Читать книгу Sinuhe, egiptlane - Mika Waltari - Страница 3

Senmut, keda nimetasin oma isaks, oli Teebas vaestearst. Kipa, kelle nimetasin oma emaks, oli tema naine. Ja neil ei olnud last. Mina tulin nende juurde alles nende vanaduspõlves. Oma lihtsuses nimetasid nad mind jumalate kingituseks, aimamata halba, mida see kingitus neile ükskord toob. Mu ema Kipa andis mulle muinasjutu järgi nimeks Sinuhe, sest talle meeldisid muinasjutud, ja ka mina olin tema ettekujutust mööda tulnud ohtude eest ära tema juurde, nii nagu muinasjutu Sinuhe, kui ta vaarao telgis kohutava saladuse kogemata teada sai, ära jooksis ja põgenes, elas võõrastes maades palju aastaid ja tegi läbi igasuguseid seiklusi.

Kuid see oli vaid lihtsameelne jutt, ema lapselikule hingele kohane, ja ta lootis, et ka mina õnnetuste vältimiseks hädaohtude eest alati ära põgenen. Seepärast andis ta mulle nimeks Sinuhe. Kuid Amoni preestrid ütlesid, et inimese nimi on endeline. Nii saatis võib-olla just nimi mind hädaohtudesse ja seiklustesse ja võõrastesse maadesse. Küllap oli see nimi, mis tegi mind osaliseks kohutavates saladustes, kuningate ja nende naiste saladustes, mis võivad surma tuua. Lõpuks tegi mu nimi minust väljasaadetu ja maapagulase.

Kuid niisama lapselik, nagu oli vaese Kipa mõte, kui ta mulle selle nime andis, niisama lapselik oleks kujutleda, et nimel oleks inimese saatusele mingit tähtsust. Ma usun, et minuga oleks läinud samuti, kui mu nimi ka oleks olnud Kepru või Kafran või Mose. Ometi ei saa eitada, et Sinuhest sai maapagulane, samal ajal kui Heb, pistriku poeg, krooniti Horemhebi nime all punase ja valge krooniga ülamaa ja ala-maa valitsejaks. Nõnda et nimest kui endest uskugu igaüks, mida vaid soovib. Annab ju usk igaühele tröösti elu äpardustes ja armetuses.

Mina sündisin suure kuninga, vaarao Amenhotep III valitsemisajal ja samal aastal sündis tema, kes tahtis elada tões ja kelle nime ei tohi enam nimetada, sest see on neetud nimi, kuigi siis ei teadnud seda veel keegi. Seetõttu valitses palees tema sündides suur rõõm ja kuningas tõi rohkeid ohvreid Amoni suures templis, mille ta oli ise ehitada lasknud, ja ka rahvas oli rõõmus, teadmata, mis oli tulemas. Suur kuninglik abikaasa Teje oli nimelt asjata oodanud poisslast, kuigi ta oli olnud suur kuninglik abikaasa juba kakskümmend kaks aastat ja tema nimi oli kirjutatud templites ja raidkujudel kuninga nime kõrvale. Seepärast kuulutati tema, kelle nime ei tohi nimetada, pidulike talitustega kuningliku võimu pärijaks, niipea kui preestrid olid jõudnud toimetada ümberlõikamise.

Aga tema sündis alles kevadel külviajal, sel ajal kui mina, Sinuhe, saabusin juba eelmisel sügisel, kui tulvavesi oli kõige kõrgem. Kuid oma sündimise päeva ma ei tea, sest tulin mööda Niilust väikeses kõrkjalootsikus, mis oli pigiga tihitud, ja mu ema Kipa leidis mu kaldalt roostikust oma maja läve lähedalt, nii kõrgele oli vesi tookord tõusnud. Pääsukesed olid äsja tulnud ja vidistasid mu pea ümber, aga mina olin vait ja Kipa arvas mind surnuks. Ta viis mu majja, soojendas mind söetule ääres ja puhus mulle suhu hingeõhku, kuni ma hakkasin vaikselt häälitsema.

