Читать книгу Stockholm 1793 - Niklas Natt och Dag - Страница 4

SEKRETÄRIL LEBAB PABERILEHT, millele on joonistatud ruudumuster. Cecil Winge paneb oma taskukella enda ette kirjutusplaadile, haagib selle keti küljest lahti ja nihutab praksuvate vahaküünaldega küünlajala lähemale. Kõik tema kruvikeerajad on pintsettide ja tangide kõrvale ritta seatud.Ta hoiab käsi enda ees tulevalgel. Värinat ei ole märgata.

Väga ettevaatlikult alustab ta tööd. Ta avab kella, vallandab seiereid kinni hoidvad splindid, tõstab seierid sihverplaadilt ära ja asetab need paberile, kummagi oma ruutu. Ta võtab plaadi pealt ja paljastab kellavärgi, mis laseb end tõrkumata oma pesast välja tõsta. Aeglaselt nopib ta hammasrattad küljest ära ja asetab need ükshaaval tindiga joonistatud ruutudesse. Vangistusest vabanenult sirutab lapik vedru end pikaks spiraaliks. Selle alla läheb käigumehhanism. Seejärel selle kest. Kruvikeerajad, mis ei ole õmblusnõelast kuigi palju suuremad, meelitavad tillukesed kruvid aukudest välja.

Kuna Winge uur on rivist väljas, annavad talle aja kulgemisest märku kirikukellad. Ladugårdslandeti kohal heliseb Hedvig Eleonora suur kell, Saltsjö poolt on vaevu kuulda mäe otsas kaikuvat Katarina kiriku kella. Tund möödub ruttu.

Kui kellavärk on viimseni koost lammutatud, kordab ta kõiki etappe vastupidises järjekorras. Kell võtab tasapidi endise kuju, kui iga osa leiab taas oma õige koha.Tema peened sõrmed lähevad krampi ning ta peab ikka ja jälle vahet pidama, et lihastel ja kõõlustel puhata lasta.Ta sirutab ja kõverdab sõrmi, hõõrub käsi ja venitab liigeseid, hoides põlvedest kinni. Ebamugav tööasend väsitab, ja puusavalu, mida ta üha sagedamini tunneb, levib ristluudesse ning sunnib teda alatasa isteasendit muutma.

Kui seierid on taas paigas, pistab ta tillukese võtme avasse ja tajub üleskeeratava vedru vastupanu. Niipea kui ta vedru lahti laseb, kuuleb ta tuttavat tiksumist ja mõtleb suvest saadik sajandat korda üht ja sama mõtet: vaat niimoodi peaksid maailmas asjad käima. Ratsionaalselt ja arusaadavalt, nii et igal hammasrattal on oma koht ja ratta pöörlemise mõju saab täpselt välja rehkendada.

See helge tunne on põgus. Kaob kohe, kui meelelahutus otsa saab ja maailm, kus aeg mõneks silmapilguks seisma jäi, võtab tema ümber taas endise kuju. Mõte läheb uitama. Ta paneb sõrme randmele ja loeb oma südamelööke, samal ajal kui sekundiseier teeb tiiru ümber kapslisse vajutatud sihverplaadi, millel on kellassepa nimi: Beurling, Stockholm. Ta loeb kokku sada nelikümmend lööki minutis. Kruvikeerajad ja muud riistad on paigas ja ta valmistub parajasti kogu protseduuri uuesti ette võtma, kui haistab söögilõhna, kuuleb teenijatüdruku tasast koputust kambri uksele ja häält, mis teda lauda kutsub.

Laudlinale asetatakse sinise mustriga supitirin. Peremees, köiemeister Olof Roselius, langetab pea kiireks söögipalveks, enne kui sirutab käe tirina kaant kergitama. Kui käepide teda kõrvetab, neelab ta vandesõna alla ja raputab valu sõrmeotsest välja.

Cecil Winge istub oma kohal köiemeistri paremal käel ja teeb näo, et silmitseb laua puusüüd, mida viirutavad vahaküünalde varjud, kui teenijatüdruk tõttab appi, käterätt peos, ning naeriste ja keedetud liha lõhn silub köiemeistri kortsus kulmu. Meistri seitsekümmend eluaastat on tema juustest ja habemest viimsegi värvi välja leotanud. Ta istub oma toolil, selg küürus. Roseliust peetakse õiglaseks meheks, kes on hulk aastaid aidanud pidada Hedvig Eleonora kiriku vaestemaja ning jaganud heldelt oma varandust, mis oli kunagi küllalt suur, et osta ära krahv Speni suvehäärber Ladugårdslandeti servas. Tema vanaduse on mürgitanud untsuläinud äri, Västerbottenisse saeveski ehitamine kahasse naaber Ekmaniga, kammerkolleegiumi arvepidajaga. Winge aimab, et Roseliuse meelest ei ole tema aastakümneid kestnud heategevust vääriliselt hinnatud. Tema maja kohal lasub kuplina meelekibedus.

