Читать книгу Sinuhe, egiptlane - Mika Waltari - Страница 13

Palju rahvast, kõrgestisündinuid ja alamaid, oli kogunenud Kuldse maja müüride alla ja ka keelatud kallas oli täis paate, rikaste puust sõudepaate ja vaeste pigitatud kõrkjalootsikuid. Kui nad meid nägid, kuuldus rahva seast isemoodi sosistamist nagu vee kauget kohinat, ja suust suhu liikus teade, et kuninglik koljuavaja on tulekul. Siis tõstsid inimesed käed leinaasendisse ja kaebed ja nutt kandusid meie ees paleesse, sest kõik teadsid, et ükski vaarao ei olnud pärast kolju avamist rohkem kui kolm päeva elanud.

Liiliaväravast saadeti meid kuninglikesse tubadesse ning suursugused õukonnaisandad olid meie teenrid ja kummardasid Ptahori ja minu ees maani, sest me kandsime oma käes surma. Meie jaoks oli valmis seatud ajutine puhastumisruum, kuid vahetanud ihuarstiga mõne sõna, tõstis Ptahor leina märgiks lihtsalt käe ja sooritas viivitamata kõik puhastumistalitused. Meie järel kanti püha tuld ja me sammusime läbi kuninga imeliste tubade kuninglikku magamistuppa.

Seal lamas suur vaarao voodis kuldkatuse all ja sängisammastena kaitsesid teda jumalad ja voodijalgadeks olid lõvid. Ta lamas voodis, kõigist oma võimusümbolitest ilmajäetuna, tursunud keha alasti, vilets, teadvuseta, kõhn vanamehepea kõrvale kaldunud, raskelt korisedes ja sülg lõdvast suunurgast jooksmas. Nii kaduv nagu vari on maine võim ja au, et vaaraod ei võinud eristada surevast vanainimesest Elu maja vastuvõtusaalis. Kuid toa seintel sõidutasid tuttidega ehitud hobused teda üha kuninglikus vankris, tema tugev käsi pingutas vibu ja nooltest läbistatud lõvid surid tema jalge ees. Tema toa seintel säras punane, kuld ja sinine ning põrandal ujusid kalad, lendasid tiibade vihinal pardid ja kõrkjad õõtsusid tuules.

Kummardusime sureva vaarao ees maani ja igaüks, kes surma tundis, teadis, et kogu Ptahori kunst on asjatu. Kuid kõikidel aegadel oli viimase vahendina avatud vaarao kolju, ja nõnda pidi tehtama ka nüüd ning me hakkasime tegutsema. Avasin eebenipuust laeka, puhastasin noad, puurid ja tangid veel kord tules ning ulatasin Ptahorile püha tulekivinoa. Ihuarst oli surija pea juba paljaks ajanud ja selle puhastanud, nii et Ptahor käskis verejooksupeatajal voodile istuda ja vaarao pea sülle võtta.

