Читать книгу Sinuhe, egiptlane - Mika Waltari - Страница 11

Aga kui ma keset päist päeva templist välja astusin, mida ei olnud minuga juhtunud aastaid, avanesid mu silmad veel kord ja ma nägin, et sel ajal kui mina tööd tegin ja õppisin, oli Teeba muutunud. Nägin seda, astudes mööda Oinaste teed ja minnes üle väljakute, sest kõikjal oli endisest rahutum ja inimeste rõivad olid muutunud kallimaks ja luksuslikumaks, nii et volditud seeliku ja kunstjuuste järgi ei võinud enam vahet teha, kes on mees ja kes naine. Veinitubadest ja lõbumajadest kandus tänavatele lärmakat Süüria muusikat ja tänaval oli kuulda üha rohkem võõraid sõnu ja üha jõhkramalt tungisid egiptlaste sekka süürlased ja rikkad neegrid. Egiptuse rikkus ja võimsus olid mõõtmatud, vaenlase jalg ei olnud astunud selle linnadesse juba aastasadu ning mehed, kes ei olnud iial sõda kogenud, olid jõudnud juba keskikka. Kuid kas see tõi inimestele rohkem rõõmu, seda ma ei teadnud, sest kõikide pilk oli rahutu ja kõigil oli kiire ja kõik ootasid midagi uut ega rahuldunud tänase päevaga.

Kõndisin mööda Teeba tänavaid ja olin üksi ja mu süda oli trotsist ja murest raske. Läksin koju ja nägin, et mu isa Senmut oli vanaks jäänud, tema selg oli kühmu vajunud ja tema silm ei seletanud enam kirjatähti. Nägin ka, et ema Kipa oli vanaks jäänud, hingeldas käies ja rääkis veel ainult oma hauast. Sest isa oli kokkuhoitud raha eest neile mõlemale jõe läänekaldal surnutelinnas haua ostnud. Olin seda näinud ja see oli savitellistega müüritud, korralik haud, mille seintel olid tavapärased pildid ja kirjad. Selle kõrval ja ümber oli sada ja tuhat samasugust hauda, mida Amoni preestrid kalli hinnaga korralikele ja kokkuhoidlikele inimestele müüsid, et need saaksid surematuse. Olin ka ema meeleheaks kirjutanud neile hauda kaasapanemiseks Surnute raamatu, et nad pikal teel ära ei eksiks, ja see oli veatult kirjutatud ja suurepärane Surnute raamat, kuigi seal ei olnud maalitud pilte nagu neis raamatutes, mida müüdi Amoni templi raamatuõuel.

Ema andis mulle süüa ja isa küsis mu õpingute järele, aga midagi muud meil üksteisele enam öelda ei olnud ja maja oli mulle võõras ja tänav oli võõras ja võõrad olid ka inimesed tänavaservas. Seetõttu läks mu meel üha kurvemaks, kuni mulle meenus Ptahi tempel ja Thotmes, kes oli minu sõber ja kellest pidi saama kunstnik. Ja ma mõtlesin: „Mul on taskus neli deebenit hõbedat. Lähen kutsun oma sõbra Thotmese, et lõbutseksime üheskoos ja rõõmustaksime oma südant veiniga, sest oma küsimustele ei saa ma niikuinii iial vastust.”

Nii jätsin oma vanematega hüvasti, öeldes, et pean Elu majja tagasi minema, ja päevaloojangu lähenedes leidsin Ptahi templi ja küsisin uksevalvurilt, kus on kunstnike kool, ja ma läksin sisse ja kutsusin õpilast Thotmest. Alles siis sain kuulda, et ta oli juba ammu koolist välja visatud. Õpilased, kellelt tema kohta küsisin ja kellel olid savised käed, sülitasid mu ette maha, kui tema nime nimetasid. Üks neist ütles: „Kui otsid Thotmest, siis leiad ta kõige kergemini õlletoast või lõbumajast.” Teine ütles: „Kui kuuled kedagi jumalaid teotamas, siis on Thotmes kindlasti lähedal.” Ja kolmas ütles: „Sealt, kus kakeldakse ja lüüakse muhke ja haavu, sealt leiad kindlasti oma sõbra Thotmese.” Nad sülitasid mu ette maha, sest ütlesin, et olen Thotmese sõber, kuid nad tegid seda üksnes oma õpetaja pärast, ja kui õpetaja selja keeras, soovitasid nad mul minna veinituppa, mille nimi oli „Süüria Kann”.

