Читать книгу Kaotaja - Mikk Pärnits - Страница 4

Ärkasin üles, meenus mõte ajuvähist. Mul oli ajuvähk. Mul polnud töökohta. Mul olid jalas püksid. Tasku juures rebend, kätel sõrmed. Suutmata end liigutada, sain siiski diivanilt püsti. Jõudsin oma korterisse kahe sekundi ja kortsus riietega. Koputus.

„Tulge sisse ja ma tulistan end suhu püstolist, mida mul veel pole.” Viimase osa lisasin juurde mõttes.

Sisenes koristaja, perse ees. Mõtted valgusid laiali, raskused keskendumisega. Mind valdasid erinevad emotsioonid.

„Rohkem ei oska ma öelda,” ütlesin ma.

Ta küsis: „Mida?” Ma ei vastanud. Tahtsin surra või elada, emba-kumba. Õues oli tuuline, naasin nelja seina vahele. Linnas oli vähemalt kaheksa poodi, mis müüsid rauasaage. Otsustasin neis kõigis käia, aga läksin ainult kõige lähemal asuvasse. Paljud inimesed ei mõista informatsiooni leidmise raskusastet. See on kõrge. Üldiselt ei avaldata kliendiinfot isegi viie peeso eest ja minu eelarve oli sellega päevaks ületatud. Käisin rohkem kui pool tundi riiulite vahel edasi-tagasi, tõstsin vahepeal mõne paki kruvidega või pahtlituubi ja silmitsesin seda asjatundlikult. Tahaksin kunagi ka nii kasulik olla.

Panin ostukorvi kolm suurt kruvi. Nende jaoks raha ikka leidub! Nüüd peab küll midagi juhtuma. Kassa juurde jõudes oli kõik samamoodi, kuigi turvamees vaatas mind nagu poleks ma mingi oht. Solvusin.

„Kas ma kliendikaarti saaksin?”

„Täitke see avaldus.”

„Nende kruvide pealt tahaks kohe alla saada.”

„Selle ostu pealt kahjuks ei saa. Täitke ära ja homseks saame teile kaardi teha.”

„Siis… Siis ma ei tahagi!”

Jätsin kruvid peenrahataldrikule ja kõndisin sammuga, mida tõlgendati loodetavasti enesekindlana, poest välja. Mind mittesallivate inimeste nimekiri oli sallivate omast pikem, muremõtteid oli vähe. Üks suur juhtum ja ma oleksin taas maailma tipus.

Bussis olid kõik istekohad võetud, hüppasin maha ja otsustasin pigem kõndida kui seista. Elus ei tasu alla anda, varem või hiljem saabub Suur Tšekk. Meedium elas teisel korrusel, jõudsin sinna enne õiget aega. Viga seisnes temas.

„Tervitus, muti.”

„Istu maha, hakkame kohe peale. Sul on mure ja see polnud küsimus.”

„Ebasiiras vabandus, kui ma ei võta oma kingi ja mantleid ära. Mul on kiire, ma otsin Jumalat.”

„Lollus. Otsid endist seafarmi direktorit Luudensit. Sul käis külas tema sekretär, kes lasti ebameeldiva käitumise eest lahti. Luudens on talle siiski raha võlgu, kuid nüüdseks on mees kadunud.”

„Kuidas sa seda kõike tead? Täitsa lõpp!”

„Sina oled detektiiv, sina peaksid seda ise teadma.”

„Et kuidas sa tead või kuidas ma seda seafarmi direktori asja ei teadnud?”

„Sama asi ju.”

„Ei ole! Anna teed.”

„Kohvi võta.”

„Ei ole mahti. Pean tööle tagasi minema. Miks sa mulle öelda ei või?”

„See polegi sinu töö või?”

„Ei, see on mu töö MARGARIIN!”

Tasakesi väljudes panin vihjed märkmikusse kirja. Nii uskumatu, kui see ka pole. Peaks üle kontrollima, selgeltnägijad on tihti oma psüühikaga tülis ja võivad valskust ajada.