kui lahkesti ta minuga ringi käis. Ta rõõmustas ka oma laste õppimisvõime ja kiire arengu üle, lugedes selle täiesti õigesti minu teeneks. Ja minul ei olnud selle juures muud mõtet, kui et kuidas saaks tema majas võimalikult hilja peale jääda ja kuidas võiksin kõnetada teiste eest salaja tema kaunist tütart, et järele katsuda tema tundeid, kuigi ma ei julgenud loota, et mina meeldiksin talle niisamuti, nagu mina temast sisse võetud olin. Nõnda mängisin sageli lastega kuni hilise õhuni välja ja ka meistril ei olnud selle vastu midagi, sest segasin nende mängudesse mitmesuguseid kasulikke õpetusi ja lasksin neil esitada vanematele juhtumeid pühakulegendidest. Kuid kui pööraselt me ka mängisime, vaprus vedas lõpuks alt alati ja ma ei julgenud Annasse puutuda, kuigi ta pani vahel käe märkamatult mu kaelale ja vaatas mind, näost punane ja silmad põlemas.

Kuni tuli kevad, paistis soe päike, hanged sulasid ja majaräästaist jooksid veenired. Ööd lühenesid, õhtud hakkasid helkima nagu pärlid ja samm rõgises jala all, kui öine külm päeval sulanud loikudele jääkirmed peale tõmbas. Maria ilmumispäeval oli maa lõunapoolsetel mäerinnetel juba paljaks sulanud. Pühapäevadel ei olnud mul meister Lauri majja minemist, aga ma olin murdnud vahikünka veerult esimese kollase kevadlille ning mu keha kuumas kõhklusest ja ihast, kui meistri mõisa ümber tiirutasin. Lõpuks nägin, kuidas meister ja tema veenilaiendite all kannatav naine majast lahkusid. Siis läksin nagu mees muiste sisse ja Anna teretas mind hämmastunult ja säravate silmadega. „Anna Lauritütar,” ütlesin. „On kevad.” Ulatasin talle kollase paiselehe ja ta vaatas seda tähelepanelikult ja keerutas seda oma kitsas käes. Ta oli pühaderõivas, ta kael ja käsivarred olid paljad ja ta põue kattis õhuke kallis sall, nii et ta oli päris täiskasvanu moodi. Mul jäi teda vaadates hing kinni.

„Isa ja ema läksid gildimajja,” ütles ta süütult. „Ka teenijarahvas on vaba, ainult poisid ja mina oleme kodus. Mina pean valvama, et tuli vallale ei pääseks, ja poistel silma peal pidama, aga mul on väga igav. Tegid hästi, kui tulid mind tervitama, Mikael.”

Ta palus mul istuda ja tõi mulle keldrist kadakase kapa sees kanget Lüübeki õlut, sest oli Maria ilmumispäev, ja jõi ka ise kapaservast, nii et seda suurema õhinaga kummutasin mina selle poole peale. Poisid olid mu tulekut kuulnud ja hakkasid mind nuiama, et nendega mängiksin.

„Mida me mängiks?” küsis Anna. „See peab olema sünnis mäng, et ma oma uut kleiti katki ei käristaks, sest see teeks ema meele pahaks ja isa vihastaks. Kas sulle meeldib mu kleit, Mikael?”

„Mulle meeldib su kleit, Anna,” ütlesin ja mul oli armas ja piinarikas tema nime valjusti välja öelda. „Ma ei usu, et ka printsess oleks ilusam kui sina selles kleidis.”

„Mina tean, mina tean,” hüüdsid poisid nagu ühest suust. „Me mängime printsessi ja lohemadu.”

See oli nende kõige armsam mäng ja mina pidin esitama selles püha Jüri osa, sest kõige toredam, mida nad teadsid, oli riietuda ühisesse karunahka ja vedada kahe peaga elukana järel soomuselist saba, möirates ja röökides, nagu võis kujutleda, et vihane lohemadu seda teeb. Aga enne seda olid nad julmad sõjamehed, kes igasuguseid vigureid tehes sidusid Anna randmed nahkrihmaga kokku ja panid ta seinakonksu külge, nii et ta jäi ülestõstetud kätega abitult seisma ega suutnud end ise vabastada. Anna naeratas mulle, aga punastas ja pööras pilgu ära, märgates, et poistega rabelemisel oli kaelasall kõrvale libisenud ja paljastanud ta kaela ja osa ümaraks muutuvast rinnast. Iial ei olnud ma näinud teda nii veetleva ja kaunina. Veri kuumas mu näos, süda lõi metsikult rinnas ja ka mina lasin pilgul langeda.