Leidsin veinitoa, mille nimi oli „Süüria Kann”. See asus vaestelinna ja suursuguste linnaosa piiril ja selle uksel oli kiri, kus kiideti Amoni viinamäe veini ja sadama veine. Kuid sees oli seintele maalitud lõbusaid pilte, kus paavianid silitasid tantsutüdrukuid ja kitsed puhusid flööti. Põrandal istusid kunstnikud, kes joonistasid usinasti paberile pilte, ja üks vana mees vaatas kurvalt veinikarikat enda ees.

„Sinuhe, savivoolija tahvli nimel,” ütles keegi ja tõusis mind tervitama, kergitades suure imestuse märgiks kätt. Tundsin ära Thotmese, kuigi tema õlarõivas oli räpane ja räbaldunud, silmad punetasid ja laubal oli suur muhk. Ta oli vananenud ja kõhnaks jäänud ja tema suunurkades oli kortse, kuigi ta oli veel noor. Aga kui ta mulle otsa vaatas, oli tema silmades endiselt midagi nakatavalt vaprat ja rõõmsat ja ta kummardas oma pea lähemale, nii et võisime teineteise põski puudutada. Sellest teadsin, et olime ikka veel sõbrad.

„Mu süda on murest raske ja kõik on tühine,” ütlesin talle. „Seepärast otsisin su üles, et rõõmustaksime üheskoos oma hinge veiniga, sest keegi ei vasta mulle, kui küsin: miks?”

Aga Thotmes kergitas oma eesrõivast märgiks, et tal ei ole midagi, millega veini osta.

„Mul on randmetel neli deebenit hõbedat,” ütlesin uhkelt. Kuid Thotmes osutas mu peale, mis oli endiselt paljaks aetud, sest ma tahtsin, et inimesed teaksid, et olen esimese astme preester. Millegi muu üle mul uhkust tunda ei olnud. Nüüd ma muidugi kahetsesin, et ei olnud lasknud juustel kasvada. Seepärast ütlesin kannatamatult:

„Olen arst ja mitte preester. Lugesin ukselt, et siin pakutakse ka sadama veini. Maitseme siis seda, kui see on hea.” Seda öeldes kõlistasin hõbevõrusid oma kätel ja peremees jooksis ruttu mu juurde ja kummardas mu ees ja langetas käed põlvedeni.

„Mul on tagavaraks Siidoni ja Büblose veine, mille pitserid on veel lahti murdmata ja mis on mürrist magusad,” ütles ta. „Ma pakun kirjatud karikatest ka segatud veine. Need hakkavad pähe nagu ilusa tüdruku naeratus ja rõõmustavad südant.” Ta rääkis ja luges üles veel palju muudki, kordagi vahepeal hingamata, nii et ma sattusin segadusse ja vaatasin Thotmesele küsivalt otsa. Thotmes tellis meile segatud veini ja ori tuli ja valas meie kätele vett ja tõi madalale lauale meie ette vaagnatäie küpsetatud lootoseseemneid. Peremees tõi kirjatud karikad. Thotmes tõstis oma karika ja kallas tilga maha, öeldes: „Jumalikule savivoolijale. Võtku katk kunstikooli ja selle õpetajaid!” Ta luges nimepidi üles õpetajad, keda ta kõige rohkem vihkas.

Ka mina tõstsin karika ja kallasin tilga põrandale. „Amoni nimel,” ütlesin, „lekkigu tema lootsik igavesti, lõhkegu tema preestrite kõhud ja katk võtku asjatundmatuid õpetajaid Elu majas.” Kuid seda ütlesin ma vaikse häälega ja vaatasin ringi, ega keegi võõras mu sõnu ei kuule.

„Ära karda,” tähendas Thotmes. „Siin kõrtsis on löödud lõhki nii mitu Amoni kõrva, et nad on tüdinenud kuulamast. Meie, siiajõudnud, oleme niikuinii kadunud. Mina ei saaks isegi mitte oma leiba ja õlut, kui ma poleks taibanud hakata rikaste lastele pildiraamatuid joonistama.”

Ta näitas mulle papüüruserulli, kuhu ta oli minu saabudes pilte joonistanud, ja ma puhkesin naerma, sest ta oli joonistanud kindluse, mille müüre kaitses ründavate hiirte vastu hirmust värisev kass, ja ta oli joonistanud jõehobuse, kes laulis puuladvas, samal ajal kui tuvi vaevaliselt redelist puu otsa ronis. Thotmes vaatas mulle otsa ja tema pruunid silmad naersid. Kuid ta tegi uue rulli lahti ja ei naernud enam, sest esile tuli pilt, kus kiilaspäine, väikest kasvu preester vaaraod nagu ohvrilooma köie otsas templisse talutas. Veel näitas ta pilti, kus väike vaarao kummardas Amoni tohutu kuju ees. Vaatasin talle küsivalt otsa, ta noogutas ja ütles:

„Eks ole ju nii. Piltide üle naeravad ka vanemad, sest need on pöörased. Ajab ju naerma, kui hiir kargab kassile kallale ja preester talutab vaaraod. Kuid need, kes teavad, neil tuleb igasuguseid mõtteid. Seepärast jätkub mul leiba ja õlut, kuni preestrid lasevad valvuritel mu kusagil tänavanurgal surnuks peksta. Seda on ette tulnud.”

