Читать книгу Saladuste suvi - Nikola Scott - Страница 4

Ma oleksin leidnud Summerhilli mis tahes kaardilt. Pimesilmi, peatumata ja kõhklusteta võinuksin selle üles joonistada ka mälu järgi. See nägi välja nagu süda, mille küljed kulgesid piki jõeääri ja terav ots suundus otse merre. Tegelikult ulatusid valdused muidugi kaugemalegi, kuni roheliste ja pruunide toonide segadikuni, mille olid kokku kandnud tõusulained; maja ise aga klammerdus tihedalt vastu seda kallast, kus jõgi laienes merelaheks. Aga minu mällu oli see talletunud just niisugusena – mu lapsepõlve südamekujulise kaardina paigast, kus olin hoitud ja kaitstud.

Isegi nüüd, kui Chamberlain oli ilmse vastumeelsusega otsustanud asuda tegutsema ning minu tädi Marjorie oli otsekui kleebitud raadio külge või siis jälgis silmapiiri, otsides märke Saksa vägede sissetungist ... isegi nüüd tundus olevat võimatu, et siinses elus midagi muutub.

Minu isa poleks selle mõttega nõustunud. Sõda on nagu armastus, ütles ta ikka, kui olin kuue- või seitsmeaastane. See leiab alati võimaluse tulla, Maddy. Me küll unustame, aga enne kui arugi saame, on ta jälle kohal. Isa oli alati seda meelt, et meil, minu õel Georgianal ja minul, on vaja teada kõiki neid jäledaid tegusid, mida inimolendid on olnud suutelised korda saatma. Mina ei tahtnud neist midagi kuulda, aga Georgiana tahtis – ta isegi nurus isalt jutte esimesest ilmasõjast, sellest, kuidas elati üle Ieper ja muud läänerinde õudused. Jätsin nad sinnapaika ja jooksin alla kööki, et napsata Cookielt, meie kokatädilt, kaeraküpsis, vilistada kohale koerad ning kaduda siis visandiplokiga kõigi silme alt ära. Läbi metsatuka alla jõe äärde, kus viskuda kõhuli randumissillale ja joonistada konnakulleseid mudatiikides või pladistada tõusuveest jäänud lompides. Edasi väikesele laiule, kus oli kõige parem ujuda ja kust oli näha, kuidas päike vajus järjekordse särava Summerhilli päeva lõpul veepiiri taha, ujutades lahe üle selliste tulipunase ja oranži varjunditega, mis julgelt võistlesid terve mu värvipaleti sisuga.

Aga täna, kui raadio sülgas pidevalt välja uusi ja hoiatavaid teateid Saksamaalt, kui külas tunglesid mundris mehed läheduses asuvast sõjaväebaasist ning Hobson otsis meeleheitlikult pimenduskardinaid, mis oleksid piisavalt suured, et katta halli hiiglaslikke värvilisest klaasist aknaid, tegin mina ikka täpselt sedasama, mida olin teinud kogu aeg: jätsin tädi Marjorie mõtisklema ajaleheuudiste üle, mis kajastasid Hitleri liikumist Danzigi peale, haarasin kaasa visandiploki ja kühvli – Haldjate nurga müür oli jälle varisemas – ning kadusin maja ümbritsevasse rohelusse.

Silmitsedes lähemalt väikest kivivaringut, mille olid liivast välja uhtunud möödunud nädala tormiga kaasnenud paduvihmad, tundsin südames kerget ängi. Hakkasin kive kokku korjama ja toppisin nende vahedesse mulda nii hästi kui sain. Seda müüri peaks tõesti mõni päev hoolikamalt uurima. Ka Haldjametsa tara vajaks lappimist, ja kaevukraan aiasügavuses on hakanud lekkima. Papa valvsa pilgu puudumisel oli aiataimedel lastud viimase kuue aasta jooksul pidurdamatult vohada. Nüüd oli aed umbe kasvanud ning Georgiana hoiatas alatihti, et küllap me ühel päeval ärgates avastame, et aed on meid tervenisti alla neelanud.