Aga juba tulid mõlemad poisid roomates mööda põrandat ja möirgasid ja rögistasid oma karunaha all, nii et hämaraks kiskuvas majas oleks neid tõesti võinud lohemaoks pidada. Nad kargasid printsessile kallale ja ähvardasid ta ära süüa, aga pärast ränka heitlust, kus armu ei palutud ega antud, tapsin ma lohemao ja lõin otsast ta mõlemad pead, mis oli poiste meelest alati lõpmata lõbus. Anna oli end vastu seina surunud ja värises, otsekui oleks tõesti kartnud, ja ma ei mäleta, et ta oleks ühtki mängu mänginud nii tõsiselt kui seda. Aga oma osa ära täitnud, sai poistel mängust isu täis. Tänavalt hakkas kostma hõikeid, laulu ja naerupahvakuid, kui kloostri mungad kandsid mööda tänavat püha Neitsi pilti, ja poisid sööstsid õuele vaatama, jättes õe saatuse hoolde pühale Jürile vabastada.

Astusin Anna juurde, et ta käed sidemest vabastada, ja kavatsedes öelda midagi rumalate mängude kohta, aga kui tema ette jõudsin, nii et oleksin ulatanud teda puudutama, peatusin hoopis talle otsa vaatama, ja tundsin võpatusega, kui vaikne ja tühi oli tuba, kui me seal kahekesi vastakuti seisime, ilma et oleks sõnagi öelnud. Anna tegi liigutuse, otsekui oleks tahtnud käe lahti rebida, tema pea vajus kõrvale vastu käsivart, ta hingas kiiresti, suu poolavatud, ja läks äkki lubivalgeks.

Panin käsivarred talle ümber ja tundsin süles ta peenikest tütarlapsepihta, kui oma kuivaks tõmbunud suu vastu tema suud surusin. Ta hakkas mu süles vabisema, ta silmad lõid kõigepealt kohkunult pärani lahti mind vahtima, aga siis ta pani silmad kõvasti kinni ja ma tundsin, kuidas tema suu ägedasti minu suuandmisele vastas. Ta süda peksis tugevasti ja iga löök tuksatas mu sõrmeotstes. Surusin suu vastu ta rinda ja hingasin tema puhta ihu lõhna, aga ta hakkas värisema ja käsi sidemetest lahti kiskuma. „Mikael,” ütles ta, „oh Mikael, sa ei tohi.”

Hakkasin häbenema ja lasksin ta kiiresti lahti ja vabastasin ta randmed nahkrihmadest. Ta hakkas oma muljutud randmeid hõõruma, kummargil päi, nii et ta heledad juuksed mu lõuga puudutasid. Siis puhkes ta kibedasti nuuksuma, jooksis mu juurest ära, viskus silmili voodisse, surudes näo tekkide lambavilla sisse, ja nuttis haledasti. Jooksin talle järele, silitasin ta vappuvaid õlgu ja püüdsin teda lohutada, öeldes, et ei olnud mõelnud midagi halba. Lõpuks pöördus ta minu poole, tunnistas mind, surmkahvatu, silmad suured ja pisaratest hiilgavad, ja süüdistas: „Mikael, sa oled mind häbisse saatnud.”

Vaidlesin ägedalt vastu ja ütlesin: „Ära ole lapselik, Anna. Sa ei ole ju enam laps ja mina ka mitte.”

Aga ta ütles: „Ma ei saa iial pärast seda isale ja emale silma vaadata. Ma ei või pärast seda mitte ühelegi inimesele silma vaadata.” See pani mu muretsema ja ma küsisin: „Kas sul on siis nii paha olla?”

Anna mõtles natuke aega, pea kuklas, tunnistades minust mööda kuhugi kaugele. Siis vaatas ta äkitselt jälle mulle otsa, naeratas ja ütles: „Ei, ei, mul ei ole tegelikult paha olla.” Ta küsis täiesti arukalt: „Mikael, kas oled täiesti kindel, et ei ole mind häbistanud?”

