Читать книгу Sinuhe, egiptlane - Mika Waltari - Страница 6

Nõnda saabus päev, kui mu isa pani ülle oma parima, äsja pestud rõiva ja kaela Kipa tikitud laia krae. Ta läks Amoni suurde templisse, kuigi talle hingepõhjas preestrid ei meeldinud. Kuid ilma preestrite abi ja sekkumiseta ei toimunud Teebas enam midagi ja samuti kogu Egiptusemaal. Preestrid mõistsid õigust ja kuulutasid välja kohtuotsused, nii et julge mees võis kuningagi mõistetud karistuse eest pageda templi kaitse alla ja puhtaks saada. Preestrite käes oli kogu kõrgemateks ametiteks vajalik haridus. Preestrid ennustasid veetõuse ja tulevase saagi suurust ning määrasid seejärel riigimaksud. Kuid miks peaksin sellest enam jutustama, kui kõik on jälle endine ja miski ei ole muutunud.

Arvan, et see kummardamas käimine ei olnud isale sugugi kerge. Ta oli elanud kogu oma elu vaestearstina vaestelinnaosas ja võõrdunud templist ja Elu majast. Nüüd pidi ta nagu teisedki varanduseta isad seisma järjekorras templi halduspoolel ja ootama, millal kõrgestisündinud preester teda suvatseb vastu võtta. Näen neid praegugi enda ees, kõiki neid vaeseid isasid, kes oma parimais rõivais istuvad templiõuel, unistades auahnelt oma poegadele paremast elust, kui neile endile oli osaks langenud. Sageli tulevad nad Teebasse pika maa tagant, jõepaatide reisijatena, moonakott kaasas, ja kulutavad kõik, mis neil on, uksehoidjate ja kirjutajate äraostmiseks, et pääseda kullaga kirjatud, kalli võidega võitud preestri jutule. Preester kirtsutab nende haisu peale nina ja räägib nendega üleolevalt. Ometi vajab Amon alalõpmata uusi teenreid. Rikkuse ja võimsuse kasvades tarvitab ta üha suuremat hulka kirjaoskajaid, aga ikkagi peab iga isa seda jumalikuks armuks, kui tal õnnestub saada oma poeg templisse, kuigi teeb tegelikult poja näol templile kullastki kallima kingituse.

Isa käiku saatis hea õnn, sest ta jõudis oodata vaevalt et pärastlõunani, kui temast juhtus mööduma vana õpingukaaslane Ptahor, kellest oli aja jooksul saanud kuninglik koljuavaja. Isa võttis julguse kokku ja kõnetas teda ning Ptahor lubas meid oma kõrges isikus külastada, et mind näha.

Kokkulepitud päevaks varus isa hane ja parimat veini. Kipa küpsetas ja torises. Meie köögis levis õnnis hanerasva lõhn, nii et kerjused ja pimedad kogunesid meie maja ette tänavale, püüdes laulda ja mängida, et peost osa saada, kuni Kipa jagas siunates neile hanerasvasse kastetud leibu ja sai neist lahti. Thotmes ja mina pühkisime puhtaks tänava kaugele linna poole välja, sest isa oli soovitanud Thotmesel, kui võõras saabub, lähedusse jääda, juhuks kui see võib-olla ka Thotmesega rääkida tahaks. Meie olime ainult kaks poisikest, aga kui isa süütas terrassil viirukinõu, mis suitsema hakkas, oli meil pidulik tunne, nagu oleksime templis. Mina valvasin kannu, kus oli lõhnav vesi, ja kaitsesin kärbeste eest puhast valget linast palakat, mille Kipa oli tegelikult oma haua tarvis kõrvale pannud, aga mis nüüd Ptahori käterätikuks välja võeti.