Kostilisena on Wingel tahes-tahtmata tunne, et ka tema on halbade aegade märk. Täna õhtul näib Roselius tavalisest veelgi tusasem ja ohkab iga lusikatäie järel. Kui ta viimaks kurgu puhtaks köhatab ja vaikuse katkestab, on tema taldriku põhja jäänud vaid paar lusikatäit leent.

„Noortele on raske nõu anda. Selle eest saab ainult sõimata. Siiski tahan ma otse välja öelda, mis ma mõtlen, Cecil, ole kena ja kuula mind ära. Ma soovin sulle ainult head.”

Roselius tõmbab sügavalt hinge, valmistudes ütlema, mida on tarvis öelda.

„See, mida sa teed, ei ole loomulik. Mees peab olema oma naise kõrval. Kas sa mitte ei tõotanud talle truudust nii headel kui ka halbadel päevadel? Mine tema juurde tagasi.”

Veri tõuseb Winge kahvatusse näkku. Tema tundmuste tormakus jahmatab teda. Mõistuseinimesel ei sobi lasta oma pilgul uduseks minna ja vihal võimust võtta. Ta tõmbab sügavalt hinge, tunneb kõrvus südamelöökide trummeldamist ning keskendub püüdele enesevalitsust tagasi saada. Samal ajal jääb ta vastuse võlgu. Winge teab, et aastad ei ole kahandanud Roseliuse taibukust, mille pärast too kunagi oma tsunfti etteotsa tõusis. Ta peaaegu kuuleb, kuidas köiemeistri mõtted tema laubakurdude taga liiguvad. Pinge tõuseb ja mõõnab nende vahel ning vaikus kestab. Roselius ohkab, nõjatub seljatoele ja sirutab käed lepitavalt ette.

„Sina ja mina oleme palju kordi ühes lauas söönud. Sa oled palju lugenud, sul on nutti. Ma tean ka, et sa ei ole õel inimene, vastupidi. Aga uued ideed on sind pimedaks teinud, Cecil, sa arvad, et kõike saab korda ajada mõtteväega. Sinu mõtte väega. Sa eksid. Tunded ei lase ennast niimoodi oheliku otsas talutada. Mine oma naise juurde tagasi, teie mõlema pärast, ja kui sa oled talle midagi teinud, palu talt andeks.”

„Ma tegin talle heateo. See oli hoolega läbi mõeldud.”

Isegi tema enda kõrvus kõlab see repliik nagu jonnaka lapse õigustus.

„Cecil, ma ei tea, mida sa sellega saavutada tahtsid, aga välja tuli midagi muud.”

Winge ei suuda takistada oma käsi värisemast ja laseb lusika käest, et tema tundepuhang tähelepanu ei ärataks. Oma meelehärmiks kuuleb ta, et tema hääl on vaid kähe sosin.

„See oleks pidanud korda minema.”

Kui Roselius vastab, on köiemeistri hääl endisest pehmem.

„Ma nägin teda täna, Cecil, sinu naist, Katthaveti ääres kalaleti juures. Ta ootab last. Kõht paistis välja.”

Winge võpatab oma toolil ja vaatab köiemeistrile esimest korda näkku.

„Kas ta oli üksi?”

Roselius noogutab ja küünitab end ette, et asetada käsi Winge küünarvarrele. Winge nihutab selle kähku tema käeulatusest välja. See vaistlik liigutus üllatab teda ennastki.

Winge paneb silmad kinni, et enesevalitsust tagasi saada, ja rändab tema tahtmist mööda aeglustuvas ajas oma sisemisse raamatukokku, kus raamatud vaikselt reas seisavad. Ta valib ühe Ovidiuse köite ja loeb huupi mõne sõna: omnia mutantur, nihil inherit. Kõik muutub, aga miski ei lähe kaotsi. Sealt leiabki ta lootuse, mida otsib.

Kui ta silmad uuesti lahti teeb, ei reeda need mingeid tundmusi. Ta hoiab oma värisevaid käsi jõupingutusega vaos, asetab lusika hoolikalt õigele kohale, lükkab tooli tagasi ja tõuseb lauast.

„Ma tänan supi ja hoole eest, aga arvan siiski, et edaspidi söön ma õhtust oma kambris.”

Köiemeistri hääl saadab teda ukseni.

„Kui mõte ütleb üht ja päriselu teist, peab mõte olema vale. Kuidas sina, klassikalise koolitusega mees, nii lihtsat asja ei mõista?”

Winge ei oska vastata, aga kasvav vahemaa lubab tal teha näo, et ta ei kuule.