Ütlesin, et olen selles täiesti kindel, kuigi ei olnud sisimas nii kindel, kui minu sõnadest oleks võinud arvata. Anna rahunes täiesti, pani käed mulle kaela ümber ja suudles kergelt mu suud, nii et kaotasin pea. „Kas sa armastad mind, Mikael,” küsis ta.

Vandusin ägedalt Jumala enese, püha Neitsi ja kõikide heade pühakute nimel, et armastan teda ja ainult teda rohkem kui midagi muud maailmas, ja et ei ole iial ühtegi teist naist armastanud ja et ma ei saa kedagi teist peale tema armastada, vaid parema meelega suren. Uskusin ja ka teadsin, et kõik oli tõsi, mida ma ütlesin, ja ta kuulas mu sõnu heal meelel. „Kas ka sina armastad mind natuke, Anna?” küsisin lõpuks.

„Ma armastan palju, Mikael,” tunnistas ta varmalt, laiutas käsi, nii et põu kerkis, ja hingas sügavalt, et näidata, kui palju ta mind armastab, ning talle tõusis näkku kirglik puna. Aga minul ei olnud tema suhtes halbu kavatsusi ja ma ei oleks veel julgenud isegi unistada temasse puutumisest rohkem, kui olin juba teinud, vaid leidsin, et olin saanud nii palju, kui ühte väiksesse inimsüdamesse võis mahtuda, ilma et see lõhki läheks. Nii tulvil täis oli mu rind, et mul oli raske hingata.

Mu õnne õndsus kestis Maria ilmumispäevast volbripäevani ja ma kirjutasin ladina keeles suure hulga luuletusi Anna ülistuseks, kelle kogu noorusevõlu ja veetlus ja hinge õilsad omadused olid minu kujutluses seotud püha Anna taevalike iseloomujoontega, nii et mul oli kerge kirjutada. Tõsi küll, nende luuletuste sõnad ja värsimõõt olid elavalt seotud vagade laulude sõnadega, mida me laulsime koolis, aga selles ei olnud minu arvates midagi halba, sest kõik kiidetud kirjutajad laenavad üksteiselt sõnu ja mõtteid. Tuska tegi ainult see, et Anna ei saanud ladina keelest aru. Aga seda paremini oskas ta seada asjad nii, et saime iga päev vahetada isekeskis kasvõi mõne sõna ja vahetada pimedas vööruses salajase suudluse, ja mida kaugemale soe kevad edenes, seda kirglikumaks need varastatud suudlused muutusid, nii et mu kehale sai sellest küllalt ja ma hakkasin öösiti patuseid unenägusid nägema. Mulle on jäänud mõistatuseks, kuidas meister Lauri ja tema naine ei taibanud, mis nende silme all toimus, kuigi võinuks arvata, et üksnes Anna silmade sära ja mu enese kuumavad põsed oleksid võinud panna nad paha aimama.

Volbripäeval põletas perenaine sellide toas söödikute peletamiseks tulikivi ja meister Lauri küsis minult sobiva täku järele ilusa mära paaritamiseks. Tema ilmutatud usaldus meelitas mind ja me rääkisime kaua tulikivi maagilistest omadustest ja rumalast ebausust, et söödikud toovad õnne, ja ma ei mõista, miks valisin oma asja esitamiseks just volbripäeva, kui ma just mingil põhjusel ei pidanud küsimust mära paaritamisest õnnelikuks märgiks meistri igakülgsest usaldusest minu vastu.

Aga mida kaugemale meie vestlus jõudis, seda rohkem kahanes mu vaprus ja seda keerulisemaks muutus mulle see otsustav küsimus, milleks mu südametunnistus ja au mind sundisid. Nõnda venitasin asjaga ja küsisin niisama palju tegelikust uudishimust kui oma harituse ülesnäitamiseks: „Meister Lauri, kui kulla sepp ja kulla kõikide salapäraste omaduste tundja olete õpingute ajal kindlasti kokku puutunud ka tarkade alkeemikutega. Missugused on teie mõtted quinta essentia’st?”

