Читать книгу Stockholm 1793 - Niklas Natt och Dag - Страница 6

SLOTTSBACKENI HARJAL ASUVASSE Indebetou majja saabub koos koiduvalgusega kaos ja tohuvabohu, sel päeval nagu kõigil teistelgi. Winge pilgutab une silmist, püüab magamata öö unustada ja peab aru, kas kusagil siin majas leiduks ehk kann kohvi, kust jaguks mõni tilgake ka temale.

Trepikoda on täis sisse ja välja minejaid ja teisi, kes parema koha puudusel ootavad siin jutule pääsemist. Politsei meeskond ei ole ikka veel oma uute ruumide ja uue politseimeistriga ära harjunud. Kellelgi ei ole veel õnnestunud igale toale kõige sobilikumat otstarvet leida.

Nad on tegutsenud Indebetou majas veidi üle aasta ja õelad kuulujutud väidavad, et nad pidid Trädgårdsgatanilt ära kolima üksnes selleks, et linna häbist päästa, kui maja eelmine omanik oli sureva kuningas Gustavi juurde audientsile pääsenud ja tulnud sealt tagasi majesteedi vaevu äratuntava allkirjaga ostulepingul, mis lubas kakskümmend viis tuhat riigitaalrit tõmbetuulise ja räämas hoone eest, mis oli kaua aega tühjalt seisnud. Suviti liiga palav, talviti liiga külm.

Maja on veidralt asümmeetriline, kallaku poole kreenis, ning paikneb Suurkiriku ja tühja krundi vahel, kus vedelevad veel hiljuti lammutatud suure pallimaja jäänused.

Hommikuhämaral trepil liiguvad tuttavad näod võõrastega läbisegi. Winge silmab vastikustundega Teuchlerit ja Nystedti, kaht politsei teenistuses olevat jõhkardit, kes hoiavad suurivaevu püsti rebenenud särgiga meest, kelle sinised silmaalused ja lõhkine huul kõnelevad, et ta on äsja üles tunnistanud teo, milles teda süüdistatakse. Rahvasummas tuleb vastu sekretär Blom, kes näeb sedasama vaatepilti, vaatab Wingele otsa ja pööritab demonstratiivselt silmi. Säärased ülekuulamismeetodid keelati juba paari aastakümne eest ära, aga Teuchler ja Nystedt on endisse aega pidama jäänud.

Need, kes teavad Winget nime- ja nägupidi, kuid ei tunne teda lähemalt, vaatavad maha, kui ta mööda läheb. Ta tunneb endal taas nende pilke, niipea kui on neile selja keeranud. Trepist üles minnes paneb ta tähele, et eelmise politseimeistri vapp on veel seinalt maha võtmata – järjekordne märk korralagedusest, mis on seda ametiasutust kimbutanud sellest ajast saadik, kui kuningas Gustav oma esiisade juurde rändas.

Anckarströmi laskudest maskiballil on möödunud peaaegu kaks aastat, aga politseimajas kaiguks nagu ikka veel nende paukude kaja. Kuna kroonprints oli vaid kolmeteistaastane, mitte täisealine, puhkes võitlus võimu pärast juba enne, kui kuningas oma pikas surmaheitluses kaotajaks jäi. Endine politseimeister Nils Henric Aschan Liljensparre, kuningas Gustavi usaldusalune, kes oli politsei algusest peale üles ehitanud ja ligi kolm aastakümmet selle tööd juhtinud, oli üks nendest mõjukatest meestest, kes nägid oma võimalust ja näitasid oma ambitsioone avalikult välja, tehes kuninga nõdrameelsest vennast hertsog Karlist, kes pidi printsi eestkostjana valitsema hakkama, oma marioneti.

Võimuiha sai Liljensparrele aga saatuslikuks. Parun Reuterholm hõivas koha, mille Liljensparre oli iseendale valmistanud, ja samal ajal kui parun hertsogi nimel riiki valitseb, on Liljensparre oma Pommerni valdustes maapaos. Aasta alguses nimetas Reuterholm politseimeistriks advokaatfiskaal Johan Gustaf Norlini, kelle ametisse määramist on parunil juba põhjust kahetseda, nagu ta olevat öelnud. Nagu enamik selge pilguga inimesi, teab Winge, mispärast: Norlin on õiglane mees.

