Читать книгу Sinuhe, egiptlane - Mika Waltari - Страница 8

Meid oli kakskümmend viis noorukit ja noormeest, kes me pühitsemiseks valmistusime. Kui olime templi veesilmas kümmelnud, aeti meie pead paljaks ja me panime selga koredad rõivad. Meie pühitsejaks osutus preester, kes ei ajanud just täpsust taga. Vana kombe kohaselt oleks ta võinud sundida meid mitmesuguseid alandavaid kombeid täitma, aga meie hulgas oli kõrgestisündinud poisse ja juba õigusteaduskonna eksamid sooritanud täiskasvanud mehi, kes oma karjääri kindlustamiseks Amoni teenriteks alistusid. Neil oli kaasas külluses moona, nad jootsid preestrile veini ja mitmed käisid öösel lõbumajades, sest pühitsemine ei tähendanud neile kõige vähematki. Mina olin ärkvel, haav südames, ja mõtlesin kurval meelel mitmesuguseid mõtteid. Leppisin leivatüki ja tassi veega, mis pidi kombekohaselt olema meie söömaaeg, ja ootasin, ühtaegu lootusrikkalt ja sünge kahtluse võimuses, mis tulema pidi.

Olin nimelt nii noor, et oleksin sõnulkirjeldamatult meelsasti tahtnud uskuda. Räägiti, et pühitsemise ajal ilmutab end Amon ja kõneleb iga taotlejaga, ja minule oleks olnud kirjeldamatu kergendus, kui oleksin suutnud vabaneda iseenesest ja aimata, et kõigel sellel on otstarve. Kuid arsti ees on ka vaarao alasti. Isa kõrval olin juba poisikesena haigust ja surma näinud ning mu pilk oli teritunud nägema oma eakaaslastest rohkem. Arstile ei saa miski olla liiga püha ja ta ei kummarda millegi ees peale surma, niisugune oli mu isa õpetus. Seetõttu ma kahtlesin, ja kõik, mida olin kolme aasta jooksul templis näinud, oli mu kahtlust kasvatanud.

Kuid siiski, mõtlesin, vahest on teisel pool eesriiet, kõige pühamas pimeduses midagi, mida ma ei tea. Vahest ilmutab Amon end mulle ja toob mu hinge rahu.

Sellele kõigele mõtlesin, ekseldes templi ilmalikele lubatud koridorides, vaadates värvilisi pühi pilte ja lugedes pühi kirjapanekuid, milles jutustati, kui tohutu suuri kingitusi olid vaaraod Amonile jumalate osana sõjasaagist sõdadest kaasa toonud. Siis tuli mulle vastu ilus naine, kelle rüü oli kõige peenemast linasest, nii et tema rinnad ja niuded sellest läbi paistsid. Ta oli sirge ja sale, tema huuled, põsed ja kulmud olid värvitud ning ta vaatas mind uudishimulikult ja häbenemata.

„Mis on su nimi, ilus noormees?” küsis ta ja vaatas oma roheliste silmadega mu halli õlarõivast, mis tunnistas, et valmistun pühitsemiseks.

„Sinuhe,” vastasin hämmeldunult ja ei julgenud talle silma vaadata. Kuid ta oli nii ilus ja tema laubale piserdatud õli lõhnas nii võõralt, et ma soovisin, et ta paluks mind templis teejuhiks. Seda tuli templis õppijatega sageli ette.

„Sinuhe,” ütles ta mõtlikult ja vaatas mind hindavalt. „Sa niisiis kohkud ruttu ära ja põgened, kui sulle saladus usaldada.”

Ta pidas silmas muinasjuttu Sinuhe seiklustest ja see riivas mind, sest selle jutustusega oli mind koolis juba piisavalt narritud. Nii ajasin end sirgu ja vaatasin talle silma sisse, ja tema pilk oli nii seletamatu ja uudishimulik ja selge, et mu nägu hakkas õhetama ja mu ihu oli nagu tules.