Mu isa Senmut jõudis oma haigetekülastuselt koju, kandes kaht parti ja vakatäit jahu. Ta kuulis minu viginat ja arvas, et mu ema on kassipoja võtnud, ning hakkas teda noomima. Aga mu ema ütles: „Ei, see ei ole kass, ma olen hoopis poja saanud! Rõõmusta, mu mees Senmut, meile on poeg sündinud.”

Isa vihastas ja ütles, et naine on peast põrunud, aga Kipa näitas mind oma mehele ja minu abitus liigutas isa hinge. Nii võtsid nad mu oma lapseks ja lasksid ka naabritel uskuda, et ma olin sündinud Kipast. See oli tema edevus ja ma ei tea, kui paljud teda uskusid. Kuid kõrkjalootsiku, milles ma olin tulnud, hoidis Kipa alles ja riputas selle toa lakke voodi kohale. Mu isa võttis oma parima vasknõu ja viis selle templisse, lastes mind sündinute raamatusse kirja panna kui oma poja ja Kipa sünnitatu. Kuid ümberlõikamise toimetas ta ise, sest ta oli arst ja kartis preestrite nuge, mis panid haavad mädanema. Seepärast ei lasknud ta preestritel minusse puutuda. Kuid võib-olla tegi ta seda ka kokkuhoidlikkusest, sest vaestearstina ei olnud ta jõukas mees.

Muidugi ei mäleta ma seda ise, aga mu ema ja isa on mulle sellest jutustanud nii palju kordi ja samade sõnadega, et ma seda usun, ja ei ma tea põhjust, miks nad oleksid pidanud mulle valetama. Kuid kogu lapsepõlve uskusin ma, et nad on mu pärisvanemad, ja minu lapsepõlve ei tumestanud ükski mure. Tõtt rääkisid nad mulle alles siis, kui mu poisilokid maha lõigati ja minust sai nooruk. Nad tegid seda, sest kartsid ja austasid jumalaid, ja mu isa ei tahtnud, et ma eluaeg vales elaksin.

Kuid kes ja kust ma olin ja kes olid mu vanemad, seda ma ei saanudki teada. Arvan seda siiski teadvat põhjustel, millest jutustan hiljem, kuigi see on vaid minu arvamus.

Tean kindlalt üksnes seda, et mina ei olnud ainus, kes pigitatud kõrkjalootsikus allavoolu tuli. Teeba oma templite ja paleedega on ju suur linn ning templite ja paleede ümber oli lõputult vaeste savionne. Suurte vaaraode ajal oli Egiptus palju maid alistanud ja koos suuruse ja rikkusega muutusid kombed ning Teebasse saabus võõramaa kaupmehi ja ametimehi, kes ehitasid linna oma jumalatele templeid. Niisama suur kui oli luksus, rikkus ja hiilgus templites ja paleedes, oli vaesus väljaspool müüre. Paljud vaesed jätsid oma lapsed saatuse hooleks, aga ka paljud rikkad naised, kelle mees oli reisil, saatsid oma abielurikkumise märgi kõrkjalootsikus allavoolu. Vahest oli mind hüljanud laevamehe naine, kes oli oma meest petnud Süüria kaupmehega. Vahest olin ma võõramaalase laps, sest mind ei olnud ümber lõigatud. Kui mu poisilokid olid maha aetud ja ema Kipa oli selle väikesesse puukirstu minu esimese sandaali kõrvale tallele pannud, vaatasin kaua kõrkjalootsikut, mida ta mulle näitas. Kõrkjad olid kollased ja murdunud ja söenõu suitsust tahmased. Paat oli kokku seotud linnupüüdja sõlmedega, aga midagi muud see minu tõelistest vanematest jutustada ei osanud. Nõnda sain ma oma südamesse esimese haava.