Kolmandal korrusel on koridori pandud toolid. Winge klopib kätega vastu külgi, et veri kangetes näpuotstes liikuma hakkaks. Külm ja niiske õhk ärritab juba tema kurku ja ta peab hingama väikeste sõõmude kaupa, et köha vaos hoida. Tal lastakse hõredatest akendest tõmbavas tuules veel veerand tundi oodata, kuni Norlini kabineti uks avaneb, eelmine külaline välja tõttab ja Winge sisse kutsutakse.

Nagu ülejäänud majas, valitseb ka Norlini toas suur segadus. Ilus kirjutuslaud paistab lauaplaadile kuhjatud paberite alt vaevu välja. Norlin ise seisab akna juures. Aknalaual istub kirju kass, kes nurrub rahulolevalt, kui Norlin tema turja silitab. Norlin on Wingega enam-vähem ühevanune, aga viimase aasta arvukad magamata ööd on teinud ta vanemaks kui tema kolmkümmend eluaastat. Ametikuue krae all, kuhu küüned alatasa kipuvad sügelust leevendama, on nahk punane ja hell. Oma külalise poole vaadates näeb Norlin, et Winge pilk on pööratud kassile, ja kehitab õlgu.

„Ainus selle maja asukas, kellel on veel aru peas ja kelle prioriteedid on mõistlikud.”

Ta lükkab kassi õrnalt põrandale, toetab selja vastu aknalauda ja paneb käed vaheliti.

„Noh? Kas jäid ülevaatuse tulemustega rahule?”

„Ma olin liiga tormakas, kui andsin mõista, et vorst oli joobnud. Tema reaktsioon oli igati loomulik. See on väga ebatavaline kuritöö.”

„Peale sinu võimekuse on veel üks põhjus, miks ma palun sind selle asjaga tegelda, Cecil. Sa ei ole ametlikult politsei teenistuses ja saad töötada varjatult. Reuterholm hoiab mul silma peal ja talle teeb suurt meelehärmi, kui ta tabab mind reaalset politseitööd tegemast. Parun tahab, et ma paneksin rõhku tema tsensuurile, selle asemel et kanda hoolt pööbli julgeoleku eest siin linnas. Vaata.”

Norlin näitab kokkuvolditud kirja, mille pitser on äsja lahti murtud.

„See on Gustav Adolf Reuterholmi allkirjaga kiri, kus parun nõuab aru, miks ei ole edenenud uurimine, mille ta on käskinud läbi viia kuulujutu asjus, et ta on üritanud kroonprintsi ära mürgitada. Sama kuulujutt väidab, et paruni võimuiha allikaks on impotentsus ja kõiksugused perverssed kalduvused. Parun on enda arust juba piisavalt kaua oodanud, et saaks näha süüdlase nuhtlemist, ja nõuab nüüd täielikku aruannet minu abinõude ja edusammude kohta.”

„Kas sa saadad selle talle?”

„Kuna ma ei ole midagi ette võtnud, on vist targem saatmata jätta. See mees on aru kaotanud. Reuterholm on despoot, sõprade ja perekonnata, kes aitaks tal tervet mõistust alal hoida. Tahab, et selgeltnägija Arvidsson tema nimel surnutega kõneleks. Edev, kergesti solvuv ja pealekauba pika vihaga, nagu lõpupoole Gustav isegi. Hirm revolutsiooni ja reetmise ees on tõbi, mis hakkab külge igaühele, kelle ahter troonile liiga lähedale satub. Nagu sa tead, käskis õnnis majesteet värvata nuhke, kes rahva seas liikuvad kuulujutud ja vandenõud ette kannaksid. Asi ei ole selles, et rahvas ei nuriseks. Asi on hoopis selles, et Liljensparre nuhid saadeti valest kohast halbu kavatsusi otsima. Samal ajal kui kuningas Gustav nägi õudusunenägusid Prantsuse revolutsiooni ideede levimisest meie põhjamaal ja tegi kõik mis tema võimuses, et kohvimajade kuulujutte pealt kuulata, käisid tema mõrtsukad ringi tema enda õukonnas. Ta kartis nii väga pööblit, kellega ta iial kokku ei puutunud, et pidas oma nina all tegutsevat aadlit ohutuks.”