„Joome,” ütlesin, ja me jõime veini, aga mu hing ei muutunud rõõmsaks. „Kas on vale küsida: miks?” küsisin.

„Muidugi on see vale,” ütles Thotmes, „sest inimesel, kes julgeb küsida, miks, ei ole kodu ega ulualust ega öömaja Kemimaal. Kõik peab olema, nagu enne, sa tead ju seda, Sinuhe. Värisesin rõõmust ja uhkusest, kui pääsesin kunstikooli, sa ometi mäletad, Sinuhe. Olin nagu allika äärde jõudnud janune. Olin nagu leiba küsiv näljane. Ja ma õppisin palju head. Õppisin, kuidas kunstnik peab joonistuspulka käes hoidma ja kuidas käsitsetakse peitlit ja kuidas tehakse vahast mudel, enne kui kivi kallale asutakse, ja kuidas kivi poleeritakse ja kuidas ühendatakse värvilised kivid ja kuidas maalitakse alabastrit. Aga kui ma ihkasin tööle hakata ja raiuda midagi, millest unistasin, silmadele rõõmuks, siis kerkis mu ette sein ja mind pandi sõtkuma savi, millest voolisid teised. Sest enne kõike muud on valmisvorm. Kunstil on valmisvorm nagu kirjatähtedelgi, ja kes sellest kõrvale kaldub, on neetud. Nii on kõigel oma mudel ja kes mudelist kõrvale kaldub, ei kõlba kunstnikuks. Aegade algusest peale on otsustatud, kuidas kujutatakse seisvat inimest ja kuidas istuvat inimest. Aegade algusest peale on otsustatud, kuidas tõstab hobune jalgu ja kuidas veab härg rege. Aegade algusest peale on otsustatud, kuidas peab kunstnik oma tööd tegema, ja kes sellest kõrvale kaldub, ei kõlba templisse ja temalt võetakse kivi ja peitel. Oh, Sinuhe, ka mina küsisin: miks? Liiga mitu korda küsisin: miks? Sellepärast istungi siin, muhud peas.”

Me jõime veini ja meie tuju paranes ja minu süda läks kergemaks, otsekui oleks seal paise avatud, sest ma ei olnud enam üksi. Ja Thotmes ütles:

„Sinuhe, mu sõber, me oleme sündinud veidral ajal. Kõik liigub ja muudab vormi, nagu savi savivoolija labidal. Rõivad muutuvad, sõnad ja kombed muutuvad ja inimesed ei usu enam jumalatesse, kuigi nad neid kardavad. Sinuhe, vahest sündisime elama maailma päevaloojangu ajal, sest maailm on juba vana, kuna püramiidide ehitamisest on juba tuhat, kaks tuhat aastat möödas. Kui ma sellele mõtlen, tahaksin panna pea kätele ja nutta nagu laps.”

Aga ta ei nutnud, sest me jõime kirjatud karikatest segatud veini ja meie karikat täites kummardas „Süüria Kannu” peremees iga kord ja langetas käed põlvedeni. Iga natukese aja tagant tuli ka ori joostes ja valas meie kätele vett. Mu süda muutus kergeks ja noolkiireks nagu pääsuke talve eel ja ma oleksin tahtnud valju häälega luuletusi lugeda ja kallistada kogu maailma meie ümber.

„Lähme lõbumajja,” ütles Thotmes ja naeris. „Lähme kuulame muusikat ja vaatame tantsutüdrukuid, et meie meel rõõmsaks muutuks, et me enam ei küsiks, miks, et me enam ei nõuaks, et meie karikas täis oleks.”

Andsin peremehele tasuks ühe käevõru ja soovitasin sellega ettevaatlikult ringi käia, sest see oli raseda naise uriinist veel niiske. See mõte tegi mulle kõvasti nalja ja ka peremees naeris magusalt ja andis võrust tagasi suure hulga tembeldatud hõbedat, nii et võisin ka orjale hõbedat anda. Ta kummardas mu ees maani ja peremees saatis meid uksele ja soovitas mul „Süüria Kannu” ikka meeles pidada. Ta ütles, et tunneb paljusid noori, eelarvamusteta tüdrukuid, kes minuga meelsasti tutvuksid, kui läheksin nende juurde, kaenlas temalt ostetud veinikann. Aga Thotmes ütles, et juba tema vanaisa oli maganud nendesamade Süüria tüdrukutega, nii et neid peaks nimetama pigem vanaemadeks kui õdedeks. Olime niisiis lõbusas tujus, sest meie pead olid veini täis.

