Читать книгу Kaotaja - Mikk Pärnits - Страница 10

Ma ei tahtnud rohkem peksa saada, lasin seega linnast jalga. Tegin nii: sahtlid tõmbasin välja ja viskasin maha. Toolilt lõin jala küljest ja riidenagi kangutasin viltu. Laamendasin isu täis ja vaatasin higistades oma kätetööd, siis panin munni püksi tagasi ning lahkusin kärmelt sündmuskohalt. Kui need vangid mind nüüd otsima tulid, võis neile jääda mulje, et minuga on juba midagi hirmsat juhtunud ja nende motivatsioon ise midagi hirmsat teha kahaneb.

Ja suva see sekretär oma saladustega. Soovisin talle õnne ja vähi moodi haiguseid ning istusin järgmisele bussile linnast välja. Koha nime ei avaldaks, see teeks vaid nende mainele kahju. Spordikotis olid konservid ja tikud, isegi konserviavaja. Olin valmis pagulaseluks. Matkisin endiselt edukalt kodutu moodi töötut kolli ja kui ma maksin bussipileti eest, kasutasin vaid paberraha. Ma pole vaene!

Panustasin bussijuhi juhmusele, et ta mind mõne müütilise kadunud kuningriigi printsina ei tuvastaks.

Aabeli suvila oli puhtalt korruptsioonirahade peale ehitatud. Ei oska öelda, kas ta tegi maailmas rohkem kurja sõiduõpetajana ARK-is või liikluspolitseinikuna maanteedel. Signa oli peal, koodiks nagu ikka vana hea 1-1-2. Võti oli mati all, koos padruniga. Aabelile meeldisid sellised hoiatused-meeldetuletused. Siit ei osanud mind keegi otsida!