Читать книгу Stockholm 1793 - Niklas Natt och Dag - Страница 5

CARDELL SAMMUB VESKIMÄELT alla ja sülgab rentslisse pruuni tubakalärtsu, ta on sõbra kaevu ääres end jõudumööda puhtaks küürinud ja seljas on tal laenatud särk. Valgeks lubjatud hoonete taga, mis ääristavad Gullfjärdeni udulinikute poole laskuvaid nõlvu, näeb ta aimamisi saarel laiuvat linna ja selle kõrval Riddarholmenit. Koos moodustavad nad Mälareni vete kohal mustendava kolossi, mida valgustavad üksikud tuletäpid.

Vaevalt on ta kvartalist välja jõudnud, kui silmab üht rõugearmilise näoga meest, kellel ripub ketiga kaelas politseiniku hõbedane ametimärk, Polhemi lüüsi poole suundumas.

„Vabandust, ega sa äkki ei tea, mis Fatburenist leitud surnust on saanud? Minu nimi on Cardell. Mina ta tunni aja eest välja tõmbasingi.”

„Kuulsin jah. Sa oled komblusvaht, eks? Surnu viidi esiotsa Maria kiriku luukambrisse. Oh kurat. Midagi nii hullu pole ma enne näinud. Kui mõelda, mismoodi te kokku trehvasite, võiks arvata, et sa ei taha temaga enam tegemist teha, aga nüüd sa siis tead. Ma ise pean Indebetou majja minema ja enne koitu raporteerima.”

Nad lähevad lahku, kui Cardell hakkab mööda Maria Kvarngrändi märga pori mäest alla laskuma. All jõuab ta peagi kirikumüüri äärde. Maria kirik on vigane nagu Cardellgi. Samal aastal, kui Cardell sündis, tõusis pagarikoja sädemest tuleraju, mis põletas paarkümmend kvartalit tuhaks. Tessini torn kukkus läbi kipskrohvitud laevõlvide alla ega ole endale ikka veel uut tippu saanud, kuigi möödunud on kolm aastakümmet.

Värava taga ootab surnuaed. Kalmud näivad teda vaikides silmitsevat, aga selle paiga vaikust häirib mingi kole hääl ja hämaruses kulub Cardellil veidi aega, enne kui ta aru saab, mida ta kuuleb, ja et seda häält teeb inimene. See kõlab nagu koera haukumine maa all, aga siis märkab ta üht varju ja näeb, et kruusatatud platsil selle hoone ees, kus on kiriku tall ja hauakaevaja ruumid, seisab üksik kogu ja köhib taskuräti sisse.

Cardell jääb nõutult seisma, teadmata, mida ette võtta, kuni tundmatu saab taas oma keha peremeheks, sülitab hoogsalt maha ja keerab ringi. Tema taga paistab aknaavast laternavalgus ja röövib Cardellilt pimedas nägemise võime, andes teisele aega silmitseda käki valgustatud kogu.

Mees katkestab vaikuse häälega, mis on pelgalt kähe sosin, kuid muutub iga sõnaga kõlavamaks.

„Sina leidsidki selle surnu. Cardell.”

Cardell noogutab tummalt ning jääb ootama ja vaatama, kuhupoole see ootamatu vestlus tüürida kavatseb.

„Politseinik ei teadnud, aga Cardell ei ole ometi su täielik nimi.”

Cardell tõmbab märja kübara peast ja teeb väikese jäiga kummarduse.

„Oleks see vaid nii. Jean Michael Cardell. Kui mu isa oma esmasündinut nägi, ärkas temas auahnus. Tema lootused läksid kõik luhta, nagu sa näed. Mind hüütakse enamasti Mickeliks.”

„Ka tagasihoidlikkus on voorus. Kui su isa seda ei mõistnud, oli see tema kaotus.”

Vari astub valguse kätte.

„Minu nimi on Cecil Winge.”