„Miks ma peaksin kartma?” küsisin. „Tulevane arst ei karda mingeid saladusi.”

„Ahaa!” ütles ta naeratades. „Tibu piiksub juba, kuigi pole veel koortki läbi torganud. Kuid kas su seltsiliste seas on noormees, kelle nimi on Metufer? Ta on kuningliku ehitusmeistri poeg.”

Metufer oligi see, kes oli jootnud preestrile veini ja andnud talle pühitsuskingituseks kuldse randmevõru. Miski puudutas mind valusalt, kuid ütlesin, et tunnen Metuferit, ja pakkusin, et lähen teda kutsuma. Mõtlesin, et vahest on naine tema õde või sugulane. See kergendas mu meelt, ma vaatasin naisele vapralt silma ja naeratasin.

„Aga kuidas ma saan teda kutsuda, kui ma ei tea sinu nime ja ei oska öelda, kes teda kutsub?” julgesin küsida.

„Ta teab,” ütles naine ja koputas värviliste kividega kaunistatud sandaaliga kärsitult vastu põrandat, nii et pidin vaatama tema väikesi jalgu, mida tolm ei olnud määrinud ja mille ilusad küüned olid helepunaseks värvitud. „Ta teab, kes teda kutsub. Vahest on ta mulle midagi võlgu. Vahest on minu mees reisil ja ma ootan teda, et ta mind minu mures lohutaks.”

Mu süda läks jälle raskeks mõttest, et ta on abielunaine. Kuid ma ütlesin vapralt: „Hästi, naine. Ma lähen teda kutsuma. Ütlen talle, et üks naine, noorem ja ilusam kui Kuujumalanna, kutsub teda. Siis ta teab, kes sa oled, sest kindlasti ei või keegi, kes on sind korra näinud, sind iial unustada.”

Oma vaprusest kohkudes keerasin selja, et ära minna, kuid ta puudutas mind ja ütles mõtlikult: „Küll sul on kiire! Oota pisut, vahest on meil kahel veel rääkimist.”

Ta vaatas mulle jälle otsa, nii et mu süda rinnus sulas ja sisemus õõnsaks tõmbus. Siis sirutas ta välja sõrmustest ja randmevõrudest raske käe ja puudutas mu pealage, öeldes sõbralikult: „Kas sellel ilusal peal on ka külm, kui seda kaunistanud poisikiharad on äsja maha lõigatud?” Ja kohe seejärel ütles ta hellalt: „Räägid sa tõesti tõtt? Kas ma olen sinu arvates ilus? Vaata mind tähelepanelikumalt.”

Ma vaatasin teda, tema rõivad olid kuninglikust linasest ja ta oli minu silmale ilusam kõikidest naistest, keda üldse näinud olin, ja ta ei teinud midagi, et oma ilu varjata. Ma vaatasin teda ja unustasin haava oma südames, unustasin Amoni ja Elu maja, ja tema lähedus kõrvetas mu ihu nagu tuli.

„Sa ei vasta midagi,” ütles ta kurvalt. „Ja sa ei peagi vastama, sest ma olen sinu arvates kindlasti vana ja inetu naine, kes sinu ilusaid silmi ei rõõmusta. Mine siis ja kutsu pühitsetav isand Metufer, siis saad minust lahti.”

Aga ma ei läinud ja ei osanud ka midagi öelda, kuigi mõistsin väga hästi, et ta mind oma sõnadega pilkab. Templi hiigelsuurte sammaste vahel oli hämar. Tema silmad hiilgasid kaugete kivivõrede vahelt voogavas tuhmis valguses ja meid ei näinud keegi.

„Vahest ei peagi sa teda kutsuma,” ütles naine ja naeratas mulle. „Vahest piisab mulle, kui sina mind rõõmustad ja koos minuga lõbutsed, sest mul ei ole ju kedagi, kes mu rõõmsaks teeks.”

Siis meenus mulle, mida Kipa oli rääkinud naistest, kes kutsuvad ilusaid poisse endaga lõbutsema. Mulle meenus see nii äkki, et kohkusin ja astusin sammu tagasi.