Siis astus suur kuninglik abikaasa Teje voodi juurde ja ütles ei. Ta oli seni liikumatuna nagu jumalakuju seina ääres seisnud, käed leina märgiks üles tõstetud. Tema taga seisid noor võimupärija Amenhotep ja tema õde Baketamon, kuid seni ei olnud ma julgenud pilku nende poole tõsta. Nüüd, kui toas tekkis segadus, tundsin ma nad kuninglike kujutiste järgi templis ära. Võimupärija oli minuealine, kuid minust pikem. Tema pea oli püsti, pikk lõug õieli ja silmad kõvasti kinni. Tema liikmed olid haiglaslikult haprad ning tema silmalaud ja põselihased tõmblesid. Printsess Baketamonil olid kõrgestisündinu kaunid näojooned ja piklikud, viltused silmad. Tema suu ja põsed olid värvitud kollakaspunaseks ja tema rüü oli kuninglikust linasest, nii et tema ihuliikmed paistsid selle alt, otsekui oleksid need jumalate ihuliikmed. Kuid neist mõlemast suursugusem oli suur kuninglik abikaasa Teje, kuigi ta oli väikest kasvu ja vanadusest tüse. Tema nahk oli väga tume ning põsesarnad laiad ja esiletungivad. Temast räägiti, et ta pärines lihtrahva hulgast ja et temas oli neegriverd, aga selle kohta ei oska ma midagi öelda, sest olen sellest ainult kuulnud. Tean üksnes seda, et kuigi tema vanematel ei ole kirjades tiitleid, oli pilk tema silmis tark, kartmatu ja terav ning tema hoiakus peegeldus võim. Kui ta kätt liigutas ja verejooksupeatajat vaatas, siis oli, nagu oleks see olnud põrm tema laiade, tumepruunide jalgade all. Mõistsin teda, sest verejooksu-peataja oli madalat sünnipära härjaajaja, kes ei osanud kirjutada ega lugeda. Ta seisis, pea norus ja käed rippu, suu lõdvalt lahti ja näol rumalalt jõnk ilme. Mingit andekust või arukust temas ei olnud, kuid tal oli võime sulgeda oma lähedalolekuga verejooks ja nii oli ta oma adra ja härgade juurest ära toodud ning templi palgale võetud. Kõigist puhastustoiminguist hoolimata oli tema ümber alati lehmasõnniku hais ja ta ise ei suutnud seletada, millest tema võime tuli. See ei olnud kunst ja isegi mitte tahtepingutus. See lihtsalt oli temas, nii nagu võib kruusakamaka sees olla vääriskivi, seda võimet ei saanud omandada õppides või vaimseid harjutusi tehes.

„Ma ei luba, et ta jumalasse puutub,” ütles suur kuninglik abikaasa. „Mina hoian jumala pead, kui nii on vaja.”

Ptahor ei tahtnud nõustuda ja ütles, et toiming on verine ja ebameeldiv. Sellest hoolimata istus suur kuninglik abikaasa voodiservale ja tõstis väga ettevaatlikult oma sureva mehe pea endale sülle, hoolimata süljest, mis talle kätele tilkus.

„Ta on minu oma,” ütles kuninganna, „ärgu keegi teine temasse puutugu. Astugu ta surma maale minu sülest.”

„Tema, jumal, astub oma isa päikesepaati ja purjetab otse õndsate maale,” ütles Ptahor ja lõikas tulekivinoaga kuninga peanaha lahti. „Päikesest on ta sündinud ja päikesesse läheb ta tagasi ja tema nime ülistavad kõik rahvad igavesest ajast igavesti. Sethi ja kõigi kurjade vaimude nimel, mida see verejooksupeataja seal kohmitseb?” Ptahor rääkis kõikvõimalikku tühja-tähja, et kuningliku abikaasa mõtteid tegelikult toimingult kõrvale juhtida, nii nagu osav arst alati räägib, kui ta patsiendile haiget teeb. Kuid viimased sõnad käratas ta verejooksu-peatajale, kes toetus uksepiidale, silmad uniselt poolkinni, sest vaarao peast hakkas verd jooksma ja see voolas kuningliku abikaasa sülle, nii et naine võpatas ja tema nägu tõmbus kollakashalliks. Ka verejooksu-peataja võpatas oma mõtetest üles. Vahest oli ta mõelnud härgadele ja niisutuskanalitele, kuid nüüd meenus talle tema amet, ta astus lähemale, tõstis käed ja vaatas vaaraod. Veri jäi kohe kinni ning mina pesin ja puhastasin vaarao pea.

„Vabandust, emand,” ütles Ptahor ja võttis minu käest puuri. „Päikesesse, jajah, kuldses paadis, otse oma isa juurde, Amon teda õnnistagu.” Rääkides keeras ta kiirete, osavate liigutustega puuri pihkude vahel, nii et see kriiksudes luu sisse vajus. Siis avas võimupärija silmad, astus ette ja ütles, nägu tõmblemas: „Mitte Amon, vaid Ra-Harahte õnnistab teda, ja ta ilmub Atoni kujul.” Tõstsin lugupidavalt käed, kuigi ei mõistnud, millest ta räägib, sest kes siis tundis kõiki tuhandet Egiptuse jumalat, kõige vähem Amoni pühitsetud preester, kellel oli piisavalt mõtlemist tema püha kolmainsuse ja üheksaainsuse üle.

