Читать книгу Stockholm 1793 - Niklas Natt och Dag - Страница 3

„KÄKK1! KÄKI-MICKEL! Ärka üles!”

Kui Cardell hakkab innukate müksude mõjul meelemärkusele tulema, kestab veel mõne silmapilgu valu vasakus käes, mida tal enam ei ole. Puuduva ihuliikme koha peal ripub nüüd pöögist nikerdatud puukäsi. Könt on otsapidi õnaruses ja puud hoiavad küünarnuki all kinni nahast silmused. Need soonivad ihusse. Ta peaks nüüd juba targem olema ja rihmad lõdvaks laskma, enne kui tukkuma jääb.

Cardell avab vastumeelselt silmad ja kohtab lauaplaadi plekilist maastikku. Katsudes pead tõsta, märkab ta, et põsk on puu külge kinni kleepunud. Kleepollus tõmbab tal paruka peast, kui ta end sirgu ajab. Ta kirub ja pistab paruka hajameelselt põue, kui on sellega nägu pühkinud. Kübar on põrandale veerenud ja selle põhi on lohku vajunud. Ta klopib kübara ümmarguseks ja tõmbab selle serva üle kõrvade.

Mälu hakkab tagasi tulema. Ta on endiselt Hamburgi kõrtsis, jõi ennast vist laua ääres oimetuks. Pilk üle õla näitab, et temasuguseid on teisigi. Joodikute vähemus, keda pererahvas on pidanud piisavalt asiseks, et neid mitte välja rentslisse lükata, vedeleb pinkidel ja laua all, oodates hommikut, et kobida siis koju ootajate etteheiteid vastu võtma. Cardelli kohta see aga ei käi.

Tema on sant ja elab üksi ning on oma aja peremees.

„Mickel peab tulema! Fatburenis vedeleb kooljas!”

Teda on äratanud kaks väikest kaltsakat. Nende näod tulevad talle ähmaselt tuttavad ette, aga nimesid ta ei mäleta. Nende taga seisab Jäär, Norströmi-maadami paks kavaler, emanda asetäitja. Ta on näost punane ja äsja ärganud ning sisse võtnud koha laste ja kõrtsi uhkuse vahel, mida hoitakse sinises kapis luku taga – graveeritud klaaside kogu.

Siin, Hamburgi kõrtsis, peatuvad surmamõistetud oma teekonnal timukakäruga Skanstulli võllamäele ja neile pakutakse viimne naps, misjärel klaas pannakse hoolikalt kõrvale, graveeritakse nimi ja kuupäev peale ja lisatakse kogusse.

Nendest klaasidest võib juua ainult järelevalve all ja tasu eest, mille suurus sõltub hukatu kuulsusest. Säärane naps pidavat õnne tooma. Cardell ei ole kunagi aru saanud, mispärast.

Cardell hõõrub une silmist ja taipab, et ta on ikka veel purjus. Keel on pehme, kui ta seda pruukida proovib.

„Mis kurat nüüd lahti on?”

Vastab vanem laps, tüdruk. Poisil on jänesemokk ja sarnasuse järgi otsustades on ta tüdruku vend. Cardelli hingeõhku haistes kirtsutab ta nina ja poeb õe selja taha peitu.

„Vees on kooljas, kohe kalda ääres.”

Tüdruku hääles on hirmu ja elevuse segu. Veresooned Cardelli otsmiku ümber tunduvad olevat lõhkemiseni pingul. Tema südamelöögid ähvardavad summutada selle vähesegi mõttetegevuse, milleks ta võimeline on.

„Miks see peaks minule korda minema?”

„Pai Mickel, kedagi teist ei ole ja me teadsime, et sa oled siin.”

Cardell hõõrub meelekohti asjatus lootuses leevendust leida.

Södermalmi kohal on taevas alles hahetama hakanud. Ööhämarus ripub veel õhus, päike ei ole veel Sicklaö ja Danvikeni kohale tõusnud. Cardell komberdab laste järel Hamburgi trepist alla ja mööda tühja Borgmästaregatanit edasi. Poole kõrvaga kuulab ta nende juttu janusest lojusest, kes Fatbureni ääres veepiirilt tagasi kohkus ja hirmunult Danto poole plagas.

„Ta läks ninaga surnu vastu ja see keeras ennast teistpidi.”