Pidime kaua ootama. Päike loojus ja õhk jahenes. Viiruk põles rõdul lõpuni ja hani särises nukralt küpsetusaugus. Mul läks kõht tühjaks ja ema Kipa nägu venis pikaks ja muutus kalgiks. Isa ei öelnud midagi, kuid pimeduse saabudes ei tahtnud ta enam lampe süüdata. Me istusime kõik terrassil järidel ja ei tahtnud üksteisele näkku vaadata. Ma sain aimu, kui suuri muresid rikkad ja kõrgestisündinud oma mõtlematuses võivad tuua väikestele ja vaestele.

Kuid lõpuks paistis tänavalt tõrvikute lõõm ja mu isa kargas püsti ja tõi jooksuga köögist söe, et süüdata mõlemad rasvalambid. Mina tõstsin värisedes veenõu endale sülle ja Thotmes mu kõrval hingas erutatult.

Kuninglik koljuavaja Ptahor saabus lihtsas kandetoolis, mida kandsid kaks neegerorja. Kandetooli ees tuli õõtsuva tõrvikuga priske teener, kes oli silmanähtavalt purjus. Lõõtsutades ja rõõmsaid tervitusi hõigates astus Ptahor kandetoolist välja, et teretada isa, kes tema ees kummardas ja langetas käed põlvedeni. Ptahor pani käe talle õlale, kas märgiks, et nii pidulik ei pruugi olla, või tuge otsides. Mu isale toetudes andis ta tõrvikut kandvale teenrile müksu ja käskis tal sükomoori all peatäie välja magada. Neegrid viskasid kandetooli akaatsiapõõsastesse ja istusid maha, käsku ootamata.

Üha isa õlale toetudes astus Ptahor terrassile. Mina valasin vastuväidetest hoolimata tema kätele vett ja ulatasin talle linase käterätiku, aga ta palus minul oma käed ära kuivatada, kui olin need kord märjaks teinud, ja kui ma sellega valmis sain, tänas ta mind sõbralikult ja ütles, et ma olen ilus poiss. Isa juhatas ta leeniga auistmele, mille ta oli vürtsikaupmehe majast laenanud, ja Ptahor istus ja vaatas rasvalampide valgel oma pisikeste, uudishimulike silmadega ringi. Natuke aega ei öelnud keegi midagi. Siis palus Ptahor vabandavalt köhatades midagi juua, sest pikk tee oli kurgu ära kuivatanud. Mu isa rõõmustas ja kallas talle veini. Ptahor nuusutas ja maitses seda umbusklikult, kuid tühjendas siis ilmse naudinguga karika ja ohkas kergendatult.

Ta oli väike, kiilaks aetud, kõverate jalgadega mees, kelle rinnad ja kõht ripendasid rüü õhukese kanga all. Tema kaelusel oli vääriskive, kuid kaelus oli plekiline nagu ka tema rüü, ja ta haises veini, higi ja võide järele.

Kipa pakkus talle vürtsikooke, õlis hautatud väikesi kalu, puuvilju ja hanepraadi. Ptahor sõi viisakalt, kuigi oli küllap äsja tulnud healt söömaajalt. Ta maitses igat toitu ja ütles kiidusõnu, mis Kipat suuresti rõõmustasid. Tema palvel viisin toitu ja õlut ka neegritele, kuid nemad vastasid minu viisakusavaldusele ainult häbematusi hüüdes ja küsides, kas paksmagu hakkab varsti minema. Teener norskas raskelt sükomoori all ja mul polnud tahtmist teda äratada.

Õhtu kujunes üsna segaseks, sest ka mu isa jõi veini rohkem, kui ma teda kunagi olin joomas näinud, nii et lõpuks istus Kipa köögis, hoides pead käte vahel ja õõtsutades ülakeha raskelt edasi-tagasi. Kui veinikruus oli tühi, jõid nad isa arstimisveine, ja kui need otsa said, kõlbas neile tavaline lauaõlu, sest Ptahor kinnitas, et tema ei ole pirtsakas.