„Aton muidugi,” pomises Ptahor rahustavalt. „Miks mitte Aton, kuidas mu keel küll vääratas.” Ta võttis jälle tulekivist noa ja eebenipuust varrega vasara ja hakkas ettevaatlike koputustega luud eemaldama. „Tõesti, tõesti, ma mäletan küll, et ta oma jumalikus tarkuses Atonile templi püstitas. See oli vist kohe pärast printsi sündimist või kuidas, ilus Teje? No nii, veel üks silmapilk.” Ta vaatas murelikult võimupärijat, kes seisis voodi ääres, käed rusikasse surutud ja nägu tõmblemas. „Väike lonks veini teeks mu käe kindlamaks ja poleks ka printsile paha. Selle peale tasuks tõesti ka kuninglikult veinikannult pitser murda. Hopp!” Ulatasin talle tangid ja ta võttis lahtitulnud luutüki ära, nii et pea kuninganna süles raksatas. „Näita mulle valgust, Sinuhe.”

Ptahor ohkas, sest kõige hullem oli möödas. Ka mina ohkasin vaistlikult ja oli, nagu oleks seesama kergendustunne kandunud ka teadvuseta vaaraosse, sest tema käed-jalad liigatasid, hingamine aeglustus ja ta vajus veelgi sügavamasse teadvusetusse. Eredas valguses tunnistas Ptahor hetke arupidavalt vaarao aju, mis pealuusse tehtud august välja tungis. Ajuaines oli hallikassinine ja võbeles.

„Hm,” ütles Ptahor ja mõtles. „Mis tehtud, see tehtud. Edasise eest hoolitsegu tema Aton, sest see on jumalate ja mitte inimeste asi.” Kergelt ja ettevaatlikult asetas ta luutüki oma kohale tagasi, pintseldas prakku liimi, tõmbas peanaha jälle kokku ja sidus haava. Kuninglik abikaasa pani pea tagasi kallist puust nikerdatud kuklatoele ja vaatas Ptahorile otsa. Veri oli tema sülle ära kuivanud, aga ta ei hoolinud sellest. Ptahor vastas naise kartmatule pilgule, ilma et oleks kummardanud, ja ütles tasakesi:

„Ta elab kuni koidikuni, kui tema jumal seda lubab.”

Siis tõstis Ptahor leina märgiks käed ja mina tegin sedasama. Aga kui Ptahor tõstis käed, et kaastunnet avaldada, ei julgenud ma temast eeskuju võtta, sest kes olin mina, et kuninglikke isikuid haletseda. Puhastasin tööriistad tules ja panin need Ptahori eebenipuust laekasse tagasi.

„Sa saad suured kingitused,” ütles kuninglik abikaasa ja liigutas kätt märgiks, et olime vabad lahkuma.

Meile oli kaetud söömaaeg kuninglikku saali ja Ptahor nägi oma rõõmuks seina ääres mitut veinikannu. Ta laskis neist ühe avada, olles enne hoolikalt pitsereid uurinud, ja orjad valasid meie kätele vett. Küsisin, kuidas julges Ptahor kuningliku abikaasa ja võimupärijaga nii lugupidamatult rääkida.