Kivisillutis läheb järve ääres üle poriks. Cardellil ei ole ammu Fatbureni äärde asja olnud, aga seal on kõik vanaviisi. Kogu aeg peetakse plaani teha rannad puhtaks ning ehitada kaid ja paadisillad, aga sellest ei ole midagi välja tulnud ja pole ka ime, kui võtta arvesse, et riik ja linn vaaguvad laostumise veerel – seda teab ta omast käest nagu iga teinegi, kes peab napile aastapalgale mitmesugusel viisil lisa teenima. Järveäärsed suvehäärberid on manufaktuurideks ümber ehitatud. Töökojad kallavad oma prügi otse vette, lampkast ajab üle ja enamik ei kasuta seda. Cardell vannub mahlakalt, kui tema saapakonts künnab pori sisse vao ja ta peab tasakaalu hoidmiseks terve käega vehkima.

„Teie lehm lõi kartma, sest leidis roiskunud suguvenna. Lihunik viskab oma jäägid järve. Te ajasite mind üles selleks, et ma tooksin sealt välja härja ribikondid või sea selgroo.”

„Me nägime vees nägu, inimese nägu.”

Fatbureni vesi loksub vastu kallast, kuhu on tekkinud kollakas vaht. Lastel on selle koha pealt õigus, et mõne meetri kaugusel ulbib midagi roiskunut, mingi tume tomp. Cardelli esimene mõte on, et see ei saa olla inimene. Liiga väike.

„Lihuniku rapped, nagu ma ütlesin. Loomakorjus.”

Tüdruk jääb endale kindlaks. Poiss noogutab nõusolevalt. Cardell turtsatab tülpinult.

„Ma olen purjus. Saate aru? Silmini täis. Nagu tinavile. Pidage seda meeles, kui keegi küsib, kuidas see juhtus, et te meelitasite komblusvahi Fatburenisse suplema ja ta andis teile mõlemale kõva keretäie, kui ta sealt välja tuli, läbimärja ning maruvihasena.”

Ühekäelise mehe vaevaga tõmbab ta kuue seljast. Ununenud villane parukas kukub värvli vahelt porri. Tühja kah. See näru maksis mõne rundstüki, hakkabki juba moest minema, ta kannab seda ainult sellepärast, et korralikum välimus suurendab šansse, et sõjaveteranile naps või paar välja tehakse. Cardell vaatab üles. Kõrgel Årstafjärdeni kohal kumab öiste tähtede vöö. Ta paneb silmad kinni, et see ilu meelde jääks, ja astub parema jalaga Fatburenisse.

Soine kaldaäär ei kanna Cardelli raskust. Ta vajub põlveni sisse ja tunneb, kuidas järvevesi tulvab üle saapasääre, mis jääb mutta, kui kõhulikukkumise hoog jala kaasa tõmbab. Liigutustega, mis on midagi ujumise ja roomamise vahepealset, hakkab ta kaldast eemale liikuma.

Vesi on sõrmede vahel paks ja püdel, täis kõike seda, mida isegi Södermalmi agul alleshoidmise vääriliseks ei pea.

Peatäis on tema mõtlemisvõimele kehvasti mõjunud. Südame all läheb õõnsaks, kui ta ei tunne enam taldade all põhja. See lomp on sügavam, kui ta arvas, ja ta viibib taas kolme aasta taguses Svensksundis, hirmsas pöörises keset rootslaste taganevat rinnet.

Ta haarab vees ulpival kehal ümbert kinni, kui jalatõuked ta sellele lähemale kannavad. Esimene mõte on, et tal oli õigus. See ei ole inimolevus. See on loomakorjus, mille lihuniku sulased on vette visanud ja mis on muutunud poiks, kui kõdunev sisikond on gaase täis läinud. Siis pöördub see tomp teistpidi ja Cardell satub temaga tõtt vaatama.

Nägu ei ole üldse kõdunenud, aga sellegipoolest vahivad talle vastu tühjad silmakoopad. Katkiste huulte all ei ole hambaid. Juuksed ei ole kaotanud oma sära – öö ja Fatbureni muda on kõigest väest üritanud selle värvi tuhmimaks muuta, aga juuksepahmakas on kahtlemata heleblond. Cardell ahmib järsult õhku, nii et vesi läheb hingekurku.

Kui köhahoog on üle läinud, ulbib ta vaikselt surnu kõrval. Vaatab tolle moonutatud näojooni. Rannas seisvate laste poolt ei kosta kippu ega kõppu. Nad ootavad vaikselt Cardelli tagasitulekut. Ta pöörab end vees ümber ja hakkab palja jalaga hoogu andma, tagasi kalda poole.

Porisel kaldal läheb vedamine vaevalisemaks, sest vesi ei kanna enam nende raskust. Cardell keerab selili ja tõukab end mõlema jalaga üles, lohistades oma leidu kaltse pidi, mis tollel seljas on. Lapsed ei aita teda. Vastupidi, nad taganevad kohkunult maa poole, hoides nina pöidla ja nimetissõrmega kinni. Cardell köhib soovett ja sülitab porisse.

