Читать книгу Sõna jõud - Mikk Sarv - Страница 13

Mis võiks olla sobivaks omakeele koolis õpetamise ühisnimeks?

Soovitan õppeainet nimetada maakeeleks. Lutsi maarahvas – meie rahva killukene Põhja-Lätis – nimetas Eestimaad Maamaaks ja meie keelt maakeeleks. Maakeelteks võime nimetada kõiki meie rahva keeli, millest on kokku pandud kirjakeel.

Nii võiks koolides üle Eesti – Võromaal, Setomaal, Mulgimaal, Kihnus ja igal pool mujal – hakata õpetama kohalikke keeli õppeainena, mille nimeks on maakeel. Eesti Keele Instituudis ja Eesti Rahvaluule Arhiivis on tallel rikkalikult materjale kõigi Eestimaa piirkondade keelte ja sõnavara kohta, nii kirjas kui helisalvestustena, kuigivõrd on olemas ka videomaterjale.

Maakeele õppimine aitab meil osa saada meie rahva mõtterikkusest ja loovusest läbi aegade. Ka saame selgeks uute sõnade loomise ning tuletamise kunsti, milleks meid tänuväärselt kutsus üles president Toomas-Hendrik Ilves Sõnause võistlusega.

Kindlasti sobiks selle juurde meediatugi – maakeelsed võistlussaated televisioonis, parimate omakeele kõnelejate kokkusaamised jne. See kõik aitab meil väärtustada oma keelt ning selle mitmekesisust. Samas aitab arusaamine keelevõimaluste paljususest õppida ja mõista ka võõrkeeli.

Väikerahvaste arengueeliseks ongi paljude keelte oskamine. Lääne-Siberi handi, mansi, keti, neenetsi ja sölkupi ning teiste rahvaste juures on endastmõistetav nelja-viie kohaliku keele valdamine. Sama võib kohata Saamimaal – piirialade elanikud tulevad toime kolme kuni viie keelega. Mitme keele valdamine lihtsustab uute keelte õppimist, miks siis mitte alustada meie kirjakeele aluseks olevast maakeelest?

Maakeel õppeainena koolides hoiab meie sidet maaga, millel oleme elanud tuhandeid aastaid.