„Muidugi, vaarao on jumal juba eluajal,” ütles Ptahor ja irvitas, meenutades rohkem kui tavaliselt vana paaviani, „muidugi püstitatakse talle templeid ja tuuakse ohvreid kõikjal üle maa, aga mina kui arst olen näinud, et vaarao on ainult inimene, surelik ja meiesugune. Niisamuti on suur kuninglik abikaasa ainult inimene ja tal on kõik naise omadused. Minu jutt on kuninglikes kõrvus ainult kärbsesumin ja kui ma oleksin neile sumisenud, nii nagu sumisevad kõik teised kärbsed nende ümber, ei oleks nad mind üldse kuulanud. Kuid nüüd nad ütlevad: Ptahor on iseäralik, aga aus mees. Andkem talle tema vanuse ja hea eesmärgi tõttu tema tobedus andeks. Ja nad mäletavad mind ja annavad mulle kalleid kingitusi. Pea ka sina meeles, et kui tahad, et valitseja su sõnu kuuleks, siis räägi temaga teistmoodi, kui räägivad teised, räägi temaga nagu inimesega, nagu omasugusega. Sel juhul ta kas kuulab su sõnu või sind aetakse keppidega paleeõuest minema, kuid mõlemal juhul jääd sa talle meelde. Ja on suur asi, kui vaarao oma alamat mäletab.”

Ptahor jõi veini ja muutus rõõmsaks. Verejooksupeataja toppis kahe käega suhu meega valmistatud liha, unustas oma uniselt jõnga oleku ja ütles: „See siin ei ole enam savionn.” Ka tema jõi veini ja ta jõi seda nagu õlut, nii et ta silmad muutusid suureks ja nägu tõmbus punaseks. Jälle ütles ta: „No see siin pole mõni savionn, ei noh!” Teener valas tema kätele vett ja ta pritsis vett mööda saali laiali. Ptahor heitis mehele leebe pilgu ja soovitas tal vaadata vaarao hobusetalle, kui selleks nüüd kord võimalus on, sest me ei tohi palee maa-alalt lahkuda enne, kui vaarao on teinud oma viimase hingetõmbe või haigusest toibunud. Niisugune on komme. Ja kui vaarao sureb, siis peame surema ka meie.

Verejooksupeataja uskus seda ja vajus norgu. Kuid siis rõõmustas teda mõtte, et igatahes ei sure ta savionnis, ja ta läks vaatama vaarao hobusetalle, niikaua kui selleks oli võimalus. Teenrile, kes teda saatma läks, tähendas Ptahor, et kõige parem on jätta mees talli magama, et ta end koduselt tunneks.

Kui me kahekesi jäime, julgesin Ptahorilt Atoni kohta küsida, sest ma tõesti ei teadnud, et Amenhotep III oli lasknud ehitada Teebasse templi ka selle nimega jumalale. Ptahor seletas, et Ra-Harahte oli Amenhotepite suguvõsajumal, sest sõdurkuningatest suurim, esimene Thotmes oli kõrbes sfinksi juures näinud unes, et see jumal ilmutas end talle ja ennustas, et ükskord kannab ta peas mõlema riigi kroone, kuigi Thotmesel ei olnud sel ajal veel mingit võimalust valitsejaks saada. Tema ees oli liiga mitmeid teisi võimupärijaid. See oli tõsi, sest ka Ptahor oli teinud oma nooruse ja hulluse päevil reisi püramiidide juurde ja näinud oma silmaga Thotmese käsul sündmuse mälestuseks sfinksi käppade vahel ehitatud templit ja tahvlit, millel kuningas jutustas nähtud ilmutusest. Sellest alates oli suguvõsa kummardanud Ra-Harahtet, kes elas alamaa Heliopolises ja kes ilmutas end Atoni kujul. See Aton oli igivana jumal, Amonist vanem, kuid ära unustatud, kuni suur kuninglik abikaasa pärast Heliopolises Atoni ees palvetamas käimist poja sünnitas. Seepärast on Atonile ka Teebas tempel püstitatud, kuigi seal ei käi õieti kedagi peale kuningliku perekonna liikmete, ja Aton esines seal päikest sarvedel kandva härjana ja pildil oli ka Horos, kellel oli pistriku kuju.