Norlin viipab kirjutuslaua poole.

„Kuigi ma katsun Liljensparre klatšimooridest mitte välja teha, saabuvad mulle endiselt nende ettekanded, üks segasem kui teine. Keegi Ödman nuriseb, et keegi Nilsson laulnud Strängnäsis ühel joomapeol ümberpandud sõnadega „Marseljeesi”. Üks kahtlaste sümpaatiatega ratsaväelane olevat kiitnud kahtlase intrigandi Juhlini rinnanõela. Kullmer ja Ågren kandsid kirikus pikki pükse ja teenisid sellega ära Weinåsi ja Falki kiiduavaldused. Carlénil on padja all Thorildi raamat. Plää-plää-plää. Ja kui mind nõndaviisi eksitatakse, siis muud asjad kannatavad.

Aga Liljensparrele, vanale despoodile, pakkusid säärased asjad suurt huvi. Kas tead, mis hüüdnimi tal politseis oli? Perse3, sest tema keskmine nimi on Aschan.”

Winge silmitseb kirjakuhja, võtab ühe kätte, heidab sellele ükskõikse pilgu ja paneb selle oma kohale tagasi. Norlin tõmbab paruka peast, viskab selle paberivirnale ja sügab pead.

„Käivad jutud, et Reuterholm otsib mulle juba asemikku.”

„Kas sa tead, kellest jutt?”

„Kuulsin, et ettepanek on tehtud Magnus Ullholmile. See nimi on sulle liigagi tuttav.”

„Oskad sa öelda, kui kauaks sa veel ametisse jääd?”

„Ei. Aga paruni plaanid viiakse enamasti ruttu täide. On vist ütlematagi selge, et Ullholm ei lase sul oma ülesannete täitmist jätkata. Niisiis on selle asjaga kiire, Cecil.”

Winge tõstab käe nina kohale ja mudib paistes silmalauge. Väsimus tantsitab tema silme ees häguste valgustäppide virvet.

„Mina olen viimane inimene, kellele oleks tarvis meelde tuletada, et on kiire.”

Tühja tooli poole viibates pakub Norlin Wingele istet. Politseimeister paotab ust ja hõikab koridori, et toodaks kohvi, ning kõige lähem mees läheb käsku täitma. Norlin istub raskelt ohates Winge vastu.

„No nii. Räägime nüüd sinu väljaõngitsetud surnust. Kas sa loodad süüdlase üles leida?”

„Mul on põhjust arvata, et surnu visati vette vaid mõni tund enne leidmist. Ma hakkan otsima tunnistajaid, kes videvikus sealkandis viibisid.”

„See ettevõtmine tundub üsna lootusetu. Kas see on kõik?”

„Üks asi on veel. Surnu oli alasti, aga poolest saadik mähitud lina sisse, milletaolist ma ei ole enne näinud. Riie on minu meelest liiga kallis, et seda sääraseks otstarbeks pruukida.

Mõni asjatundja oskab ehk midagi rohkemat öelda.”

Norlin näib mõttesse vajuvat ja noogutab endamisi aeglaselt.

„Aja seda asja diskreetselt, mitte ainult Reuterholmi pärast. Linnas käärib rahulolematus. Ma ei pea vist sulle meelde tuletama, et kevade poole seisis Slottsbackenil vihane rahvasumm ja nõudis verd, sest üks aadlik oli üht kodanikku kogemata mõõgaga kriimustanud. Iga vägivallategu tuleb uurida ülima ettevaatusega. Palun tee mulle see teene.”

Uksele koputab teenija ning toob tinakandikul kannu ja tassid. Norlin kallab ja Winge võtab oma kitsaste huultega tassiservast kinni, et püüda elustavat jooki. Kass hüppab julgelt üles ja seab end politseimeistri süles sisse ning Norlin vaatab Winget mureliku pilguga.

„Vabanda, et ma nii ütlen, Cecil, sest ma ei ole ise ka palju parem, aga sa näed kuradima jube välja.”