Nad rääkisid õpinguajast Elu majas, jutustasid naljalugusid oma õpetajatest ja embasid teineteist, terrassil vaevu püsti seistes. Ptahor rääkis oma kogemustest kuningliku koljuavajana ja kinnitas, et see on see viimane amet, mille peale arstil välja õppida tasub, ja sobib rohkem Surma majja kui Elu majja. Aga sel alal oli vähe tööd, ja tema oli alati olnud laisk mees, nagu mu isa, Senmut salliv, kindlasti hästi mäletab. Inimese kolju, kui välja arvatud hambad, kurk ja kõrvad, mis nõuavad eriarsti, on tema arvates kõige lihtsam ära õppida, ja nii oligi ta valinud selle.

„Aga,” ütles ta, „kui minust oleks vähegi meest olnud, oleksin jäänud tavaliseks ausaks arstiks ja jaganud elu, selle asemel et nüüd on minu saatus jagada surma, kui sugulased vanainimestest ja ravimatutest haigetest ära tüdinevad. Ma jagaksin elu, nii nagu sina, mu sõber Senmut. Võib-olla oleksin vaesem, kuid elaksin auväärsemat ja karskemat elu kui praegu.”

„Ärge uskuge teda, poisid,” ütles mu isa, sest ka Thotmes istus juba koos meiega ja oli saanud pihku väikese veinikarika. „Olen uhke, et võin nimetada oma sõbraks kuninglikku koljuavajat Ptahorit, kes on terves Egiptuses oma alal kõige silmapaistvam mees. Kas ma siis ei mäleta tema imelisi koljuavamisi, millega ta päästis elule kõrgestisündinuid ja alamalsündinuid ja äratas hämmastust kõigis. Ta laskis välja kurje vaime, kes inimesi hulluks ajasid, ja kõrvaldas nende ajudest vaimude ümmargused munad. Tänulikud haiged on annetanud talle kulda ja hõbedat, kaelakeesid ja joomaastjaid.”

„Aga veel rohkem on annetanud tänulikud sugulased,” ütles Ptahor pehme keelega. „Sest kui ma teen kogemata terveks ühe kümnest, ühe viiekümnest, ei, ütleme, et ühe sajast, siis seda kindlam on ülejäänute surm. Oled sa kuulnud ühestki vaaraost, kes oleks elanud rohkem kui kolm päeva pärast kolju avamist? Ei, minu tulekivist noa alla saadetakse ravimatud ja hullud, seda kiiremini, mida rikkamad ja suursugusemad nad on. Minu käsi vabastab kannatustest, minu käsi jagab pärandusi, maavaldusi, karja ja kulda, minu käsi tõstab vaaraod troonile. Seetõttu kardetakse mind ja mulle ei julge keegi vastu vaielda, sest ma tean liiga palju. Kuid mis lisab teadmist, see lisab muret, ja nii olen ma väga õnnetu inimene.”

Ptahor nuttis natuke aega ja pühkis nina Kipa surnulinasse. „Sina oled vaene, aga aus, Senmut,” nuuksus ta. „Sellepärast ma armastan sind, sest mina olen rikas, aga mäda. Ma olen väga mäda, nagu sõnnikukook, mille härg teele jätab.”

Ta võttis oma vääriskividega kaeluse ja riputas selle isale kaela. Pärast seda hakkasid nad laulma laule, mille sõnadest ma aru ei saanud, kuid Thotmes kuulas huviga ja ütles, et mahlakamaid laule ei lauldud ka sõdurite majas. Kipa hakkas köögis valjusti nutma ja üks neeger tuli akaatsiapõõsast, võttis Ptahori sülle ja tahtis teda kandetooli viia, sest magamamineku aeg oli ammu käes. Kuid Ptahor hakkas vastu ja kurtis haledalt, hüüdis valvureid appi ja kinnitas, et neeger tapab ta. Kuna mu isast abi ei olnud, peletasime Thotmes ja mina neegri keppidega minema ja see vihastas ning läks ropult siunates oma teed, võttes oma kaaslase ja kandetooli kaasa.

