Читать книгу Kaotaja - Mikk Pärnits - Страница 9

„Kuidas te mu leidsite?”

Seisin ülbelt ukse peal, jope katkist õmblust varjates ja muhelesin.

„Pole tähtis, kuidas (telefoniraamatust),” vastasin laisalt. Jäme ots oli minu käes. Mina üllatasin teda. Pean tunnistama, et unistasin ikka veel vägistamisest ja röövimisest, sest see oleks juhtumi kinni pannud. Korrumpeerun esimesel võimalusel, olen lima.

„Te ei tea, millesse te end mässinud olete.”

„Kiisuke, ära turtsu.”

„Tulite etteteatamata mu töökohta. Miks te telefon välja lülitati?”

„Ma ei maksnud arveid. Mul on suva.”

„Ma andsin teile raha ette.”

„Otsas.”

„Riideid te küll uusi ei ostnud, ikka samad kaltsud seljas.”

„Maskeering. Olen viimased kaheksa kuud proovinud kodutute alkohoolikute seltskonda sulanduda.”

„Miks?”

„Kas alati peab mingi põhjus olema?”

„Te olete vastik.”

„Mis teie ettekäändeks on? Kes need tätoveeritud vangid mu kontoris olid? Nad ei saa niimoodi kunagi tööle. Nad väänasid mu kätt.”

„See, et kellelgi on tätoveeringud, ei tähenda, et nad on vangid.”

„Nad ütlesid, et on eksvangid.”

„Ma olen eksvang.”

„Ei ole.”

„Täpselt nii.”

Õlg oli ära suremas. Mõtlesin koristajamutile. Peaks keppima.

„Teeme nii, et ma annan teile veel kakssada eurot ja te lähete ära.”

„Hoho, alles maksite Luudensi otsimise eest ja nüüd tahate minust lahti saada.”

„Kes ei tahaks teist lahti saada? Olin hull, et teilt abi otsisin.”

„Te oletegi hull, te olete mulle terve see aeg valetanud ja seega oma raha raisanud.”

„Mul on see õigus.”

„Jumalaga!”

Lõin ukse enda järel kinni, jopest turritas vatti. Lootsin, et ta oli mu väikest näitemängu uskuma jäänud. Nüüd tuli vaid oodata tema tööpäeva lõpuni ja vaadata, kes ta tegelikult on, sest see polnud too naine, kes paar päeva tagasi minu kabinetti marssis ja palus Jumalat leida. Tegu oli petturiga.