Cardell vaatab ta kähku üle ja nendib, et mees on noorem, kui käriseva hääle järgi arvata võis. Tema riided jätavad korraliku mulje, kuigi on vanamoelise lõikega. Must kuub, kitsa talje, kõvendatud alumise osa ja kõrge kraega. Hõlmade vahelt paistvale vestile on tikitud tagasihoidlik muster. Mustad sametpüksid, pandlad põlvede all. Valge kravatt on seotud kahekordse sõlmega ja katab suurema osa kaelast. Juuksed on pikad ja pigimustad, kuklas punase paelaga kokku seotud. Nahk on nii valge, et peaaegu helendab.

Winge on peene kondiga ja kõhn, ebaloomulikult kõhn. Ta on Cardellist nii erinev, kui üldse olla saab – too on niisugune mees, kelletaolisi Stockholmi tänavatel kõikjal näha on, viletsus ja sõda on talt nooruse röövinud ja ta enneaegu ära pruukinud. Cardellil on kaks korda laiemad õlad ja soldati turske selg, mis hoiavad kuube pingul ja tekitavad inetuid volte, palgijämedused jalad, aidasuurune parem käsi. Peast eemalehoidvad kõrvad on saanud nii palju lopse, et nende servad on kõvu klompe täis.

Cardell köhatab kohmetult Winge pilgu all, mis näib teda pealaest jalatallani mõõtvat, lahkumata sealjuures korrakski tema armiliselt näolt. Cardell pöörab keret vaistlikult vasakule, et oma ihuviga varjata.

Ebamugav vaikus, mida Winge näib rahulikult taluvat, tõukab sõnad üle Cardelli huulte.

„Konstaabel tuli mulle mäe otsas vastu. Kas Winge on samuti Indebetou majast, politseist?”

„Jah ja ei. Mind võib ehk nimetada erakorraliseks kaastöötajaks. Mind saatis siia politseimeister. Aga sa ise, Jean Michael? Mis toob sind keset ööd Maria Magdalena surnukuuri? Võiks arvata, et sa oled täna öösel sellele surnule juba piisavalt teeneid teinud.”

Cardell sülitab kujuteldava tubakakübeme maha, et aega võita, ja taipab, et tal ei ole sellele küsimusele head vastust.

„Mul on rahakott kadunud. Võib-olla sattus see koolja põue, kui ma teda kuivale maale tassisin. Seal polnud kuigi palju raha, aga nii palju siiski, et tasus öine jalutuskäik ette võtta.”

Winge vastus viibib natuke aega.

„Mina tulin siia surnut uurima. Viimase tunni jooksul on ta puhtaks pestud.Tahtsin just hauakaevajaga paar sõna juttu vesta. Tule kaasa, Jean Michael, eks näis, kas rahakott ilmub välja.”

Hauakaevaja vastab, kui Winge tema müüriäärses majas asuva kambri uksele koputab.Ta on vana, lühike ja kõverate jalgadega, tema selg on vildakas ja ühe abaluu kohal on väike küür. Tema kõnepruugis on saksa keele jälgi.

„Härra Winge?”

„Jah.”

„Minu nimi on Dieter Schwalbe. Kas tulite surnut vaatama? Täna öösel on ta teie päralt. Enne hommikust jumalateenistust matab õpetaja ta maha.”

„Näita teed.”

„Üks silmapilk.”

Schwalbe süütab pirrust kaks laternat ja vehib pirrutule surnuks. Laua peal silub priske kass puhtaks lakutud käpaga pead. Schwalbe ulatab ühe laterna Cardellile, paneb ukse enda järel kinni ja lonkab tõtakalt nende ees. Hoovi teises servas on kividest laotud seinte ja muldpõrandaga hoone. Schwalbe tõstab käe suu juurde ja toob kuuldavale lühikese huilge, enne kui ukse lukust lahti keerab.

„Rottide pärast. Parem on neid ehmatada, enne kui nemad mind ehmatavad.”

Ruumi kõik nurgad on kolu täis. Kangid ja labidad, uued ja pruugitud puusärgilauad, pakase käes lõhki läinud hauakivide killud. Surnu ootab madalal lautsil lina all. Ruum on jahe, aga surmalõhn on selgelt tuntav.