Pärast seda kallas Ptahor õllekruusi endale pähe tühjaks, palus võiet, et võida oma nägu, ja tahtis õuetiiki kümblema minna. Thotmes sosistas mulle, et peame vanamehed magama panema, ja läkski nii, et minu isa ja kuninglik koljuavaja uinusid kaelakuti Kipa abieluvoodis, vandudes viimaste sõnadena pehme keelega teineteisele igavest sõprust.

Kipa nuttis ja kiskus juukseid ja puistas küpsetusaugust endale tuhka pähe. Mind piinas mõte, mida ütlevad naabrid, sest lärm ja laul olid vaiksel õhtul ümberringi kaugele kostnud. Kuid Thotmes oli rahu ise ja ütles, et on sõdurite majas ja oma isa kodus hullematki näinud, kui sõjavankrite mehed rääkisid möödunud aegadest ning karistusretkedest Süüriasse ja Kušimaale. Ta kinnitas, et vastupidi, õhtu läks igati korda, sest vanamehed ei tellinud lõbumajast pillimängijaid ja tüdrukuid, kes neid tantsuga lõbustaksid. Tal õnnestus Kipat rahustada, ja koristanud, nagu oskasime, peo jäljed, läksime magama. Teener jäi sükomoori alla norskama ja Thotmes tuli minu voodi äärde, pani käe mulle kaela ümber ja rääkis tüdrukutest, sest ka tema oli veini joonud. Kuid mind see ei huvitanud, sest ma olin mõne aasta temast noorem, ja jäin varsti magama.

Ärkasin hommikul vara, sest kuulsin magamistoast koperdamist ja kolinat. Kui ma sinna läksin, magas mu isa üha sügavalt, rõivas üll ja Ptahori kaelus kaelas, kuid Ptahor oli end põrandal istukile ajanud, hoidis pead käte vahel ja küsis hädise häälega: „Kus ma olen?”

Tervitasin teda lugupidavalt, langetades käed tema ees põlvedeni, ja ütlesin, et ta on endiselt sadama linnaosas vaestearsti Senmuti majas. See rahustas Ptahorit ja ta palus minult Amoni nimel õlut. Meenutasin talle, et ta oli õllekruusi endale pähe tühjaks kallanud, mis ka tema rõivastest näha oli. Siis ta tõusis püsti ja ajas end sirgu, kortsutas väärikalt kulmu ja astus õue. Valasin tema kätele vett ja ta kummardus ohkides ja palus, et kallaksin vett ka tema kiila pea peale. Thotmes, kes oli samuti üles ärganud, tõi talle kannutäie hapupiima ja soolakala. Need ära söönud, muutus Ptahor jälle rõõmsaks, läks sükomoori all magava teenri juurde ja hakkas teda kepiga nüpeldama, kuni mees ärkas ja tõusis üles, rõivad rohust plekilised ja nägu mullane.

„Sa vilets siga,” ütles Ptahor ja nähvas talle veel korra kepiga. „Nii hoolitsed sa siis oma isanda eest ja kannad tema ees tõrvikut? Kus mu kandetool on? Kus mu puhtad rõivad on? Kus mu ravimarjad on? Kao mu silmist, sa vilets varas ja siga!”

„Olen varas ja oma peremehe siga,” ütles teener alandlikult. „Mida käsid, isand?”

Ptahor andis talle korralduse ja teener läks kandetooli otsima. Ptahor võttis sükomoori all mõnusalt istet, toetades selga vastu puutüve, luges luuletuse, mis rääkis hommikust, lootostest ja jões kümblevast kuningannast, ja jutustas siis meile kõigest niisugusest, mida poisid meelsasti kuulata tahavad. Ka Kipa ärkas, tegi tule üles ja läks siis magamistuppa isa juurde. Tema hääl kostis meile õue ära ja kui isa siis lõpuks, puhas rõivas üll, õue tuli, oli ta väga kurb.