„Selle loo kohaselt on võimupärija tolle Atoni taevane poeg,” ütles Ptahor ja jõi veini. „Kuninglik abikaasa nägi ju Ra-Harahte templis ilmutist ja sünnitas pärast seda poja. Ta tõi sealt kaasa ka väga võimuahne preestri, kes oli talle meeldima hakanud. Preestri nimi oli Eje ja ta sokutas oma naise võimupärija ammeks. Preestril oli nimelt tütar, kelle nimi on Nofretete ja kes on võimupärijaga samast nisast piima imenud ja lapsena palees mänginud nagu tema õde, nii et võid arvata, mis sellest tuleb.” Ptahor jõi veel veini, ohkas ja ütles: „Ah, ei ole vanale mehele midagi mõnusamat veinist ja kõige selle tagarääkimisest, mis pole tema asi. Oh, Sinuhe, mu poeg, kui sa teaksid, kui palju saladusi on peidetud vana koljuavaja otsaesise taha. Tõenäoliselt on seal varjul ka kuninglikke saladusi ja paljud imestavad, miks palee naistemajades kunagi elusaid poeglapsi ei sünni, sest see sõdib kõikide arstiteaduse seaduste vastu. Ja temal, kes ta praegu seal avatud koljuga lamab, ei olnud oma nooruspäevil hoopiski mitte kombeks karikasse sülitada. Ta oli suur kütt ja tappis oma elupäevadel tuhat lõvi ja viissada metshärga, aga kui mitu noort neidu ta oma voodikatuse all endale alistas, seda ei oska kokku arvata ka naistemaja ülevaataja, kuid poeg on tal ainult kuningliku Tejega.”

Muutusin rahutuks, sest olin veini joonud. Nii ohkasin ja vaatasin rohelist kivi oma sõrmes. Kuid Ptahor jätkas armutult:

„Suure kuningliku abikaasa leidis ta jahiretkel, tema, kes ta lamab. Teje olnud tollal kuuldavasti ainult linnupüüdjatüdruk Niiluse kõrkjastikus, kuid kuningas tõstis ta enda kõrvale tema tarkuse pärast ja pidas au sees ka tema tähtsusetuid vanemaid ja täitis nende haua kõige kallimate kingitustega. Ja Tejel ei olnud ka tema lõbutsemise vastu midagi, kui haaremi naised vaid poisslapsi ei sünnitanud. Siin soosis teda kõige imelisem õnn, mida ei usuks, kui nii poleks tõesti läinud. Aga kui tema, kes ta lamab, hoidis käes kõvera otsaga saua ja piitsa, siis hoidis kuninglik abikaasa ta kätt ja käsivart. Kui kuningas abiellus riigi huvides Mitanni kuninga tütrega, et igaveseks lõpetada sõjad ülespidi voolavate jõgede maal Naharinas, pani Teje ta uskuma, et printsessil oli seal kohas, kuhu on suunatud meeste himu, kitsesõrg, ja et tal oli ka kitsehais küljes, nii igatahes räägitakse, ja see printsess läkski hiljem hulluks.”

Ptahor vaatas mind ja ümberringi ja tähendas ruttu: „Sina, Sinuhe, ära aga iial usu niisuguseid jutte, sest need on pahasoovlike inimeste kuulujutud ja kõik tunnevad suure kuningliku abikaasa leebust ja tarkust ja teavad tema oskust valida enda ja trooni ümber suutlikke mehi. Nii on.”

Ptahor kallas oma karikast tilgakese põrandale ja vaatas vagalt ülespoole. Siis kiikas ta kõrvale ja pahvatas naerma. „Tere, kärbsepiitsa kandja,” hüüdis ta. „Kas see oled ainult sina? Võta istet ja joo koos minuga tilgake. Me pole pikka aega kohtunud.”

Kargasin püsti ja kummardasin maani, puudutades kätega põrandat, sest meid oli astunud oma lähedalolekuga austama valitsuskepi kandja kuninga paremal käel ja kuningliku pitsati hoidja. Ta tuli üksi ja võimumärgid tema käes näisid kõledalt pidulikud. Tema vana nägu oli leinast murtud ja tema põskedele pudenes pisaraid. Need olid siirad leinapisarad, sest ta nuttis niisama palju iseenda kui vaarao pärast. Minu poole ta ei vaadanudki, sest komme oli, et ülemalseisja ei pruukinud alamalseisjat näha. Need olid tema ümber nagu õhk. Ta võttis istet, laskis võimumärgi ja piitsa käest, ohkas ja ütles mõrult:

„Sulle antakse su veidruse pärast palju andeks, koljuavaja, aga leina ja kaevete majas sa naerma ei peaks.” Ta tegi kätega küsiva liigutuse.