Kõndisime mööda tänavaid ja päev oli loojunud ja ma õppisin tundma Teebat, kus ei ole kunagi ööd, sest lõbutsevad inimesed muutsid oma toreda linnaosa öösel niisama valgeks, kui see oli päeval. Lõbumajade ees lõõmasid tõrvikud ja tänavanurkadel postide otsas põlesid lambid. Orjad kandsid joostes kandetoole ja eesjooksjate hõiked segunesid majadest kostva muusikaga ja veinist purjujäänute lällutamisega. Piilusime sisse Kuši veinitoa uksest ja nägime neegreid käte ja puunuiadega tagumas trumme, mille kumisev hääl kandus kõhedust tekitavalt kaugele. Nendega võistles helisev, primitiivne Süüria muusika, mis hakkas harjumatuse tõttu kõrvadele, kuid mille rütm köitis meeli ja ajas vere kuumaks.

Ma ei olnud iial üle lõbumaja läve astunud ja kartsin pisut, kuid Thotmes viis mu majja, mille nimi oli „Kass ja Viinamari”. See oli väike, kena maja ja istumiseks olid seal pehmed vaibad, valgus oli ilus kollane ning vile- ja keelpillidele lõid punaseks värvitud peopesadega takti noored, minu silmale ilusad tüdrukud. Kui muusika lõppes, istusid nad meie kõrvale ja palusid, et ma neile veini pakuksin, sest nende kurgud olid kuivad nagu õled. Muusika algas jälle ja kaks alasti tantsutüdrukut esitasid keerulise ja suurt kunsti nõudva tantsu, mida ma suure huviga jälgisin. Et olin arst, siis olin harjunud alasti tüdrukute kehi vaatama, kuid nende rinnad ei hüpelnud ja nende pisikesed kõhud ja tagumikud ei liikunud nii meelitavalt kui siinsetel tüdrukutel.

Kuid muusika muutis mu taas kurvaks ja ma hakkasin igatsema, teadmata, mida ma igatsen. Üks ilus tüdruk võttis mul käest kinni, liibus mu vastu ja ütles, et mul on targad silmad. Tema silmad aga ei olnud rohelised nagu Niilus suvises päikesepaistes ja tema rüü ei olnud kuninglikust linasest, kuigi see jättis rinna paljaks. Seepärast jõin ma veini ega vaadanud talle silma ja mul ei olnud mingit tahtmist nimetada teda oma õeks ja paluda tal koos minuga lõbutseda. Nii et viimane, mida lõbumajast mäletan, oli neegri vihane hoop mulle vastu tagumikku ja muhk, mille pähe sain, kui trepist alla kukkusin. Minuga läks just nii, nagu mu ema Kipa oli ennustanud. Lamasin tänavanurgal, ilma vasekillutagi taskus, õlarõivas räbalais ja muhk peas, kuni Thotmes tõstis mu käsivarre oma tugevale õlale ja saatis mind sadamasillale, kus sain juua janutäie Niiluse vett ning pesta oma nägu, käsi ja jalgu.

Sel hommikul jõudsin Elu majja tursunud silmadega, peas kirvendav muhk, õlarõivas määrdunud, ja ei tundnud enam vähimatki soovi küsida: miks? Ma pidin olema valves kõrvahaigete ja kurtide osakonnas, nii et pesin end kiiresti ja panin selga valge arstirõiva, et sinna minna. Kuid mu õpetaja ja järelevaataja tabas mu koridoris, vaatas mulle näkku ja hakkas mind noomima sõnadega, mida olin raamatutest lugenud ja teadsin peast.

„Mis sinust saab,” küsis ta, „kui sa ööd otsa müüridel ringi kolad ja piiri pidamata veini jood? Mis sinust saab, kui sa veedad aega lõbumajades ja peksad kepiga vastu kannusid ja kohutad inimesi? Mis sinust saab, kui sa lööd lahtisi haavu ja jooksed valvurite eest pakku?”

Kuid täitnud nii oma kohust, naeratas ta endamisi ja ohkas kergendusest, viis mu oma tuppa ja andis mulle juua jooki, mis pidi mu magu puhastama. Mu enesetunne paranes ja ma mõistsin, et vein ja lõbumaja on Elu majas lubatud, kui ma vaid enam ei küsi: miks?