„Ma ju arvasingi, et Sinuhe kohkub ära,” ütles naine ja astus mulle järele. Kuid mina tõstsin ruttu tõrjuvalt käe ja ütlesin:

„Ma tean juba, kes sa oled. Sinu mees on ära sõitnud ja sinu süda on petlik lõks ja sinu rüpp põletab hullemini kui tuli.” Aga kuigi ma nõnda ütlesin, ei suutnud ma põgeneda.

Naine hämmeldus hetkeks, kuid naeratas jälle ja tuli mulle väga lähedale. „Sa arvad nii?” ütles ta kavalalt. „Aga see ei ole ometi tõsi. Minu rüpp ei põleta sugugi nagu tuli, vaid öeldakse, et see on üsna mõnus. Proovi ise!” Ta juhtis mu tahtetu käe oma rinnale ja ma tundsin läbi õhukese kanga tema kaunidust, nii et hakkasin värisema ja mu põsed hõõgusid. „Paistab, et sa ei usu ikkagi,” ütles ta pettunud moel. „Kangas on kindlasti takistuseks, kuid oota, võtame selle eest.” Ta lükkas oma rõiva kõrvale ja pani mu käe oma paljale rinnale, nii et tundsin tema südame tuksumist, kuid tema rind mu käe all oli pehme ja jahe.

„Tule, Sinuhe,” ütles ta väga vaikselt. „Tule minuga, joome veini ja lõbutseme üheskoos.”

„Ma ei tohi templi territooriumilt lahkuda,” ütlesin murelikult, häbenedes oma argust, ja himustasin ja kartsin teda nagu surma. „Ma pean jääma puhtaks, kuni mind pühitsetakse, muidu aetakse mind templist minema ja ma ei pääse iial Elu majja. Halasta minu peale!”

Ütlesin seda, kuna teadsin, et lähen temaga kaasa, kui ta mind veel kord palub. Kuid ta oli kogenud naine ja mõistis mu kimbatust. Seepärast vaatas ta mõtlikult ringi. Olime ikka veel kahekesi, kuid meie läheduses liikus inimesi ja teejuht jutustas Teebasse saabunud ränduritele valjul häälel templi vaatamisväärsustest ja kerjas neilt vaske, et neile veel uusi imesid näidata.

„Oled väga kasin noormees, Sinuhe!” ütles naine. „Kõrgestisündinud ja rikkad pakuvad mulle ehteid ja kulda, et kutsuksin neid endaga lõbutsema. Kuid sina tahad puhtaks jääda, Sinuhe.”

„Kindlasti tahad, et kutsuksin Metuferi,” ütlesin meelt heites, sest teadsin, et Metufer ei kõhkleks ööks templist põgenemast, kuigi oli tema valvekord. Tema võis seda endale lubada, sest tema isa oli kuninglik ehitusmeister, kuid mina oleksin võinud ta selle eest tappa.

„Võib-olla ma ei tahagi enam, et sa Metuferi kutsuksid,” ütles naine ja vaatas mulle võrgutavalt silma. „Võib-olla tahan, et lahkuksime sõpradena, Sinuhe. Sellepärast ütlen sulle ka oma nime ja see on Nefernefernefer, sest mind peetakse ilusaks, ja igaüks, kes on korragi öelnud mu nime, peab seda ütlema ka teist ja kolmandat korda. On samuti kombeks, et sõbrad annavad lahkudes teineteisele kingitusi, et nad teineteist ei unustaks. Nõnda palun sinult kingitust.”

Siis tundsin jälle oma vaesust, sest mul ei olnud talle midagi anda, ka mitte kõige väiksemat ehet või vaskvõru, kuigi seda ei oleks ma talle saanud pakkuda. Häbenesin nii kibedasti, et lasksin pea longu, oskamata midagi öelda.