Hauakaevaja viipab seina sisse löödud konksu poole, kuhu Cardell riputab oma laterna. Schwalbe langetab pea, paneb oma rakkus käed risti ja tammub rahutult jalalt jalale, ilmselgelt häirituna. Winge teeb tema poole küsiva žesti.

„Kas oli veel midagi? Meil on palju tegemist ja aeg on napp.”

Schwalbe naelutab pilgu muldpõrandale.

„Keegi ei saa pikka aega haudu kaevata, ilma et hakkaks märkama asju, mida teised tähele ei pane. Surnutel pole küll häält, aga nad kõnelevad muud moodi. See, kes siin lamab, on tige. Niisugust pole ma enne trehvanud. Tema viha on säärane, et meie ümber mureneb mört kivide küljest lahti.”

Hauakaevaja ebausk avaldab Cardellile tahes-tahtmata mõju. Ta üritab risti ette lüüa, aga jääb poole peal toppama, kui märkab skeptilist pilku, mille Winge Schwalbele heidab.

„Surnuid iseloomustab elu puudumine. Vaim on kehast lahkunud ja kus see nüüd asub, ei oska ma öelda, aga loodetavasti paremas paigas kui see, mille ta maha jättis. See, mis on alles jäänud, ei tunne vihma ega päikest, ja me ei saa praegu teha midagi niisugust, mis teda häiriks.”

Schwalbe rahulolematud näokurrud vaidlevad vastu. Ta kortsutab oma puhmaskulme ega asuta veel minekule.

„Ta ei tohiks nimetuna hauda minna. Niimoodi sünnivad kodukäijad. Kas te ei tahaks talle nime panna, kuni te tema õige nime välja uurite?”

Winge peab veidi aega aru ja Cardell aimab, et ta rehkendab enne vastamist, kuidas hauakaevajast kõige kiiremini lahti saaks.

„Ma arvan, et ka meil on kergem, kui saame teda mingit nime pidi nimetada. On sul ettepanekuid, Jean Michael?”

Cardell vaikib, küsimus tuli talle ootamatult. Hauakaevaja köhatab tagasihoidlikult.

„Ristimata lastele on kombeks panna kuninga nimi, kas pole nii?”

Cardell judistab ennast vastikustundega. Ta sülgab nime välja, nagu oleks sel ebameeldiv maik man.

„Gustav? Kas see vaeseke ei ole juba küllalt kannatanud?”

Schwalbe kibrutab laupa.

„Siis mõni teie Karlidest? Neid on lausa kaksteist. See nimi tähendab teie keeles meest, kui ma ei eksi, ja peaks seepärast enam-vähem kogu meessoole sobima.”

Winge pöördub Cardelli poole.

„Karl?”

Surma lähedus toob vanad mälestused meelde.

„Jah. Karl. Karl Johan.”

Schwalbe naeratab neile mõlemale, näidates pruunide hambakontsude rida.

„Hästi! Selle peale soovin teile head ööd, kuigi kahtlen, kas see soov täide läheb. Härra Winge, härra …?”

„Cardell.”

Schwalbe seisatab lävel ja lisab üle õla:

„Härra Karl Johan.”

Hauakaevaja naerukõhin kaob koos temaga kalmude vahele. Winge ja Cardell seisavad kahekesi laternavalguses. Winge kergitab linasiilu ja paljastab surnu jala, kubemest kaks kämblalaiust allpool läbilõigatud köndi. Veidi aja pärast pöördub ta uuesti Cardelli poole.

„Tule lähemale ja ütle, mida sa näed.”

Cardelli meelest on see jalg hullem, kui terve surnukeha tema mäletamist mööda oli, see nimetu könt, milles on paugupealt raske inimolevuse osa ära tunda.

„Äralõigatud jala könt? Selle kohta pole suurt midagi öelda.”

Winge noogutab mõtlikult. Tema vaikimine paneb Cardelli end rumalana tundma ja see ärritab teda. See öö näib olevat kestnud terve igaviku ega taha kuidagi otsa saada. Pööramata pilku Cardelli näolt, osutab Winge tema vasakule küljele.