Cecil Winge komberdab vankuvatel jalgadel eeskotta ja trepist üles kambrisse, mida ta suvest saadik köiemeistrilt üürib. Hing kipub kinni jääma, ta peab peatuma ja uksepiidale nõjatuma.

Tema akna all on häärberi vaikne õu. Päike on looja läinud. Saltsjö poole laskuval nõlval laiub viljapuuaed. Puuvõrade tagant paistavad Skeppsholmeni tuled, mereväelased lõpetavad seal oma toimetusi, lootuses peagi ulualla saada. Veel kaugemalt paistab ikka veel Katarina kiriku torn. Puhub õhtune briis.

Iga päev tundub, nagu linn hingaks, ohkaks hommikul merelt sissehingatud õhu õhtul välja, sest kõik tuulelipud pöörduvad oma teljel ja osutavad tagasi ranna poole. Vana tuuleveski Kurckan seisab ja rapsib rahulolematult köisi, mis tema tiibu paigal hoiavad. Linnast kaugemal vastab talle üks tema sõsar nähtamatult samas keeles.

Winge näeb aknaruudul oma peegeldust. Ta ei ole veel kolmkümmendki. Juuksed on kuklas paelaga kokku seotud, kahvatu nägu moodustab tumeda juuksepiiriga terava kontrasti. Kõrgele tõmmatud kaelaside varjab kaela. Ta ei näe, kus lõpeb silmapiir ja algab taevavõlv. Alles tükk maad ülalpool säravad tähed. Säärane see maailm ongi: nii palju pimedust, nii vähe valgust. Akna ülemises nurgas näeb ta langevat tähte, joont, mis sööstab üle taevavõlvi kiirelt nagu silmapilgutus. Kui ta laps oli, siis öeldi, et kes näeb langevat tähte, võib midagi soovida. Ebausku ei ole ta ammu enam kuulda võtnud, aga ikkagi turgatab pähe üks sõnatu soov.

Õues pärnade all näeb ta laternat, kuigi külalisi ei ole oodata. Keegi hüüab tema nime.Ta tõmbab kuue selga ja näeb lähemale minnes kaht inimest. Roseliuse teenijatüdruk näitab tuld ja tema kõrval seisab lühikest kasvu kogu, kes on kummargil, käed põlvedele toetatud, ja lõõtsutab, huule küljes ripub süljepiisk. Kui Winge lähemale jõuab, annab tüdruk laterna tema kätte.

„Härrale on külaline. Sihukest ma üle läve ei lase.”

Ta keerab kanna peal ringi ja marsib harkisjalu elumaja poole tagasi, vangutades maailma hulluse üle pead. Poiss on noor, tema hääl on veel hele ja põsed mustuse all siledad.

„Noh?”

„Kas sina oled Winge, see, kes Inbetuu majas käib?”

„Politseimaja nimetatakse Indebetou majaks. Aga mina olen tõesti Cecil Winge.”

Poiss piidleb teda räpase blondi tuka alt, tahtmata kellegi sõnu ilma tõenduseta uskuda.

„Slottsbackenil lubati, et kes kõige kiiremini siia jookseb, saab tasu.”

„Ah soo?”

Poiss nätsutab mütsi alt valla pääsenud juuksesalku.

„Mina jooksin teistest kiiremini. Nüüd pistab mul külje sees ja suus on veremaik, ja täna öösel pean ma märgades riietes lageda taeva all magama. Ma tahan oma vaeva eest rundstükki.”

Poiss hoiab hinge kinni, justkui oleks tema enda jultumus tal äkki kõri kinni pitsitanud. Winge heidab talle vaheda pilgu.

„Sa ütlesid just, et teised on sama sõnumiga siiapoole teel. Mul pruugib ainult natuke aega oodata ja vaadata, kes teeb parema pakkumise.”

Ta kuuleb, kuidas poiss hambaid kiristab ja vaikselt oma viga neab. Winge teeb rahakoti lahti ja võtab sealt soovitud mündi. Ta hoiab seda pöidla ja nimetissõrme vahel.

„Sul veab täna. Kannatlikkus ei kuulu minu vooruste hulka.”

Poiss irvitab kergendatult. Tal on mõlemad esihambad puudu ja nende vahel on avaus, mille kaudu tema keel mööda ülahuult voolava tati kärmelt kinni püüab.

„Politseimeister tahab härraga kokku saada, otsekohe, Yxsmedsgrändenil.”

Winge noogutab endamisi ja sirutab münti hoidva käe välja. Poiss astub paar sammu lähemale ja napsab tasu enda kätte. Ta keerab järsult ringi, pistab punuma ja ületab madala kivimüüri hüppega, mis ta äärepealt tasakaalust välja viib. Winge hüüab talle järele.

„Osta selle eest leiba, mitte viina.”