Meister Lauri mühatas sõbralikult ja ütles: „Olen oodanud sinult seda küsimust, Mikael, kuivõrd olen sulle rääkinud, kui palju ja rohkem kui midagi muud kuld maailmas tähendab. Sest sellest peale, kui inimene on jõudnud selgusele kulla tähenduses, sellest peale on ta ka kogu oma teadmiste ja tahtmise jõuga otsinud otseteed kulla üle valitsemiseks. Inimesest, kes õpib odavast tinast kulda valmistama, saab nimelt maailmavalitseja ja rikkam kui kõik teised inimesed. Kui olin noor ja teadmishimuline ja tundsin oma vaesuse taaka, otsisin sageli tutvust spagüüridega ja täielikus usalduses võin sulle kinnitada, Mikael, et tunnen hästi Mercuriuse vormimuutusi ja isegi clavicula Salomonis ja muud okultsed sigillid ei ole mulle võõrad.”

„Meister,” ütlesin, „kas on olemas otsetee?”

„Otsetee võib olemas olla,” nõustus meister Lauri, „aga paljud on rikkunud silmad, laostanud ennast ja oma lähedased, isegi kaotanud mõistuse seda otseteed otsides ja selle otsimine ei ole veel kedagi rikkaks teinud. Ma olen oma silmaga näinud, kuidas tinatükk Leydeni linnas kullaks muutus, aga selle katse tegemine läks nii kalliks, et maksis mitu korda rohkem kulda, kui tinatükk kaalus, ja katse tegija kadus linnast, jättes endast maha üksnes võlgu ja maksmata arveid, nii et linna raad andis kõigis naaberlinnades teada, et ta on petis. Kogemus on mind põhjusega pannud kahtlustama pettuses igaüht, kes kinnitab, et tal on quinta essentia ja et ta oskab kulda valmistada, olgu tal üll siis õppinu keep või maanteehulguse räbaldunud rüü. Kõik, kes quinta essentia’t otsivad, surevad vaesuses ja suures häbis, teinekord koguni võllas või tuleriidal, sest salajane teadmine, mida nad otsivad, on ohtlik teadmine ja hävitab otsija, kuigi mustad teadmised tuleb hoolikalt lahku lüüa lubatud teadmistest, mille püha kirik heaks kiidab.”

„Kas siis ei ole olemas mingit otseteed?” küsisin.

„Kui hea Jumal oleks mõelnud quinta essentia inimestele valitseda,” ütles meister vagalt, „siis oleks ta minu arvates avaldanud selle saladuse Aadamale juba paradiisi hommikul või vähemasti Aabrahamile. Kes valitseb quinta essentia’t, see võib muuta ained teiseks ja tema valduses on ka pika elu saladus, ja küllap ei ole looja eesmärk, et vaene inimene saaks nõnda tohutu võimu looduse üle, vaid niisugune leiutis tähendaks kogu maailmas hirmsat vapustust ja hävitust, sest inimene on ebatäiuslik olend ja vaid Jumal ise püha kolmainsuse kujul on täiuslik. Seda mõistnud, jätsin ajaraiskamise kahtlaste spagüüride seltsis ja õppisin meelsamini oma ameti parimad oskused parimate meistrite töökodades. See õpetus on satis sapienti, aga miski muidugi ei takista teistel katsetada otseteed, kui nad oma rumaluses ja eneseuhkuses kujutlevad, et on Jumalaga võrdsed.”

Lasksin õpetusel meelde jääda, siis hingasin sügavasti ja ütlesin: „Meister Lauri, mul on teile suur palve.”

Meistri olek muutus tõrjuvaks nagu ikka inimesel, kellelt midagi palutakse, aga ta julgustas mind jätkama. „Olete osutanud mulle igakülgset poolehoidu, meister Lauri,” ütlesin. „Olen teinud teie arvutusi ja kirjutanud teie eest kirju ja te olete öelnud, et olen kuulekas ja korralik noormees, ja ennustanud mulle head tulevikku. Pürjelmeistri kirjutajana või rae teenistuses võiksin saada korrapärase sissetuleku ja ma lubaksin tööd rügada ja teha kõik õhtud ka ülemäärast tööd, kui te vaid minu palvega nõustuksite, ja mul ei olegi suuremat soovi, kui et võin öelda teile isa ja kaitsja, ja ma tahan tasuda teie headuse eest ainult heaga, kui tahate mulle headust osutada.”