Kui meenus õde, tõstsin kühvliga viimase kivi müüri sisse ja ruttasin üles mäele. Ülalt sai jälgida küla poolt kulgevat teed ning ma tahtsin olla esimene, kes näeb teda tulemas. Kuus kuud tagasi oli Georgie läinud Euroopasse, hoolimata kõigist neist koledatest uudistest, mis tulid Saksamaalt. Võtnud kuulda mandril elavate lähemate ja kaugemate sugulaste küllakutseid, oli ta sõitnud papa vana autoga Londonisse ning sealt edasi Amsterdami ja Prantsusmaale, kust saatis vaimustushõigetega postkaarte, mis vihjasid väga selgelt, et tal pole veel niipeagi plaanis oma toredale reisile punkti panna. Viimaks oli nõbu Xenia Nantes’ist helistanud ning palunud kallil Marjoriel oma põrgulikku õetütart ohjeldada, rõhutades, et kõik mõistlikud inglased põgenevad praegu mandrilt. Georgianal ei jäänudki siis muud üle kui tagasi pöörduda, ja minul oli selle üle hea meel. Ma polnud varem päevagi õest lahus olnud, mistõttu tundusid viimased kuus kuud olevat minu elu pikimad.

Kamandanud rangelt koeri, et need ei kraabiks oma auke müüri läheduses, vinnasin end iidse tamme otsa, mis kõrgus künkanõlval, ja toetasin selja vastu tüve, et maanteed paremini silmas pidada. Georgiana sõitis alati kiiresti. Saanud seitsmeteistkümneseks, oli ta autojuhtimise iseseisvalt ära õppinud, hoolimata sellest, et tädi Marjorie passis keset õue ning pomises pahuralt midagi õmblustööst ja prantsuse keele tundidest. Tülitades pidevalt Franki, et see aitaks tal isa vana Morrise välja tagurdada ja käivitada, oli õde õuel sõitu harjutanud, heinapallid teetähisteks, ning hiljem andnud autole valu juba külavaheteedel, mina hirmu tundes, kuid alati truult kõrvalistmel – ma ju teadsin, et ta sõidab ennast surnuks, aga vähemalt oleksin siis tema juures, kui see kord peaks juhtuma.

Puude ja põõsaste vaheline külatee oli vaikne ja unine nagu alati, ning rahulolevalt ohates tõmbasin välja visandiploki. Rohelises lõuendköites paberipatakas oli peaaegu täis sirgeldatud, sest nüüd, kui Georgie oli ära, joonistasin ma rohkem kui tavaliselt. Tädi Marjorie, kes oli väga andekas kõikvõimalikel teemadel loenguid pidama, võttis ohvriks minu, kui juttu tuli paberi kokkuhoiust, ja ma püüdsingi siis visandeid üksteisele lähemale suruda, kasutades ära kogu olemasoleva vaba ruumi, sest oli ju üsna tõenäoline, et kui ma kohe ei hakka paberit kokku hoidma, siis saab see maailmast otsa. Ma joonistasin ju kõike ja kogu aeg. Maja. Kööki. Foxyt, mu rebasekutsikast lemmikut, kes kiusas Haldjametsas kõdunenud puu varjus elavat siili. Seda, kuidas valgus kumas läbi puude seal kaugemal salus, kus kasvasid metsmaasikad. Inimesi muidugi ka: Cookie ploomikooki küpsetamas; Hobson tallide taga salaja suitsu tegemas; Susan ämbriga trepist üles ja alla jooksmas. Georgiana poleks isegi relva ähvardusel suutnud ainsatki sirget joont tõmmata, kuid see-eest armastas ta kirjutada, ja nii olime aastate jooksul koos välja mõelnud lugematul hulgal lugusid. Olin kogu suve kõvasti vaeva näinud, et valmis saada üks naljakas pildisari, mis kujutas Foxyt ja tema parimat sõpra, väikest murelikku oravat, kellele olime nimeks pannud Stu. Lappasin aeglaselt paberilehti, otsides kohta, kus mul oli pooleli jäänud pilt Foxyst, kes rabeles elu eest, et mitte kukkuda vihmaveetünni, ja hakkasin tillukesi punaseid kriipsukesi tõmmates ta karvakasukat kujundama.