„Ma näen, et Jean Michaelil endal on ka üks käsi puudu.”

Cardell teab, et ta oskab oma ihuviga hästi varjata. Ta on seda harjutanud rohkem tunde, kui ta kokku lugeda suudab. Kaugelt paistab hele pöökpuu üsna naha moodi ja ta on õppinud kätt puusa varjus hoidma. Kui ta hoogsaid liigutusi ei tee, märkavad seda vähesed inimesed, eriti öösel. Tal ei jää muud üle kui vastumeelselt noogutada.

„Mul on kahju.”

Cardell mühatab häälekalt.

„Ma tulin siia oma kadunud raha otsima, mitte kaastunnet.”

„Võttes arvesse sinu vastikust õndsa kuningas Gustavi nime vastu, oletan ma, et sa said viga sõjas?”

Cardell noogutab mornilt ja Winge jätkab.

„Ma nimetan seda vaid sellepärast, et sina tead amputeerimisest rohkem kui mina. Kas oleksid nii lahke ja vaataksid seda könti veel korra ning prooviksid uuesti?”

Seekord maldab Cardell korralikult vaadata, tungida läbi mustusekihi, mis on seebiga küürimisest hoolimata nahale jäänud. Kui vastus pähe turgatab, on see nii ilmselge, et ta oleks pidanud seda kohe taipama.

„See ei ole juhtunud hiljuti. Haav on täielikult paranenud.”

Winge noogutab nõusolevalt.

„Jah. Kui me leiame sellises seisukorras surnukeha, siis kipume oletama, et need vigastused ongi surma põhjus või siis on tapja teinud seda selleks, et surnukehast kergemini lahti saada. Praegusel juhul ei pea kumbki oletus paika. Mind ei üllataks, kui leiaksime, et kõik neli könti on samasugused.”

Winge märguande peale astuvad nad üks ühele, teine teisele poole lautsit, tõstavad lina pealt ja voldivad kokku. Surnust õhkub magushaput kõdulõhna, mis sunnib Winget taskurätti näo ees hoidma, aga Cardell peab leppima kuuevarrukaga.

Karl Johanil puuduvad käed ja jalad, need on ära lõigatud nii kõrgelt, kui nuga ja saag on vabalt ligi pääsenud. Näos puuduvad silmad: silmamunad on koobastest välja võetud. Allesjäänud osa kehast on nälginud. Ribid paistavad välja. Kõht on punnis gaasidest, mis on naba pahupidi pööranud, aga mõlemal küljel on puusanukid naha all püsti. Rind on kõhetu, nooruslikult kitsas, ei ole saavutanud täismehelikku laiust. Põsed on auku vajunud. Mehe kunagisest välimusest on kõige paremini säilinud juuksed. Heleda juuksepahmaka on koguduse vagad hinged seebiga puhtaks pesnud ja lautsil siledaks kamminud.

Winge on laterna konksu otsast alla võtnud, et saaks paremini valgustada kehaosi, mida ta teraselt uurib, tehes aeglase tiiru ümber lautsi.

„Sõja ajal sai Jean Michael vist omajagu ja rohkemgi näha ka vees ligunenud surnuid?”

Cardell noogutab. Niisugune stseen, surnukeha asjalik ja ratsionaalne ülevaatamine, on talle harjumatu, ja närvipinge vallandab tema keelepaelad.

„Mitu meest, kes Soome lahes kadunuks jäid, tulid sügisel meie juurde tagasi. Me leidsime nad Sveaborgi müüride äärest, patareide alt. Soetõvest puutumata jäänud mehed saadeti neid välja tooma. Tursad ja krabid olid matti võtnud, kust aga said.

Nii mõnigi surnu hakkas liigutama, see oli see kõige hullem asi. Nad tegid häält, röhitsesid ja puhkisid. Korjused olid täis angerjaid, kes olid ennast nende sees paksuks söönud ja roomasid pahaselt mööda maad minema, kui me nende söömaorgiale lõpu tegime.”