„Sul on ilus poeg,” ütles Ptahor. „Tema rüht on nagu printsil ja tema silmad on leebed nagu gasellil.” Aga kuigi ma olin alles poisike, mõistsin siiski hästi, et ta räägib nii selleks, et me unustaksime, kuidas ta oli end eelmisel õhtul üleval pidanud. Ta ütleski varsti: „Kas poiss ka midagi oskab? Kas tema vaimu silmad on niisama avali, nagu on tema keha silmad?”

Siis tõin ma oma kirjutustahvli ja ka Thotmes võttis oma kirjutustahvli. Silmitsenud hajameelselt sükomoori latva, dikteeris kuninglik koljuavaja mulle väikese luuletuse, mida ma mäletan tänini. See kõlas nii:

„Rõõmusta, noormees, oma nooruse üle,

sest vanadusel on kurgus tuhk

ja palsameeritud keha ei naera

oma pimedas hauas.”

Tegin, mis oskasin, ja kirjutasin luuletuse kõigepealt tavalises kirjas üles. Siis joonistasin selle piltides ja lõpuks kirjutasin sõnad vanadus, tuhk, keha ja haud kõigil eri viisidel, nagu neid sõnu võib kirjutada nii silpidena kui tähtedena. Siis andsin kirjutustahvli Ptahorile vaadata ja ta ei leidnud sealt ainsatki viga. Teadsin, et isa oli minu üle uhke.

„Aga see teine noormees?” küsis Ptahor ja sirutas käe Thotmese tahvli järele. Thotmes kõhkles, enne kui oma tahvlit näitas, kuid tema silmad naersid. Kui me vaatama kummardusime, siis nägime, et ta oli joonistanud Ptahori, kui see isale oma kaelust kaela sidus, ja õllekannu endale pähe tühjaks kallamas, ja kolmandal pildil laulsid tema ja mu isa kaelakuti ja pilt oli nii tore, et oli lausa näha, missugust laulu nad laulavad. Oleksin tahtnud naerda, kuid ei tihanud, sest kartsin, et Ptahor vihastab. Thotmes ei olnud teda nimelt sugugi meelitanud. Ta oli niisama väike ja kiilas ja niisama kõverate säärte ja rippuva kõhuga nagu tegelikkuses.

Ptahor ei ütelnud tükk aega midagi, vaatas vaid teraselt vaheldumisi pilte ja Thotmest. Thotmesel hakkas hirm ja ta tõusis varvastele. Lõpuks Ptahor küsis:

„Mis sa oma tahvli eest tahad, poiss? Ma ostan selle ära.”

Kuid Thotmes lahvatas näost punaseks ja ütles: „Minu kirjutustahvel ei ole müüdav. Sõbrale annaksin selle kingituseks.”

Ptahor naeris. „Hea küll. Oleme siis sõbrad ja tahvel on minu.” Veel kord vaatas ta uurivalt tahvlit, naeris ja lõi selle vastu kivi kildudeks. Me kõik võpatasime ning Thotmes muutus alandlikuks ja palus andeks, kui ta Ptahorit solvanud oli.

„Kas ma vihastaksin vee peale, kus oma pilti näeksin?” küsis Ptahor leebelt. „Kuid joonistaja käsi ja silm on rohkem kui vesi. Nii tean ma nüüd, missugune ma eile välja nägin, ja ma ei taha, et keegi näeks, missugune ma olin eile. Seepärast lõhkusin tahvli, kuid tunnistan su kunstnikuks.” Thotmes võpatas rõõmust.

Pärast seda pöördus Ptahor isa poole ja ütles minule viidates arstide igivana ravimistõotuse: „Võtan ta ravitseda.” Ja Thotmesele viidates ütles ta: „Teen, mis võin.” Jõudnud sellega arstide ametikeeleni, naersid nad mõlemad rahulolevalt. Isa pani käe mu pea peale ja küsis minult:

„Mu poeg Sinuhe, kas tahaksid saada arstiks nagu mina?”