Meister Lauri sattus kimbatusse ja ütles: „On juba vespri aeg ja ma ei armasta pikka juttu. Kui pead silmas, et maksaksin oma laste õpetamise eest kinni sinu reisi Lüübekisse, et võiksid võõral maal teadmisi juurde ammutada, millise soovi olen su mõnedest juttudest välja lugenud, siis seda soovi ei olegi ehk võimatu täita. Ma olen merekõlbliku laeva osanik ja kaubakirjutajana võiksid laevale kasulik olla, kui see pärast mere lahtiminekut purjed heiskab. Aga kui pead silmas muud, siis räägi ruttu, sest mu aeg on kallis.”

Ta tõusis, et toast lahkuda, ja võttis küünla kätte. Viskusin tema ette põlvili ja ütlesin: „Meister Lauri, andke mulle luba kihluda teie tütre Annaga, ja ma tahan teenida teid eluaeg nagu vähegi suudan ja kasutan kogu oma jõudu, oskusi ja teadmisi, et luua temale ja iseenesele seisusekohane elu.”

Meister võpatas, nii et küünlast tilkus sularasva talle käe peale. Ta hõõrus ägedasti käeselga ja ütles lämbuva häälega: „Sa tahad siis kihluda minu tütre Annaga, koolipoiss Mikael. Ja mis Annal selle asja kohta öelda on?”

Erutusin ja läksin õhinasse ja ütlesin: „Anna on valmis minu kõrval sinu ette põlvili langema ja paluma sinu nõusolekut ja isalikku õnnistust, sest tõepoolest, me kuulume ühte, ja ta on lubanud mulle oma käe ja südame, kui vaid teie, meister Lauri, sellega nõus olete.”

Meister Lauri vappus allasurutud ägedusest, nii et küünlaleek tal käes värises, aga ta kutsus pühakuid, et need ta meelt rahustaksid, ja ütles käheda häälega: „Olen tõesti olnud tobu ja pime, aga nüüd saan selle eest karistuse.”

Siis ütles ta eriti õela häälega: „Oled ikka kaval küll, koolipoiss Mikael, ja ma saan juba aru, et usud, et oledki leidnud otsetee, mida taga otsisid. Mis on teie vahel toimunud?”

Kinnitasin kähku, et meie vahel ei olnud juhtunud midagi halba, vaid et olime täiesti süütus ja kõlbluse vaimus teineteisele igavest truudust vandunud. Meister rahunes sellest märgatavalt. Ta silitas kämblaga oma punetavaid põski, katsus pead, otsekui oleks see valutanud, ja üles siis õige rahulikult:

„Tule koos minuga trepile, Mikael.” Ta laskis mu enda ees uksest välja ja viis mu trepile, ja veel ei olnud päris pime, vaid taevas lainetas kevadine valgus ja mu kuumavaid põski silitas kevadine jahedus. Meister kustutas küünla ja pani selle hoolikalt käest ära. „Vaata õige sinna, koolipoiss Mikael,” soovitas ta, astus mu selja taha, ja võtnud kokku kogu oma tigeda jõu, tõukas mu trepist alla õuele. Ja ega ta ei olnud oma vihahoos mingi nõder või vana mees, vaid ma lendasin nagu müürilõhkuja heitest keset õue ning kukkusin valust ja hirmust kisendades silmili märga sõnnikuhunnikusse.

Kui ma halisedes ja hirmust värisedes end istukile ajasin ja katsusin, kas mu ihuliikmed on veel paigas, kirus meister mind nii jämedate ja roppude sõnadega värdjaks, et ma poleks uskunud, et tema, heast seisusest ja peente kommetega mees, niisuguseid üldse tunneb, ja lubas mu vigaseks lüüa ja anda mind kui võrgutajat rae kätte, kui ma tema kaubahoovile veel kunagi lähenen või tema tütrega kokku saada katsun. Anna tuli trepile isa kõrvale, nuttes kibedasti ja paludes, et ta pehmendaks meelt, aga meister Lauri sakutas tütart juustest ja lükkas ta sisse tagasi. Kui mul oleks olnud puss, oleksin ma vist sellega meistrile kallale karanud ja end igavesse õnnetusse saatnud, aga mul ei olnud õnneks relva kaasas. Mu head rõivad ja nägu haisesid, sest olid sõnnikuga koos, ja et kõik mu ihuliikmed valutasid, siis tundsin end nii armetuna, et ei osanud muud, kui alandlikult piki seinaääri, inimeste pilke vältides tagasi koju hiilida. Olin nagu peksa saanud koer ja mu peas ei olnud ainsatki selget või arukat mõtet.