„Ja milline Karl Johan nendega võrreldes paistab?”

„Hoopis teistsugune. Tihti saime me surnud rutem kätte, kohe pärast lahingut, samal päeval, kui nad üle parda läksid. Kahvatud, natuke krimpsus ja ligunenud, ja samasugust näen ma ka siin. Karl Johan ei vedelnud Fatburenis kuigi kaua, arvan ma. Seda aega võib mõõta tundides. Arvata võib, et ta visati vette, kui väljas oli pimedaks läinud.”

Winge noogutab mõtlikult.

„Kui kaua sinu käe paranemine aega võttis?”

Cardell silmitseb Winget veidi aega, enne kui otsusele jõuab.

„Teeme siis pealegi nagu kord ja kohus, et saaksime asjadest enam-vähem ühtemoodi aru.”

Winge aitab kuuevarrukat Cardelli väljasirutatud vasakult käelt üles käärida, kuni riide alt ilmuvad nähtavale pandlad, mis puukätt küünarnuki all paigas hoiavad. Cardell teeb need vilunult lahti ja tõmbab käsivarre õnarusest välja, puukäsi jääb Winge kaenlasse. Cardell näitab paljast könti.

„Oled sa näinud, kuidas inimese ihu lõigatakse?”

„Elusa inimese lõikamist mitte. Ükskord käisin anatoomikumis vaatamas, kuidas kirurgid ühe naise surnukeha lahti lõikasid.”

„Minu operatsioon poleks küll kooliraamatutesse eeskujuks kõlvanud. Väriseva käega pootsman lõikas pussiga küünarnuki alt. Kui ma velskri juurde jõudsin, pidi too veel jupi maha võtma, et gangreeni ei tuleks. Patsient seotakse nahaga vooderdatud kettidega kinni, et ta rabeldes ja tõmmeldes kirurgi ei segaks. Pehmet ihu lõigatakse noaga, luule minnakse kallale saega. Kellel veab, sellele kallatakse nii palju viina sisse, et ta oimetuks jääb, aga mind võeti suure kiiruga ette, nii et mul oli au see kaine peaga läbi teha. Suured veresooned tuleb kiiresti kinni pitsitada – kui tangid ära libisevad, purskab verejuga mitme küünra kaugusele, nagu ma olen näinud. Mehed jooksevad mõne silmapilguga verest tühjaks ja lähevad näost valgeks. Kui kõik läheb hästi, jäetakse alles parajalt suur nahalapp ja keeratakse see köndi otsa peale ning selle servad õmmeldakse nõela ja niidiga terve ihu külge kinni. Näe, arm on poolkuu kujuga ja nõelapistete kohal on siiamaani täpid näha. Kui käsivars mädanema ei lähe, siis jääb üle ainult oodata, millal sinna uus käsi otsa kasvab.”

Ta naeratab nukralt Wingele, kes kuulab tähelepanelikult.

„Sa oled näinud paranemise iga staadiumi lähemalt, kui keegi näha tahaks. Kas võiksid proovida Karl Johani ihuliikmete äralõikamist dateerida?”

„Ulata mulle siis latern.”

Nüüd on Cardelli kord surnu ümber tiir teha. Ta kummardub lautsi iga nurga kohale ja silmitseb ükshaaval könte, kulm kortsus. Kuna tema terves käes on latern, ei saa ta nina kinni katta. Ta hingab suu kaudu ja tõukab rüvetatud õhu kopsudest välja väikeste puhatustena.

„Minu arusaamist mööda lõigati kõigepealt ära parem käsi. Siis vasak jalg, vasak käsi ja parem jalg – selles järjekorras. Ma arvan, et kui Karl Johanil oli enam-vähem sama hästi paranev ihu kui minul, on ta paremast käest ilma olnud kolm kuud. Paremast jalast? Võib-olla kuu aega. See haav oli enne tema viimset suplust just jõudnud täielikult kinni kasvada.”

