Читать книгу Kaotaja - Mikk Pärnits - Страница 1

Ma ei kahelnudki, et järgmine klient saab tülikas olema. Kõik märgid olid selleks olemas: hommikul kontorisse jõudes avastasin, et olin võtmed korterisse unustanud, trepi peal komistasin käpuli ja öine täiskuu oli veripunast tooni. Sinna polnud midagi parata, mul oli juba ükskõik ja raha oli ka vaja, tulgu kes tahes.

Uks oli klaasist, hägune. Laua taga toolile nõjatudes nägid sa selle taga seisvat siluetti, mitte tema nägu, ja nii see mulle meeldiski. Tihti andis inimese rüht, hoiak ja liikumine temast rohkem teada kui jutt ja maneerid. Vahetevahel jäi tulija ukse taha seisma, silus juukseid, pööras ümber ja lahkus enne sisenemist, mõtles veelkord oma tuleku põhjused üle, kogus ennast. Paljusid asju tegi, aga need olid väärtuslikud sekundid. Andis hoiatusmomendi.

Viskasin jalad lauale, kuid hetk hiljem käis kerge kõmakas ning laua ots vajus mitu head sentimeetrit allapoole. Üks selle jalgadest oli alt ära murdunud ja see polnud mingi üllatus, ka polnud asi minu kaalus. Ägisedes kummardudes võtsin lauajala üles, kaabu kukkus küll maha, jäägu siis, ja panin oma järeldamisvõimed proovile: see oli sabotaaž. Lauajala küljes olid ilmselged saejäljed. Rauasae omad. See oli mu oma viga, et saepuru jäi märkamata. Köhatasin häbelikult, olin eksinud.

Eemal, suhteliselt tühjas seinakapis, kus rippus paar riidepuud, oli suur paks telefoniraamat. See oli kollane ja nagu ennegi öeldud, paks. Mu ainus lektüür pimedatel vihmastel öödel, mil autod apaatse mõminaga akna alt mööda undasid ja neoonsilt eemalseisva hotelli katuselt mu aknasse külma tooniga silmapilgutusi saatis.

”Sa ei jäta mind hätta, ei jäta…”

Tõstsin murdunud lauajalaga nurga telefoniraamatule, kuid laud oli ikka veel viltu. Tõmbasin sahtlist välja uue ja kasutamata taskumärkmiku ja kirjutasin sinna OSTA RAUASAAG. Samal ajal lendles toas ringi tolm ja ma mõtlesin, kes mu laua peale viha võis pidada.

Ukse taga liikus hall siluett. Ilmselt polnud ta veel sisse astunud seepärast, et pidi mitu korda sellel olevat silti lugema. Seda teha polnud vast kõige meeldivam, kuna hiljaaegu oli selle peale sülitatud, see lõhnas närimistubaka ja soolase vee järele.

Enne, kui ta koputada jõudis, käratasin tal sisse tulla. Panin ta võpatama. Sellest järeldasin, et ta võpatub kergesti. Ilmselt oli keegi ta peale juba ennegi käratanud. Ma ei pannud seda pahaks. Käratan ka ise üsna tihti ja hea meelega. Tal oli seljas sinine ilmselt käsitsi kootud kampsun. Vasaku käe varrukas oli lühem kui parema oma. Võibolla kudus ta selle ise. Peale mu laua juurde astumist jäi ta seisma, ei võtnud istet, aga ega ma seda samas talle ka pakkunud. Seisis natukene. Panin jalad lauale. Mu tossud ei tahtnud juba kolmandat aastat järjest viigipükstega sobima hakata. Kaabu aga sobis küll. See paistis talle muljet avaldavat.

“Siin on mu nimi,” ütles klient, ulatas mulle oma visiitkaardi ja vaatas kaela väänamata mõlemale poole tuba. Üks ta silmadest kippus pahupidi minema, nägin juba silmavalget. “Ma töötasin kunagi Volga lähistel klaasipuhuja abilisena.”

Mu detektiivioskused ja kolmas silm andsid teada, et sellest tuleb üks pikk lugu.