„Kuni hommikuni,” ütles Ptahor. „Aga et me ei ole mitte savionnis, nagu üks tark mees kord ammu ütles, siis võiksid ka sina koos meiega klaasi veini juua, sest vein sobib niisama hästi mure kui ka rõõmu puhul. Kuid miks sa oled üksi ja kõnnid nagu vari, mu sõber? Miks ei tungle su ümber enam teenijad nagu kärbsed meekoogi kallal?”

Pitsatihoidja pühkis põselt pisarad ja naeratas nukralt: „Võim on inimese käes nagu pilliroog. Pilliroog murdub, aga tark lind hüppab aegsasti teise varre otsa kiikuma. Seepärast ehk joongi koos sinuga karika veini, Ptahor, kuigi see ei ole mul kombeks, aga sa ütlesid õigesti. Vein tohterdab leinavat südant.”

„Ah nii ruttu juba?” ütles Ptahor. Pitsatihoidja laiutas jõuetuse märgiks käsi.

„Mind ei lastud isegi mu sureva isanda voodi äärde valvama,” ütles ta. „Amoni nimel, maailm tasub sulle tänamatusega. Suur kuninglik abikaasa on vaarao pitsati oma valdusse võtnud ja sõjavägi kuulab ainult tema häält. Tema kõrval seisab valepreester ja võimupärija, tõsi mis tõsi, võimupärija vahib enda ette nagu vasikas, keda talitaja talutab, kuhu tahab.”

„Preestritest rääkides,” ütles Ptahor, kallates pitsatihoidja karikasse veini, sest teenrid olid tema tulles kuhugi kadunud. „Preestritest rääkides, kui nii öelda, siis jutustasin oma sõbrale Sinuhele, kuidas ma nooruspäevil ükskord püramiidide juures ka ise oma nime teiste reisiliste kombel suure sfinksi käpale kraapisin, et mu nimi iial ei ununeks.”

Pitsatihoidja heitis mulle viisaka pilgu, aga ei näinud mind. „Häh, Aton,” ütles ta ja tegi kätega vagalt Amoni märgi. „Atoni templi väravahinged on roostes ja valitseja ei ole enam aastaid tema vastu huvi tundnud. Ta kutsus ju parema meelega võõramaise jumala end ravima. Ka see oli tuju.” Jälle heitis ta mulle pilgu ja kindlasti nägi mind, sest tõttas lisama: „Jumalatele on tujud lubatud, sest jumalate loomus on tujukas.”

„Ja ometi kõneleb võimupärija Atonist,” katsetas Ptahor.

„Võimupärija,” ütles pitsatihoidja äärmise põlgusega. „Võimupärija on hull ja haige. Uskuge, mis ma räägin, aga veel enne, kui vaarao on Surma majas, paneb suur kuninglik abikaasa oma lõua külge habeme ja seob vööle lõvisaba ning hakkab kohut mõistma, peas kuninglik peakate. Preester ässitab teda muidugi tagant, aga uskuge, mis ma räägin, et kuninganna peab Amoniga liitu astuma, kui ta tahab Egiptust valitseda.” Ta jõi veini ja tema silmad läksid märjaks. „Tõepoolest,” ütles ta, „tõepoolest, jumalad on tujukad. Olen ohverdanud Amonile, mis vähegi võimalik, olen kummardanud tema ülempreestrit nagu oma isa, ülemehitajana olen katnud Egiptuse Amoni templitega, aga kui üldse, siis kiidab mind Seth koos kõigi oma kurjade vaimudega.” Ta jõi veini ja hakkas nutma. „Mina olen ainult vana koer,” nuuksus ta. „Vana koer olen ma,” nuuksus ta. „Vana koer olen ma ja karv on mul seljast maha kulunud, nii et olen karvutu. Oh, ma olin järi kuninga jalge all ja kuningas tallas lahkelt mu pea tolmu sisse enda ees.” Ta jõi veini, heitis kuldse piitsa põrandale ja kiskus oma kalli rõiva katki. „Tühisuste tühisus,” ütles ta, „kuid minul on kallilt varustatud haud ja seda minult ära võtta ei saa. Minu igavest puhkust kuninga paremal käel nad ära võtta ei saa, kuigi olen vaid vana karvutu koer.” Ta langetas pea käte vahele ja nuttis kibedasti.