„Lipake Slusseni äärde ja kutsuge vorstid2 kohale.”

Lapsed ei tee kuulmagi, nad tahaksid eemale hoida, aga samas tahaksid ka Cardelli saaki näha. Alles siis, kui Cardell viskab nende pihta peotäie soppa, pistavad nad punuma.

„Kurat teid võtku, liduge öise vahiposti juurde ja kutsuge mõni neetud sinikuub siia!”

Kui väikeste jalgade müdin kuuldekaugusest kaob, kallutab ta end küljele ja oksendab. Rannale on laskunud vaikus ja oma üksinduses tunneb Cardell, kuidas külm embus pigistab tema kopsudest kogu õhu välja ning teeb järgmise hingetõmbe võimatuks. Süda taob üha kõvemini, veri vemmeldab kaela veresoontes ja teda valdab pinev hirm. Ta teab liigagi hästi, mis nüüd järgneb. Tunneb, kuidas see käsi, mida tal enam ei ole, võtab hämaruses kuju, kuni kogu tema teadvus kinnitab, et käsi on oma kohal tagasi, ja ta tunneb küünarvarres nii suurt valu, et kogu maailm kaob selle varju, tunneb raudhammastega lõugu, mis järavad liha ja luud.

Paanikas kisub ta nahkrihmad lahti ja pillab puukäe porri, haarab parema käega köndist kinni ja mudib armilist nahka, püüdes meenutada oma meeltele, et seda kätt, mida nad arvavad tundvat, ei ole enam olemas ning valutav haav on ammu paranenud.

Hoog ei kesta üle minuti. Ta saab taas hingata, esialgu pisikeste sõõmudena ja siis rahulikumalt, aeglasemalt. Hirm hajub ja maailm omandab tuttava kuju. Need äkilised paanikahood on teda painanud kolm aastat, sellest ajast saadik, kui ta käest ja sõbrast ilma jäänuna kuivale maale naasis. Eelmisest korrast on siiski tükk aega möödas. Ta arvas juba, et on leidnud abinõu painaja eemalhoidmiseks. Viin. Kaklused. Cardell vaatab tröösti otsides ringi, aga siin on ainult tema ja laip. Ta kõigutab end edasi-tagasi, hoides käeköndist kõvasti kinni.

Ta ei tea, kui kaua linnavahtidel aega läheb. Ta istub vaikselt rannas ja vahib enda ette. Märjad riided on külmad, aga soontes on veel küllalt viina, mis annab talle sooja. Kui vahid ükskord kohale jõuavad, tulevad nad kahekesi, kaks sinise kuue ja valgete pükstega meest, mõlemal kaasas täägiga musket. Ta teab ühte neist nimepidi. Paljud kehva palgaga korravalvurid armastavad oma muresid uputada ja kõrtsitoad on kitsukesed.

„Ennäe, Mickel Cardell linna lampkastis ujumas. Kas otsid mõnda väärtasja, mille sa mõne päeva eest alla neelasid ega jõudnud potist välja koukida? Või uurid, kas see peab paika, et üks plehkupannud hoor on merele läinud?”

„Pea lõuad, Solberg. Minul võib ju sitahais juures olla, aga sina ja su sõber lehkate viina ja puskari järele. Mine õige randa ja kurista kurku, enne kui sa kaprali üles ajad.”

Cardell tõuseb püsti ja sirutab kanget selga. Näitab näpuga kõrval lebavale surnukehale.

„Seal.”

Kalle Solberg astub surnule lähemale ja kohkub tagasi.

„Oh kurat.”

„Just. On vist parem, kui üks teist jääb siia ja teine lidub Slottsbackenile ja kutsub politseimajast mõne konstaabli kohale.”

Cardell mässib oma puukäe kuue sisse ja võtab kompsu kaenlasse. Ta jõuab astuda ühe sammu, enne kui talle meenub kaotatud saabas, ta laseb kandamil maha kukkuda, keerab otsa ringi ja komberdab kangetel jalgadel võimalikult väärikalt oma jälgi mööda tagasi, kuni leiab õige augu ja tirib nahksaapa pettunult lurtsatavast mülkast välja. Solberg on tõmmanud pikema tiku ning on juba teel nõlvast üles linna poole. Tema kaaslane seisab vaikselt paigal, ei naera ega pilka. Küllap on tal kõhe üksinda pimedusse surnu seltsi jääda. Cardell noogutab talle mööda minnes. Tal elab siin kandis üks nõbu, kellel on kaev ja loodetavasti ka seepi.