Poiss seisatab ja tõmbab vastuseks püksid rebadele, näitab Wingele oma kahvatut taguotsa, annab kummalegi tuharale kõlava laksu ja hõikab üle õla.

„Mõni säärane ülesanne veel, ja siis olen ma nii rikas, et ei peagi valima.”

Poiss naerab võidukalt ja kaob jooksujalu Ladugårdslandeti poole. Varjud neelavad ta peagi, jättes Cecil Winge langeva tähe üle mõtteid mõlgutama.

Juba mitu kuud on politseimeister Johan Gustaf Norlinile lubatud ametikorterit, aga see on jäänud saamata. Ta elab oma perega ikka endises kohas, börsimajast kolme kvartali kaugusel. Kesköö on juba möödas, kui Winge pärast käsikaudu kolmandale korrusele ronimist hinge tõmbab. Ta kuuleb, et eelmised öised külalised, kes politseimeistri üles ajasid, on häirinud ka tema pere und. Kusagil kussutab naine hirmunud last. Norlin ootab Winget juba eeskojas, ilma parukata, ametikuue ja pükste vahelt paistab öösärgisaba.

„Cecil. Aitäh, et sa nii äkilise kutse peale kohale tulid.”

Winge noogutab, ja kutsuva viipe peale istub ta ahju kõrvale toolile, mille Norlin on tema jaoks valmis seadnud.

„Catharina pani kohvi tulele. Varsti saab valmis.”

Kohmetult istub politseimeister tema vastu ja köhatab, valmistudes kutse eesmärki seletama.

„Täna öösel leiti üks surnu, Cecil, Södermalmilt Fatburenist. Lapsed rääkisid ühele purjus käkile augu pähe, et too selle veest välja tõmbaks. Ja missugune see oli … mees, kes seda mulle kirjeldas, on teeninud linnavahina ligi kümme aastat ja selle aja jooksul peaks ta olema näinud kõike halba, mida üks inimene teisele teha võib. Ikkagi pidi ta mu ukselävel seistes ennast küüru tõmbama ja lõõtsutama, et õhtusöök kõhus püsiks, kui ta mulle seda surnukeha kirjeldas.”

„Linnavahte tundes võib arvata, et sama hästi võis see olla viin, mis välja kippus.”

Kumbki ei naera ja Winge hõõrub väsinud silmi.

„Johan Gustaf, eelmise asja puhul leppisime kokku, et aitan sind viimast korda. Ma olen selle aasta jooksul politseile abiks olnud, aga nagu sa tead, on mul ülim aeg hakata otsi kokku tõmbama.”

Norlin tõuseb, toob kõrvalruumist kohiseva vaskkannu ja kallab mõlemale tassitäie.

„Keegi ei saaks olla tänulikum kui mina kõige eest, mis sa oled teinud, Cecil. Mulle ei meenu ainsatki korda, mil sa ei oleks minu ootusi ületanud. Kui arvesse võtta, kui palju sa oled möödunud talvest saadik politsei tulemusi parandanud, võib kõrvalseisjale paista, et sa oled teinud mulle suure teene. Aga paranda mind, kui ma eksin, Cecil: kas pole nii, et ka mina olen sinule teene teinud?”

Norlin püüab üle tassiserva asjatult Winge pilku. Politseimeister ohkab ja paneb tassi kõrvale.

„Me olime kunagi noored, Cecil, verivärsked juristid, täis indu endale kohtus nime teha. Sina olid alati meie idealist, see, kes seisis kõige kõvemini oma veendumuste eest, ja sa olid valmis selle eest ükskõik kui kõrget hinda maksma. Sina ei ole kuigi palju muutunud, aga mina olen lasknud maailmal oma teravad nurgad maha lihvida. Minu oskus kompromisse teha on teinud minust politseimeistri. Seekord näivad meie rollid olevat vahetusse läinud, ja nüüd olen mina see, kes ütleb sinule: kui sageli me õigupoolest oleme kohanud viga, mis on parandamist väärt ja mille parandamine on ka meie võimuses? Nendest asjadest, mida sa oled uurinud, on vähesed olnud sinu tähelepanu väärt. Valerahategijad, kes ei oska kirjutada, naisetapjad, kes ei vaevu haamrilt verdki maha pesema, vägivallatsejad ja kurikaelad, keda viin ja pohmelus on marru ajanud. Aga seekord on midagi muud, midagi niisugust pole ei sina ega mina enne näinud. Kui leiduks kedagi teist, kellele ma saaksin säärase asja usaldada, ei kõhkleks ma sugugi. Aga kedagi ei ole, ja kusagil käib vabalt ringi inimese nahas koletis. Surnu on viidud Maria kiriku juurde. Tee mulle see teene ja ma ei palu sinult enam kunagi midagi.”

Winge vaatab Norlinile silma ja seekord peab pilgu ära pöörama politseimeister.