Ptahor silitas tal rahustavalt pead ja kompis sõrmedega selle kühme. „Sul on huvitav pea,” ütles ta. „Üksnes huvist asja vastu võiksin selle sulle tasuta avada.” Pitsatihoidja tõmbas oma pea Ptahori käte vahelt lahti ja tõstis kohkunult näo. Ptahor tegi, nagu saaks valesti aru, ja ütles meelitavalt: „Tõesti-tõesti, täiesti tasuta, väikestki kingitust tahtmata, olen vana sõpruse nimel valmis avama su pealuu, sest sul on huvitav kolju.” Pitsatihoidja tõusis lauast kinni hoides püsti ja tunnistas sõgedalt enese ette, kuid Ptahor hoidis tal käsivarrest kinni ja manitses järelejätmatult: „See käib kähku. Ma teen õrnalt, ja vahest saad sa juba homme oma isandale tema Lääne kodadesse järele minna.”

„Sa narrid mind,” ütles pitsatihoidja, võttis taas väärika hoiaku ja tõstis oma piitsa põrandalt üles. „Sa ei usu Amonisse,” ütles ta ja kummardus, et ettevaatuse mõttes jälle lauast tuge otsida. „See on halb, väga halb,” ütles ta. „Kuid ma annan selle sulle sinu veidruse pärast andeks, sest karistaja võimu mul enam ei ole.” Ta lahkus, piits ja kõver sau pahemas käes rippumas, ja tema selg oli väsinud ja murest lookas. Kui ta oli lahkunud, tulid teenrid saali tagasi, kallasid meie kätele vett ning võidsid meid kalli võidega.

„Taluta mind, mu poeg Sinuhe, sest olen vana mees ja mu jalad on viletsad,” ütles Ptahor. Talutasin ta värske õhu kätte, öö oli saabunud ning üle punaselt hõõguva taeva paistsid idas Teeba säravad tuled. Olin veini joonud ning aedades õitsvate lillede lõhnas ning pea kohal vilkuvate tähtede siras tundsin oma veres taas Teeba kirge.

„Ptahor, kui öises taevas kumab Teeba tulede peegeldus, on mul janu armastuse järele.”

„Armastust ei ole olemas,” ütles Ptahor otsustavalt. „Mees on kurb, kui tal ei ole naist, kellega magada. Aga kui ta läheb ja magab naisega, siis on ta pärast magamist veel kurvem. Nii on olnud ja nii see jääb.”

„Miks?” küsisin mina.

„Seda ei tea ka jumalad,” ütles Ptahor. „Ära räägi mulle armastusest, või ma avan su kolju. Teen seda tasuta ja väiksematki kingitust palumata, sest sellega hoian sind paljude kurvastuste eest.”

Seepeale leidsin, et pean täitma orja ülesandeid, võtsin Ptahori sülle ja kandsin tuppa, mis oli meile määratud. Ta oli nii väike ja vana, et ma ei hakanud teda kandes isegi mitte hingeldama. Kui olin ta voodile pannud, jäi ta kohe magama, otsinud asjatult enda kõrvalt veinikarikat. Katsin ta pehmete karusnahkadega, sest öö oli külm, ja läksin tagasi õue lilleastangu juurde, sest olin noor ja noorus ei vaja kuninga surmaööl und.

Kuulsin lilleastangul seistes palee müüri äärde ööbima jäänud inimeste vaikset kõnet, mis oli nagu tuule kohin kauges kõrkjastikus.