„Anna mulle siis kingitus, mis mu meelt kosutaks,” ütles ta, kergitades sõrmega mu lõuga ja sirutades oma näo minu näole väga lähedale. Kui ma taipasin, mida ta tahab, puudutasin huultega tema pehmeid huuli. Ta ohkas kergelt ja ütles:

„Tänan, see oli ilus kingitus, Sinuhe. Ma ei unusta seda. Kuid kindlasti oled sa võõras kaugelt maalt, sest sa ei ole veel suudlema õppinud. Kuidas on küll võimalik, et Teeba tütarlapsed ei ole seda kunsti veel sulle õpetanud, kuigi su poisikiharad on juba maha lõigatud.” Ta võttis oma pöidlast sõrmuse, mis oli kullast ja hõbedast ja milles oli roheline graveerimata kivi, ja pani selle mu pihku. „Ka mina pean sulle kingituse andma, et sa mind ei unustaks, Sinuhe,” ütles ta. „Kui sind on pühitsetud ja sa pääsed Elu majja, võid lasta sellesse kivisse oma pitseri graveerida, nii et oled rikaste ja suursugustega võrdne. Kuid ära unusta sealjuures, et kivi on roheline, sest minu nimi on Nefernefernefer, ja kuna ükskord on öeldud, et mu silmad on rohelised nagu Niilus suvises päikeselõõsas.”

„Ma ei saa võtta su sõrmust, Nefer,” ütlesin ja kordasin „Nefernefer”, ja selle nime kordamine valmistas mulle sõnulkirjeldamatut rõõmu. „Sellegipoolest ei unusta ma sind iial.”

„Rumal poiss,” ütles ta. „Võta sõrmus, sest et ma seda tahan. Võta see minu tuju pärast, sest ükskord teenib see mulle veel suurt kasu.” Ta ähvardas mind oma peenikese sõrmega ja tema silmad naersid, kui ta lisas: „Pea ka meeles, et hoiad end naiste eest, kelle rüpp kõrvetab hullemini kui tuli.” Ta pööras ringi, et lahkuda, ja ei lubanud mul end saatma tulla. Nägin templi ukselt, kuidas ta õuel kaunistatud kandetooli istus. Eesjooksja hakkas talle karjudes teed rajama ja inimesed tõmbusid tema eest kõrvale ja jäid sosistades kandetoolile järele vaatama. Kuid mind valdas pärast tema lahkumist nii määratu tühjusetunne, otsekui oleksin pea ees pimedasse kuristikku kukkunud.

Mõni päev hiljem nägi Metufer sõrmust mu sõrmes, haaras umbusklikult mu käe ja vaatas seda. „Oh Osirise kõik nelikümmend õigemeelset paaviani!” ütles ta. „Nefernefernefer, eks ole? Seda poleks ma sinust uskunud!” Ta vaatas mind peaaegu et lugupidavalt, kuigi preester oli pannud mind põrandaid pühkima ja tegema templis kõige madalamaid talitusi, kuna ma ei olnud taibanud talle kingitust varuda.

Ma vihkasin siis Metuferit ja tema sõnu nii raevukalt ja kibedasti, nagu ainult arenematu nooruk võib vihata. Ja kuigi ma oleksin väga tahtnud Metuferilt Neferi kohta midagi küsida, ei alandunud ma selleni. Nõnda peitsin saladuse oma südamesse, sest vale on tõest meeldivam ja unistus kirkam kui maine puudutus. Vaatasin rohelist kivi oma sõrmes ja mulle meenusid naise silmad ja tema jahe põu ja ma oleksin nagu üha tundnud tema ihuvõide lõhna oma sõrmedel. Haarasin temast kinni ja tema pehmed huuled puudutasid üha mu huuli ja lohutasid mind, sest Amon oli end mulle juba ilmutanud ja minu usk oli kokku varisenud.

Seetõttu kordasin endamisi, põsed õhetamas: mu õde. Ja sõna mu suus oli nagu hellitus, sest hallist muinasajast peale on see tähendanud ja jääb igavesest ajast igavesti tähendama: mu armastatu.