Читать книгу Kaotaja - Mikk Pärnits - Страница 8

Ilmselgelt oli minu klient vaimsete häiretega. Tõenäoliselt oli ta ohtlik, vägagi ohtlik. Oht oli mulle võõras ja vastik, eelistasin üle kõige mugavust ja ettearvatavaid olukordi. Kõigepealt oli vaja tasuda telefoniarve, et saaks vajaduse korral hädaolukordadest politseiametile teatada. Seejärel kliendi süüd tõestada või asitõendite puudusel ta süüdi lavastada.

Raha oli otsas või kuskile taskust välja kukkunud. Ilmselt nende mitmete rüseluste käigus, mis mul viimastel päevadel ette olid tulnud. Churchill oli öelnud, et kui sind lüüakse, siis nad kardavad sind. Aga mille jälil ma siis olin? Sahtlipõhjast paar rasvakriiti ju ikka leiab! Lükkasin laua tolmust puhtaks ja asusin diagramme ja lahtreid joonistama.

Kõigepealt suur küsimärk laua keskele. Kadunud isik:

Luudens. Peaks ta kohta informatsiooni saama, sulgema kõik suuremad lennujaamad ja hoidma silma peal kõikidel väljuvatel rongidel.

Üks nool viis sekretärini. Skisofreenik ja hüsteerik, naine. Joonistasin talle hajameelselt peenise suhu. Teine nool viis Luudensist eemale ja sümboliseeris salapäraseid eksvange, kellele mu juhtum ei meeldinud. Nad võinuksid ka naised olla, siis ümbritsenuks mind palju tisse ja tusse. Nagu koolis, kust ma välja kukkusin. Vähemalt oli mul nüüd edukas karjäär.

Gaasiballoonikene oli tühi. See oli saadud minu õe emalt, kes töötas iga jumala päev postiljonina. Nad kõik kandsid koerte pärast pipragaasi, ajalehed olid aga kaasas nende omanike pärast.

„Luudens, Luudens,” mõmisesin ninahäälega. Mis Luudens? Mul polnud mingeid tõendeid, et ta üldse olemas on. Selle mõtte oli mulle pähe sokutanud mitte eriti osav selgeltnägija, kes tegutses kaltsuka kõrvaltoas. Oli selge, et selgeltnägija silmad olid ebaselged! Andestage…

No vähemalt oli juhtum lahendatud: kõik peale minu olid idioodid ja nende probleemid väljamõeldud natuuriga. Istusin rahulolevalt maha, siis toolile, seejärel vaatasin aknast välja. Ruloo oli katki nagu ikka. Kasiino neoonsilt üritas mulle järjekindlalt epilepsiat põhjustada. Ei tohi sinna kasiinosse minna! Kõik olid mu vastu, seda mäletan juba poisikeseeast peale. See lõpeb nüüd!

Raamatukogu oli kinni, sealsetel arvutitel Windows98. Mu tuttavad ei tahtnud mind oma kodudesse lubada ja sõpru mul ei olnud. Samas, kellele seda internetindust ikka vaja oli, kui mul leidus… telefoniraamat! Sikutasin selle lauajala alt välja, lehed rebenesid. Suva. Luudens, Luudens… Nime ei olnud, firmade alt leidsin Marten Luudensi nimelise jäätmekäitlusfirma aadressi. „Sinu prügi on meie kuld”. Hea lause! Olin kullast tehtud. Nutsin tol ööl oma kontoris ja pisarad helkisid neoonvalguse käes nagu kastehein kuuvalgel.

Pärast koristaja veel nägi ja vaatas minust läbi. Polnud õige, et minu nüüdses eluperioodis oli ta inimene, kellega paratamatult kõige enam aega koos veetsin. Armumured tuli aga eemale tõugata brutaalselt ja totaalselt. Minu kontori asukohta külastasid liiga tihedasti pätid ja valetajad, nii et pidin sekretär-klaasipuhuja ise üles otsima. Tal oli veel raha, mida ma ehk lüpsta saanuks. Te ei tea, milleni tühi kõht ja madal eneseväärikus inimese ajada võib! Te. Ei. Tea.