„Niisiis lõigati sellel mehel käed ja jalad ükshaaval ära. Iga haav seoti kinni ja sel lasti paraneda, enne kui järgmine ihuliige ära võeti. Silmad on pimedaks tehtud. Surnul ei ole ka hambaid ega keelt. Haavade järgi otsustades alustati tema moondamist selleks, mida me siin näeme, millalgi suvel, ja lõpetati mõne nädala eest. Surm saabus alles paar päeva tagasi.”

Cardellil tõusevad ihukarvad püsti, kui ta Winge sõnade täit tähendust hoomab. Winge koputab pöidlaküünega mõtlikult vastu esihambaid ja lisab.

„Kujutan ette, et surm oli teretulnud.”

Ta hakkab lina oma kohale tagasi panema, aga jääb toppama ja mudib riiet mõtlikult pöidla ja nimetissõrme vahel.

„Tänan sind abi eest, Jean Michael. Paraku oled sa vist ülehinnanud surnu osavust taskuvargana. Su rahakott on omal kohal sinu kuuehõlma all. Põu on silmanähtavalt punnis ja vähe sellest, rahakott paistis ka selgesti välja, kui sa laternaga kummardusid. Aga seda teadsid sa juba niigi, sest suur osa su eilsest peatäiest on nüüdseks ära auranud.”

Cardell võpatab ja neab oma mõtlematut liigutust, mis tema vale päevavalgele tõi. Kuna joomauim on pohmeluseks muutunud, saab ta tigedaks. Teda häirib ka Winge külmavereline suhtumine surnusse, sootuks erinev tema enda omast, kuigi ta on näinud rohkem surma, kui oma verivaenlaselegi sooviks. Ta sülitab üle õla, justkui tahaks mingit õnnetust ära hoida.

„Põrgu päralt, oled sina vast õudne kuju, Cecil Winge. Pole ime, et surnute seltskond sulle nii hästi istub. Luba mul sinu teravmeelsusele samaga vastata: sa sööd liiga vähe. Sinu asemel veedaksin ma rohkem aega söögilauas ja vähem aega väljakäigus.”

Winge ei tee solvangust väljagi.

„Sind tõi täna öösel siia miski muu.Täpsemalt mis, võib jääda välja ütlemata. Kas tahad selle asja lõpule viia, mida sa alustasid? Kas tahad, et see mees saaks pühitsetud mullas puhata, kui tema eest on kätte makstud? Politsei on andnud minu käsutusse teatavad ressursid. Oleksin sinu abi eest tänulik ja valmis selle eest ka tasuma.”

Winge teeb pausi ja vaatab Cardelli oma suurte silmadega. Nendes on süttinud miski, mis oli varem peidus. See kohutab Cardelli ja ajab teda segadusse, aga ta tunneb, et on väsimusest üleni läbi imbunud, ja seisab nõutult paigal, kuni Winge jätkab.

„Sa ei pea kohe vastama. Ma lähen nüüd Indebetou majja politsei hommikusele nõupidamisele. Ma tean juba, mida ma seal kuulen. Konstaabel esitab oma raporti. Vastutus langeb linnafiskaalile, kellel on juba niigi palju tegemist muude asjadega, mis on lihtsamad ja tõotavad suuremat au. Kohusetundlikult käsib ta Maria koguduse politseijärelevaatajatel uurida oma kvartalikomissaride kaudu, kas kohalikud kuulujutud võiksid asjasse selgust tuua. Selle peale ma suurt ei looda. Sandiks tehtud surnu aetakse sellesama kirikuaia põhjapoolses servas linna kulul nimetuna auku. Teda ei leina mitte keegi. Politseimeister palus, et ma teeksin, mida suudan. Kardan, et sellest, mida ma üksinda suudan, ei piisa.”

Kui Cardell on tujust ära läinud, ei ole teda niisama lihtne rahustada. Ta on juba minekule pöördunud, tulvil vastuolulisi tundeid. Winge kähe hääl saadab teda ukseni.

„Kui tahad mind aidata, Jean Michael Cardell, siis otsi mind uuesti üles. Mul on tuba Roseliuse juures Speni majas.”