Читать книгу Kaotaja - Mikk Pärnits - Страница 6

„Koolivend!”

„Aa, sina… Vaatasin korra, et oled keegi teine. Ilus ilm õues!”

Olen elus tahtnud teha palju asju, kuid politseinikuks ma hakata ei suutnud. Minu tulemused olid liiga halvad, mu suhtumine liiga karm, kuid õiglane. Tõmbasin lõuga, tulistasin püstolist. Siis läksin eksamile ja mulle öeldi, et ma ei läbinud vaimse tervise teste. See oli lugu sellest, kuidas ma sain tööle G4S’i.

„Koolivend!”

„Kuulsin juba. Ja sina, ikka veel vabaduses. Selle Prisma tüki pärast sind kinni ei pandudki?”

„Ära ole nõnda närviline, riläks! Sain tingimisi ja püstolit nad ei leidnudki.”

„Sul on püstol? Nagu päris tulirelv?”

„Unustame olnu! Ma olen nüüd detektiiv, lahendan erinevaid juhtumeid ja aitan abivajajaid.”

„Tule, istume… Siin lähedal on väike pinkidega burgeriputka. Seal müüakse kohvi, vett, Fantat ja kalja.”

„Nali naljaks, KUSI KALJAKS!” Lõin teda vastu õlga ja järsku lebasin maas, silm valutamas ja huul lõhki. Peale langemist oli ta mulle veel jalaga näkku virutanud. Mõistan inimkonda hästi.

„Vabandust… Ma ei suutnud vastu panna. Sa oled nii löödav.”

„Aa, ei, ma ei taha kohvi. Vajan su abi ühe kadunud isiku kindlakstegemisel.”

„Kas ta on siis leitud?”

„Mis mõttes?”

„Kindlakstegemine?”

„Jah?”

„Enne pead leidma ju. Siis teed isiku kindlaks… Et kas see on siis see inimene.”

„Inimene jah.”

Seisame niiviisi politseimaja ees, tema erariietes ja mina tavalises riietuses. Unustasin, et ta oskab peksa anda. Pole viga! Olen jalutanud looduses, kasteheinas. „Ma siis lähen! Tsau!”

Jäi seisma, kuidagi hämmeldunud ilmega. Oli näha, et aastad polnud meest hellitanud ja vananemisega läksid mälu ja muud funktsioonid ikka allamäge. Me kõik oleme ühest vennaskonnast, karastunud lahingutes oma deemonite ja selle maailma kurjategijatega. Vahel pole pätt vanglatätoveeringutega venelane, vaid äratuskell või naeratav neiu. Kunagi ei või teada! Mõned meist murdusid enne meie õiget aega ja mul oli kahju näha teda politseiametis, vaevu reaalsusest kinni hoidmas.

Kontor oli mu kodu, seal oli tapeedirull nurgas ja aken värviga kinni kuivanud. Üsna pea võttis mu elu pöörde, mis muutis mind täielikult!

„Ai!” Krabasin oma silmast. „Miks sa lõid mind?”