Mulle tõusid pisarad silma ja kurgus pigistas, nii et ma ei saanud rääkida, kuid noogutasin vastuseks. Ma vaatasin ringi ja õu oli mulle armas, sükomoor oli mulle armas ja müüritud veesilm oli mulle armas.

„Mu poeg Sinuhe,” ütles mu isa. „Kas tahad saada arstiks, minust edukamaks, minust paremaks, elu ja surma isandaks, kelle kätte annab inimene, seisusele vaatamata, oma usaldava hinge?”

„Mitte temasuguseks ja ka mitte minusuguseks,” ütles Ptahor, ajades end sirgu, ja tema silmad muutusid targaks ja teraseks, „vaid tõeliseks arstiks. Sest tõeline arst on suurim kõigist. Tema ees on ka vaarao alasti ja tema ees on ka rikkaim võrdne vaesega.”

„Tahaksin meelsasti saada tõeliseks arstiks,” ütlesin aralt, sest olin alles poisike ega teadnud, et vanadus tahab alati jätta oma unistused ja pettumused noortele kanda.

Kuid Thotmesele näitas Ptahor kuldvõru oma randme ümber ja ütles: „Loe!” Thotmes veeris kokku sinna graveeritud pildid ja luges kõheldes: „Tahan, et mu karikas oleks täis!” Ta naeris kohmetult.

„Ära naera, võrukael,” noomis Ptahor tõsiselt. „Asi pole enam veinis. Vaid kui tahad saada kunstnikuks, pead nõudma täis karikat. Tõelises kunstnikus ilmutab end jumal Ptah ise, looja ja ehitaja. Kunstnik ei ole üksnes vesi või peegel, vaid palju enam. Tõsi küll, kunst on sageli üksnes meelitav vesi või valetav peegel, kuid ikkagi on kunstnik rohkem kui vesi. Nõua endale täis karikat, poiss, ja ära lepi kõigega, mida sulle öeldakse, vaid usu pigem oma selgeid silmi.”

Seejärel lubas ta, et saan peatselt kutse tulla Elu majja õpilaseks ja et ta proovib, kui see vähegi võimalikuks osutub, aidata Thotmesel templi kunstikooli astuda.

„Aga poisid,” ütles ta, „kuulake teraselt, mida ma ütlen, ja unustage minu öeldu kohe ära või unustage vähemalt see, et kuninglik koljuavaja on nii öelnud. Te lähete nüüd preestrite kätte ja ükskord pühitsetakse ka Sinuhe preestriks, sest nii nagu sinu isa ja mina oleme saanud alama astme pühitsuse, ei ole kellelgi õigust pidada arstiametit, kui ta ei ole preestriks pühitsetud. Aga kui te lähete templisse preestrite kätte, siis olge umbusklikud nagu šaakalid ja salakavalad nagu maod, et te end ei kaotaks ja end pimestada ei laseks. Kuid väliselt olge leebed nagu tuvid, sest mees võib oma värvi näidata alles siis, kui on eesmärgile jõudnud. Nii on olnud ja nii see jääb. Pidage seda meeles.”

Kui olime veel natuke juttu ajanud, tuli Ptahori teener ja tõi kaasa üüritud kandetooli ja puhtad rõivad oma peremehele. Tema enda kandetooli olid orjad lähedal asuvasse lõbumajja panti pannud ja magasid praegugi seal. Ptahor andis teenrile volituse tool ja orjad lõbumajast välja lunastada, jättis meiega hüvasti, kinnitas mu isale oma sõprust ja pöördus tagasi kõrgestisündinute linnaossa.

Nii läksin ma Amoni suure templi Elu majja. Kuid järgmisel päeval saatis kuninglik koljuavaja Ptahor Kipale kingituseks kallist kivist nikerdatud püha mardika, mida Kipa võis kanda hauas linaste sidemete all südame kohal. Suuremat rõõmu ei oleks Ptahor võinud mu emale valmistada, nii et Kipa andis talle kõik andeks ja ei rääkinud mu isale Senmutile enam veini needusest.