Roomasin külmast kevadõhtust emand Pirjo seasulgu, nii et siga ärkas üles ja vingatas ehmatusest, aga mu ära tundnud, tuli ta pimeduses minu juurde ja tonkis mind sõbralikult kärsaga. Andsin talle vihaga obaduse, nii et ta valust uuesti ruiatas, aga siis hakkas mul häbi ja ma sügasin ta selga, sest kes ma õieti olin, et valasin oma meelekibeduse ja pettumuse välja süütu looma peale, kes ilmutas minu suhtes rohkem sõprust kui inimesed. Mõtlesin, et kui mul oleks jupp nööri, siis tõmbaksin end oksa, sest ilmselt ei olnud mul maailmas kohta ja ma ei kujutanud ette, kuidas võiksin elada ilma Annata. Ma mõtlesin ka kättemaksule ja tahtsin tuulisel ööl meister Lauri kaubahoovi põlema pista. Veel mõtlesin, et võiksin ehk Anna ära röövida ja põgeneda koos temaga põhja kõrvemaadele laplaste elupaikadesse, kuhu kroonu käsi ei ulatanud, aga ma ei osanud kujutleda, kuidas ta oma peene ihu ja habraste kätega suitsukodades ja põhjapõtrade seas hakkama saaks. Aga mu mõtted katkesid, sest seasulu uksele ilmus seakisast murelikuks muutunud Pirjo, sarvest tõrvik ühes ja ahjuluud teises käes, et minema peletada seavargad, kes tema arvates ta siga kimbutasid.

„Välja sealt nurgast, sa raibe, et saan su seljanahka määrida,” kamandas ta. Aga tõrvikut kergitades tundis ta mu ära ja küsis murelikult: „Ah see oled sina, mu poeg Mikael, mis sinuga on juhtunud?”

Siis tõusid mulle silma kuumad pisarad, ma nutsin ja kurtsin ja ütlesin: „Ema Pirjo, paki mu seljakott ja pane mind reisiks valmis, sest ma pean minema veel täna öösel ja ma ei või selles linnas enam ühelegi inimesele silma vaadata.”

Emand Pirjo mõtles mu sõnade üle tõsiselt järele. Siis ta küsis: „Kas sa oled kellegi tapnud või kedagi haavanud? Kas linna sõjasulased on sul kannul? Kas oled mängus kaotanud? Oled rüvetanud altarit?” Aga kui kinnitasin, et midagi niisugust ei ole juhtunud, ütles ta arukalt: „Kui nii, siis ära parem muretse, vaid tee end hoopis korda, söö kõht täis ja maga end välja. Jutt klaarib asjad ära ja hea nõu on sageli parem kui ülepeakaela jalgalaskmine. Tule siis tuppa, armas poeg, et saan su räpast puhtaks rookida, sest olgu sinuga juhtunud mis tahes, mina sind ei hülga, vaid olen sinu poolt, kuigi tahaksin, et valid selga viletsamad rõivad, kui sind tabab vajadus oma pea täis juua ja neljakäpakil teekraavis roomata.”

Püüdsin end kaitsta, aga emand Pirjo noomis mind ja ütles: „Säästa sõnu, kuni olen sind korda teinud ja andnud sulle lonksu akvaviiti, mis su pea ära klaarib. Sa oled ju juba kuusteist ja täismees ja meestel on kombeks juua, kakelda ja rikkuda oma rõivaid ja ega see riidlemise peale ei parane, sest on looduse viga, kuigi arvasin ekslikult, et oled teistest parem. Tegelikult rahustab see sinu koerustükk mu hinge, sest see näitab, et oled tavaline inimene ja nagu teisedki, nii et ei ole mingi imeloom, nagu olen alati kartnud, et oled.”

Nõnda kõneldes ja noomides võttis ta mu riidest lahti ja pesi mind ja andis mulle puhta särgi selga ja sundis mind ära jooma peekritäie kanget viina, kuni mu enesetunne paranes. Siis võttis ta istet, toetas oma pika lõua kätele, tunnistas mind oma hallide silmadega ja julgustas: „Räägi, mis sul öelda on.”

„Kullassepameister Lauri, et katk teda võtaks, on mind igaveseks ajaks häbistanud,” ütlesin. „Ta on häbistanud mu mehelikkust, usaldust, nii et minul ei saa olla enam elus ainsatki rõõmuhetke, vaid meelsamini oleksin surnud.”

