Читать книгу Sinuhe, egiptlane - Mika Waltari - Страница 7

Tolleks ajaks olid Amoni preestrid Teebas võtnud enda kätte kõik kõrgema kasvatuse õigused ja ei olnud võimalik õppida ühtki kõrgemat ametit, ilma et oleks preestritelt enne lõputunnistust saanud. Igaüks mõistab, et Elu maja ja Surma maja on loomulikult juba ammustest aegadest kuulunud templimüüride vahele, nagu ka jumalateteaduste kõrgem kool ülema astme preestrite kasvatamiseks. Matemaatika ja astronoomia teaduskonnast võib veel arvata, et need on preestrite alaga seotud, aga kui preestrid said enda alluvusse ka kaubanduskoolid ja õigusteaduskonna, hakkas haritlaste hulgas sugenema kahtlus, et preestrid sekkuvad asjadesse, mis kuuluvad rohkem vaaraole ja maksuametile. Kaubandus- ja õigusteaduskonnas küll ei nõutud preestriks pühitsemist, aga et Amoni valduses oli vähemalt viiendik Egiptusemaast ja niisiis ka kaubandusest ning et preestrite mõjuvõim oli kõikidel aladel suur, siis tegi iga suurkaupmeheks püüdlev ja haldusalale soovija targasti, kui sooritas ka alama astme preestrieksami ning alistus nõnda Amoni kuulekaks teenriks.

Kõige suurem oli muidugi õigusteaduskond, sest see andis teadmised ja aluse ükskõik millisele ametile, oli see siis maksukoguja amet, haldusametid või edukas sõjaväeteenistus. Täheteadlaste ja matemaatikute väike rühm elas oma loengusaalis omaenda hajameelset elu ning suhtus kaubaarvestuse ja maamõõtmise loengule tormavatesse tõusikutesse sügava põlgusega. Kuid Elu maja ja Surma maja elasid templi territooriumil müüride vahel täiesti omaette ning nende õpilaste vastu tundsid kõik templi ülejäänud õppijad hirmusegust austust.

Kuid enne, kui võisin oma jala üle Elu maja läve tõsta, tuli mul sooritada jumalateõpetuse teaduskonnas alama astme preestrieksam. Mul kulus selleks kolm aastat, sest samal ajal käisin ma koos isaga haigeid külastamas, et õppida oma tulevase elukutse jaoks tema kogemustest. Ma elasin kodus, veetsin aega nagu varemgi, kuid pidin iga päev mõnel loengul käima. Õigusteaduskonda soovijad tegid alama astme preestrieksami ära sageli mõne nädalaga, kui neil juhtus olema kõrges ametis sõpru ja soovitajaid. Eksamil nõuti lisaks kirjutamis- ja lugemisoskusele ainult pähetuubitud pühi tekste ja peast pidi oskama ka lugusid pühadest kolmainsustest ja pühadest üheksaainsustest, mille tipp oli muidugi alati kõikide jumalate kuningas Amon. Kuid kogu selle päheõppimise ja masinliku meelespidamise lõppeesmärk oli lämmatada õppijate loomulik soov mõelda iseseisvalt ja õpetada neid pimesi usaldama päheõpitud tekstide tähendust. Alles pärast pimesi Amoni võimule alistumist võis õppur saada esimese astme preestriks. Ma ei tea, kuidas õpetati kord-korralt kahanevat ja vananevat õppurite hulka kolmandal, neljandal ja viiendal astmel, sest ülema astme preestritel olid omad, pühalt varjatud salajased talitused. Juba teise astme preester pidi olema suuteline rahvahulga ees oma kepi maoks muutma. Nad pidid templi eesõuel harjutama teisigi silmamoondustrikke ja nende koolitusse kuulusid paastud ja öised ülevalolemised, nägemuste ja unenägude seletamine. Mingit kindlat teadmist sellest kõigest ja lõppeesmärgist ei ole ilmselt kellelgi peale nende preestrite, kes on kõik need astmed läbi käinud. Teise astme preestrid võisid vahel rahutumatel aegadel veel lobiseda, kuid ülema astmete preestritest ei tea ma, et nad oleksid iial pühitsematutele jumalate saladusi avaldanud.

Ma õppisin templit tundma ning templi võimsus ja tohutu rikkus avaldasid mu poisikesehingele sügavat muljet. Juba eesõuedes ja templikodades hommikust õhtuni tunglev rahvas oli vaatamist väärt. Kõik rahvakihid, eri keeled ja nahavärvid tulid austama Amonit, paluma head käekäiku endale, oma ettevõttele ja omastele või tooma Amonile kingitusi, mis Amon oli ära teeninud, kaitstes äriettevõtteid, tervist ja kaupmehekavalust. Mu silmavaade nüristus, nähes aardeid, kalleid nõusid, elevandiluust kujukesi ja mustast puust laekaid. Mu nina nüristus, haistes viiruki ja kallite vaikude lõhna. Mu kõrvakuulmine nüristus, kuulates võõraid keeli ja püha peastlugemist, mida rahvas enam ei mõistnud. Amoni võimsus rusus mu maatasa, nii et nägin öösel halbu unenägusid ja kaeblesin unes.