Hilissuvine soojus oli jäänud pikalt pidama ja taevas ülal kõrgel oli siniliiliate värvi, meelitades oma säraga nii kutsuvalt, et see lihtsalt pani mind uskuma, nagu oleks mul vaja end vaid maast lahti tõugata, ja juba ma lendangi. Õrnad iilingud sahistasid puulehtedes ja valitses selline vaikus, et ma kuulsin, kuidas pliiats krabises paberil, kuidas koerad tuhnisid vargsi müüri kõrval jäneseurus ja kuidas pääsukesed vidistasid ülal pea kohal. Georgiana tuleb lõpuks koju, ja nii oli üsna kerge unustada, et käes on 1939. aasta augustikuu lõpp ning maailm käärib sõjaohus.

Ilma mingi hoiatuseta tungis hommikusse õhku möiratus, ja otsekui mittemillestki täitus sinitaevas tammepuu kohal tumedate kujunditega. Lennukid. Kindlas rivistuses nagu metshaned, kes novembris rannikult lahkuvad, et üle La Manche’i lõunasse suunduda, müristasid need minust üle, nii et ainult nende varjud vilksatasid põldude ja karjamaade kohal. Hingasin pikalt välja – ma polnud arugi saanud, et olin hinge kinni hoidnud – ja selga vastu puutüve toetades vajusin kössi. Võta end kokku, Maddy, taeva päralt! Need on ju meie omad, meie lennukid. Tulevad kusagilt põhjapoolselt lennuväljalt ja teevad siin õppelende. Tädi Marjorie oli just selsamal hommikul rääkinud neist suure erutusega: eks ole uhke tunne teada, kuidas meie rahva pojad eluga riskides Hitlerile julgelt vastu astuvad – nii nagu ainult britid seda suudavad? Jälgisin pilguga kujundeid, mis silmapiiril järjest pisemaks muutusid, ja ootasin, et müra lakkaks. Aga seda ei juhtunud. Kauguses pöörasid lennukid laia kaarega ringi ja tulid tagasi, lennates otse minu peale, nagu mulle tundus, justkui oleksid nad näinud, kuidas ma okste vahele varjusin, just nagu lennanuks nad nooleteravikku otse Summerhilli südamesse lööma. Siis jõudsid nad minu kohale, nii lähedale, et arvasin eristavat tillukesi rattaid nende kõhu all, kuulvat mootorihelide muutust pöördel ja haistvat heitgaaside lõhna.

Koerad kössitasid puu all, kõrvad lidukil vastu karvast pead, ning kiunatasid aeg-ajalt ärevalt. Vaatasime siis koos, kuidas lennukid meie kohal manööverdasid, nii et nende kõrvulukustav lärm täitis kogu igivana tamme võraaluse. See näis kestvat igavesti – kujundid ja pöörded –, aga just siis, kui ma arvasin, et enam kauem ma seda taluda ei suuda, hakkasid lennukid ükshaaval sisemaa poole suunduma.