Emand Pirjo ütles: „Imestaksid, kui teaksid, kui mitu rõõmuhetke sul elus veel ees seisab, aga jätka ja räägi selge sõnaga, mis juhtus, et võiksin sulle nõu anda.”

Jutustasin talle alandusest väriseva häälega kõik, kirjeldasin oma armastust ja Anna hellust minu vastu ja lõpetasin oma jutustuse kullassepp Lauri raputava hoobi ja needustega. Kõik ära kuulanud, rahunes emand Pirjo silmanähtavalt ja ütles: „Kartsin juba, et on juhtunud hullem. Kui sul ei ole midagi muud, mille üle muretseda, siis võid päris rahulik olla. Sina ei ole selle ilma esimene vaene kosilane, kelle rikas isa välja viskab, ja ma arvan, et ka mitte viimane, see on kõikide isade loomulik õigus, sest nad tahavad oma tütardele head. Ja ma imestan ainult su rumalust ja lapselikku lihtsameelsust, kui sa tõesti kujutlesid, et kullassepp Lauri tahaks sind väimeheks. Kas sa siis ei tea, et tema auahnus ei lepi vähemaga kui vabahärra. Ta võib seda endale lubada ja ta olevatki juba tütrele mehe välja vaadanud.”

„Aga,” ütlesin, „mina armastan Annat ja Anna armastab mind, ja me ei saa ilma teineteiseta elada, vaid oleme vandunud teineteisele igavest truudust nii paljude pühade vannetega, et me kumbki neid murda ei saa.”

Emand Pirjo raputas pead ja ohkas. „Miks sa valisid just Anna?” küsis ta. „Kas pidasid silmas kaasavara või mida sa õieti arvad temas nägevat, mis eristab teda teistest noortest tüdrukutest?”

Ütlesin ägedasti, et ei ole kaasvara peale kunagi isegi mitte mõtelnud ja ei tahaks meister Laurilt veeringutki, vaid Anna oli kõige ilusam tüdruk Turu linnas ja isegi püha Anna oma taevalikus säras ei saanud temaga ilu poolest võistelda.

„Ta on nii hirmus kõhn ja kahvatu,” ütles emand Pirjo armutult. „Tal on liiga suur suu ja ta vaatab minu arvates natuke kõõrdi. Lisaks on ta lühinägelik nagu tema ema ja ta silmade eriline pehme sära tuleb vaid sellest, ja ta vaimsed anded ei erine tavalistest mitte mingil moel.”

„Ema Pirjo,” ütlesin ägedalt. „Kuulaksin meelsamini sind pilkavat pühi sakramente, kui et sa kõneled niimoodi neiust, keda armastan. Sa tead, kui tänulik ma sulle olen, aga kui sa kõneled niimoodi Annast, siis lähen sedamaid ega tule siia majja enam iial tagasi, vaid lähen kloostrisse või merele ja võõrastesse maadesse.”

Emand Pirjo palus oma solvavate sõnade pärast kohe südamest andeks ja kinnitas, et küllap löövad tal silmad tuld, kuna ta ei osanud näha Anna Lauritütart niisama taevalikus valguses kui mina. „Aga kui tüdruk kord sind armastab ja sina teda, siis mispärast sa muretsed ja kiirustad ja asja ära rikud?” küsis ta. „Kas Anna on sinust rase?”

Eitasin niisugust häbistavat mõtet ägedasti ja küsisin, kas ma olin tema arvates kult või pull, kes kõigepealt mõtleb pelgale lihahimu rahuldamisele. Emand Pirjo rahuneski täiesti ja ütles: „Sel juhul on kõik hästi ja sa ei ole oma elu ära rikkunud, sest ma ei kujuta ette, et sulle kiiruga sõlmitud abielust midagi head tuleks, vaid jookse enne sarved maha ja vaata alles siis ringi ja vali naine.”

Talitsesin ennast ja ütlesin, et ei olnud sugugi mõelnud ummisjalu abiellu tormata, vaid olin palunud ainult luba kihluda, et saaksin kedagi petmata kõlblalt ja vooruslikult Annaga läbi käia. Aga nüüd mõistsin, et olen teinud vea, sest rõõmukarikas oli mu huulilt toorelt ära kistud ja mul ei jäänud muud üle kui põgeneda linnast, kus mind oli igaveseks häbistatud.