Alama astme preestrieksami sooritajad olid jagatud rühmadesse vastavalt sellele, missuguseid eksameid nad tulevikus teha mõtlesid. Meie, Elu maja tulevased õpilased, moodustasime oma rühma, kuid ma ei leidnud oma kaaslaste hulgast ühtki lähedast sõpra. Olin Ptahori targa hoiatuse meelde jätnud ja tõmbusin endasse, täites alandlikult iga käsu ja teeseldes taipamatut, kui teised keelt teritasid või jumalaid pilkasid, nagu poistel kombeks. Meie hulgas oli ülemate eriarstide poegi, kelle isade haigetekülastusi, nõuandeid ja ravi kaaluti kullaga. Oli ka lihtsate maa-arstide poegi, sageli meist teistest vanemaid, juba täiskasvanuid, kohmakaid ja pruunikspõlenuid, kes püüdsid oma argust varjata ja õppetükid korralikult pähe tuupida. Oli alama sünnipäraga poisse, kellel oli loomupärane janu teadmiste järele ja kes püüdsid lahku lüüa oma vanemate ametitest ja seisusest, kuid neid koheldi rangemalt ja neilt nõuti kõige rohkem, sest preestrid tundsid vaistlikku kahtlust nende suhtes, kes endisega rahul ei olnud.

Ettevaatlikkus tuli mulle kasuks, sest peagi panin tähele, et preestritel olid meie seas oma salakuulajad ja käsualused. Ettevaatamatu sõna, väljaöeldud kahtlus või omavaheline pilge sai preestritele ruttu teatavaks ning süüdlane kutsuti uurimisele ja karistust saama. Oli poisse, kes pidid taluma kepihoope, ja ka neid, kes aeti templist välja ja kelle ees sulgusid igaveseks Elu maja uksed nii Teebas kui ka mujal Egiptusemaal. Kui neil oli hakkamist, siis võisid nad saada sõjaväe kondisaagijate abiliseks asumaades, või nad lõid endale ise tuleviku Kušimaal või Süürias, sest Egiptuse arstide hea kuulsus oli teada kogu maailmas. Kuid enamik neist libastus teelt ja nad jäid tühisteks kirjutajateks, kui nad kirjutamisoskuse juba ära õppinud olid.

Kirjutamis- ja lugemisoskus andsid mulle ka vanemate kaaslaste ees hea edumaa. Olin enda arvates Elu majja astumiseks juba päris küps, kuid pühitsemine lükkus edasi ja mul ei olnud julgust küsida, millest see tuli, sest seda oleks peetud tõrksuseks Amoni suhtes. Nii raiskasin oma aega, kirjutades ümber surmatekste, mida müüdi templi eesõuedes. Mu hing mässas ja ma muutusin kurvameelseks. Paljud andetumad kaaslased olid juba alustanud õpinguid Elu majas. Leidsin, et olin isa juhendamisel saanud neist parema alghariduse. Hiljem olen mõelnud, et Amoni preestrid olid minust targemad. Nad nägid mind läbi, nad aimasid mu trotsi ja kahtlemist ja panid mu seepärast proovile.

Mu kurvameelsus kasvas, mu unenäod olid rahutud ja sageli otsisin õhtuti Niiluse kallastel üksindust, vaadates päikeseloojangut ja tähtede süttimist. Mul oli tunne, nagu oleksin haige. Tütarlaste naer tänaval piinas ja vihastas mind. Igatsesin midagi, mida ma ei tundnud, ning muinasjuttude ja luuletuste mürgine mesi voolas mu hinge, muutes südame nõrgaks ja tuues pisarad silma, kui olin üksi. Isa vaatas mind vahetevahel, endamisi muiates, ja Kipa hakkas veel ägedamalt kui varem rääkima mulle petlikest naistest, kelle mehed olid reisil ja kes kutsuvad ilusaid noormehi endaga lõbutsema.

Lõpuks teatati mulle, et on käes minu kord templis valvet pidada. Pidin minema nädalaks elama templi siseruumidesse ja selle aja jooksul ei tohtinud ma templi maa-alalt lahkuda. Ma pidin puhastuma ja paastuma ja isa lõikas kiiresti ära mu poisikiharad ning kutsus naabrid peole, et tähistada minu täisealiseks saamise päeva. Sellest peale tuli mind nimelt täisealiseks arvata, sest olin küps preestriks pühitsemiseks, nii tühine ja tähtsusetu talitus kui see ka oli. Kuid ka niisugusena tõstis see mind lähinaabritest ja eakaaslastest kõrgemale.

Kipa oli andnud oma parima, kuid mesileibadel ei olnud mu suus õiget maiku ning naabrite rõõm ja rämedad naljad ei pakkunud mulle lõbu. Õhtul, kui naabrid olid lahkunud, valdas kurvameelsus ka Senmutit ja Kipat. Senmut hakkas jutustama minu sündimise lugu, Kipa aitas tal meenutada ja mina silmitsesin nende sängi kohal rippuvat kõrkjalootsikut. Selle tumedaks tõmbunud, murdunud kõrred tegid mu südamele haiget. Mul ei olnud siin maailmas tõelist isa ja ema. Olin üksi tähtede all suures linnas. Võib-olla olin Kemimaal üksnes vilets võõramaalane. Võib-olla oli mu sünnipära häbiväärne saladus.

Mu südames oli haav, kui läksin templisse, kaasas Kipa hoole ja armastusega valmistatud pühitsemisrõivad.