Isegi pärast seda, kui nad olid lahkunud, täitis õhku mootorimüra, ent kui ma heitsin pilgu mere poole, sain aru, et üks neist oli jäänud maha ning tiirutas, nagu harjutaks ikka veel pöördeid. Jälgisime seda koertega mõne silmapilgu, enne kui taipasin, et asi pole päris õige. Lennuk liikus kuidagi kummaliselt, ja kuigi seda vaadet varjasid mandri poolt osaliselt rannakaljud, võis näha, et ta ... jah, paistis, nagu hakkaks ta alla kukkuma. Oksad mu pea kohal, puu ladvas, olid liiga haprad, et vastu pidada minu kuueteistaastase keha raskusele, aga sellest hoolimata hakkasin ronima, siblides käte ja jalgadega õrnas õõtsuvas roheluses toetuskohti otsides. Lennukit oli nüüd kaljude kõrgusel jälle näha – mälust kerkisid esile kaks sõna, enne kui sellel mõttel sabast kinni sain – Timuka järsak. Värinad jooksid selgroogu mööda üles ja alla ning kukla nahk tõmbus pingule; kogu sisemus kiskus krampi ning see pani mu hingeldama, sest kõikide inimeste hulgast olin just mina see, kes teadis, kui järsud on need kaljud, kui ohtlikud, kui surmatoovad ...

Surudes ärritatud kurgust läbi järjekordse hingeõhupahvaku, oleksin tahtnud pilgu kõrvale pöörata, libistada end puu otsast alla ning varjuda visandiploki taha ja joonistada, kuidas rebasekutsikas jookseb koidu ajal pikkade hüpetega üle väikese heinamaa Haldjametsa. Selle asemel jäin pärani silmi jälgima, kuidas lennuk vihises kaljude kohal järjest kiiremini alla, nagu oleks piloot lõplikult lootuse kaotanud. Ja juba oligi lennuk vaateväljast kadunud, lihtsalt olematuks muutunud.

Sõda on nagu armastus, Maddy, see leiab alati võimaluse tulla.

Mu higised peod libisesid puukoorel, pilk oli endiselt suunatud horisondi kitsale ribale ning päikese eredus pani silmad vett jooksma. Mis siis, kui mina olen ainuke, kes seda nägi? Mis saab, kui keegi appi ei lähe? Peaksin jõudma sinna, kui lähen põllul ringiga ümber lambatapuaugu ja siis joostes edasi piki kitsast rohtunud rada kaljuserval, kus olime kord isaga kõndinud ühel samasugusel hommikul kuus aastat tagasi. Frank on rääkinud, et tänapäeval lastakse veel lambad sinna kaljuservale sööma, kuid inimesed seal enam kõndida ei julge.

Mina ei olnud käinud Timuka järsakul sellest ajast peale, kui isa surnukeha just sealt – kaljudealusest väikesest abajast, kohast, mis tõusu ajal alati veega täitus ja kus lained all vastu kaljusid laksusid – välja toodi. Ma ei olnud üldse kuigi palju Summerhillist ära käinud, ja ka merd olin ma näinud vaid nii palju, kui see mulle tammepuu latva kätte paistis – vaid sinihall viirg silmapiiril, kus praegu triivisid õrnad valged pilvepuhvid, mis ei teadnud seal juhtunud kohutavast loost mitte kõige vähematki.

Järjekordne mürin lõikus läbi õhu: autosignaal külavaheteelt. Otsisin oksi, mis sobiksid jalga toetama, ja hetkeks lõi silme ees pimedaks, sest pingutasin kaugusse vaadata, ent kui nägemine jälle selgines, silmasin tuttavat mõlkidega autot ning selle aknast välja sirutuvat kätt, mis rõõmsalt minu poole lehvitas – sest mu õde tundis mind paremini kui keegi teine siin ilmas: ta teadis, et olen tamme otsas ja ootan teda.

Libistasin end puu otsast alla, tegemata numbrit sellest, et oksa taha kinni jäänud püksisäär rebenes. Seejärel jooksin juba kogu tee peatumata ja tagasi vaatamata köögiviljaaiani, sealt pirniaeda, möödusin meie vanast puu otsa ehitatud mängumajast ja väikesest tiigist, kus leidus karpkalu, keda Georgiana ei sallinud, ning siis ülepeakaela õuele, otse oma õe käte vahele.