Читать книгу Saladuste suvi - Nikola Scott - Страница 9
Kuues peatükk
Оглавление„Näete, paadid ongi vees ja tõusulaine on kohal. Suur summ inimesi on sadama poole liikumas, et teada saada, mis Timuka lahes juhtus.”
Kolm daami oli paigutatud tubadesse, tädi Marjorie istus telefonivalves ja Susan astus parajasti kööki, kus mina olin end seadnud pika puhtaksküüritud teenijatelaua äärde kartuleid koorima ja uudiseid ootama.
„Kas sul õnnestus lennukit näha?” päris Cookie murelikult, askeldades laual jahukausiga.
Susan libistas end pingile minu vastu istuma. Ta paistis olevat väsinud. Ühe kulmu kohal oli näha tolmutriipu. „Lesetornist küll mitte ... vist sellepärast, et seal on kaljud ees.”
Lesetorn oli väike vaateplatvorm paljude rannamajade katusel, nagu neid hakati ehitama XIX sajandil. Naised ootasid seal oma merd sõitvate meeste paate pärast tormi koju. Minu isa oli meie maja lesetornis seadnud üles teleskoobi, mille aluseks oli lihtne malmpost. See võimaldas vaadelda suurt osa rannajoonest: peamiselt järske rannakaljusid, mida võis kõrgumas näha nii sadamate ja külade kui ka merelahtede ja liivarandade juures.
Summerhilli maavaldused ulatusid kuni kaljudeni välja, aga maja ise asus merepiirist umbes pooleteise kilomeetri kaugusel. Seal oli see saanud endale koha künkanõlval, kust võis nautida vaadet suudmelahe laiale suule, sellele erilist liiki rannikulähedasele jõele, mis võttis vastu tõusulaineid ja saatis teele mõõnavett, juhtides seda Atlandilt sügavale Cornwalli aladele. Summerhillist otse põhja poole minnes kitsenes suudmelaht jõeks ja kadus lõpuks kitsaste ojade müriaadi ning edasi sisemaa pool ka väikesteks meresoppideks.
Lükkasin suure pruuni teekannu Susani poole ning ta kummutas kaks tassi pealtnäha ühe sõõmuga. „Too blondide juustega kaunitar on kaasa toonud kuusteist kleiti, aga ei tulnud ise kordagi appi neid riidepuudele riputama,” kuulutas ta mornilt. „Kas ta siis aru ei saa, et rõivavärgindus on tänapäeval kaunis keeruline?”
„Huvitav, mida nende meelest põnevat siin toimuma hakkab.”
Joonistades ruudulisi tviidülikondi ja õngeritvu, kritseldasin visandiploki avalehele ka väikese jõnkslevate silmadega merikuradi, kasutades ära kartulitest jäänud sodi, et värvida vee-elukas inetuks porikarva pruuniks.
„Nad jäävad ainult mõneks päevaks, ütles too daam. Oodake, preili Maddy, las ma aitan kartuleid koorida.” Susan võttis noa.
„Ooh, loodan, et Hobson ja Frank jõuavad peagi tagasi.” Cookie vaatas juba kolmandat korda tagauksest välja. „See kõik paneb mind muretsema, ja maja on ka praegu väga täis. Mitte et ma arvaks, nagu poleks pisut peenemalt valmistatud road kenaks vahelduseks teie kalli tädi tavalisele õhtusöögikandikule, preili Maddy,” lisas ta igaks juhuks kindlameelselt juurde, et tema kommentaari ei tõlgendataks kriitikanoolena Georgiana pihta. „Aga tundub, et praegu pole üldse kohane nalja visata. Noh, ega lõunasöök ennast ise valmis tee.” Ta raputas end ja hakkas kooritud kartuleid väikesesse hunnikusse koguma, ulatanud enne mulle märja räbala mullaste käte puhastamiseks. „Katame laua varem ära, Sue. Hobson on kindlasti väsinud. Võiksime täna ka paremaid nõusid kasutada, neid hõbedase äärega.” Ta koputas mõtlikult sõrmedega lõuale. „Ja Frank tõi varahommikul ilusaid mereahvenaid, mis ... Oo, seal te oletegi!”
Georgiana sulges köögiukse ja vajus silmi hõõrudes raskelt toolile. „Poisid kõnnivad lääne poole piki seda rannikuriba, mis jääb kaljude ja külasadama vahele. Seal on paar liivaranda, kus saab ronida kaldale, kui vool on su ära kandnud. Hobson tiirutab paadiga lahe kaugemas osas. Selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, oli sinna juba teisigi paate tulnud. Otsustades selle järgi, mida ma nägin, arvan, et lennuk on põhja vajunud. Laine on praegu kõrge, kuulete isegi, kuidas vesi kohiseb.”
Ta lausa värises ja nihutas end pingil mulle lähemale. Cookie asetas ta ette tassi teed ja koogitaldriku ning seisatas korraks, et meil selga patsutada. Panin pea Georgiana õlale, tema pööras end veidi ja vajutas mu juustele suudluse.
„Selliseid päevi poleks küll rohkem vaja, Maddy,” lausus ta vaikselt. „Nii palju kurbust.”
Ta jõi vaikides teed. Päikese kaldus kiired riivasid ta õlga, tuues esile õrna põsekaare ja allapoole kaldus lõuajoone. Viimase paari tunni tormakuses oli ta näonahk endisest maskitaolisest puudrikihist märkimisväärse osa kaotanud ning nägu tundus nüüd sasitud juuste raamistuses kahvatum ja õrnem. Peaaegu automaatselt hakkas mu käsi paberil liikuma. Esialgu kiirete kergete pliiatsitõmmetega, mis olid mõeldud selleks, et hajutada seletamatut ärevust, mida ma tundsin oma sisemuses sellest viivust saati, kui nägin lennukit alla kukkumas just samas kohas, kus meie isa oli hukkunud kuus aastat tagasi. Kuid järk-järgult aeglustusid liigutused täpsemaks ja ühtlasemaks, väljendades paremini seda sulaselget kergendust, mida ma tundsin tänu õe kodus olemisele.
„Armas taevas, Maddy,” katkestas ta vaikuse. „Tundub, nagu oleks aeg siin tõesti sellal kiiresti edasi läinud, kui ma ära olin. Sinu nägugi on üsna muutunud ja minu meelest on isegi su põsesarnad täiskasvanuks saanud.”
„Georgie, palun!” Raputasin pead ja kummardusin taas joonistusega tegelema. Haarasin akvarellid ning pigistasin niiskest lapist neile mõned tilgad vett värvide niisutamiseks. „Jäta ometi see sehkendamine ning teistele minust maa ja ilma kokkurääkimine. See on alandav, sest tegelikult olen ma ju samasugune nagu ikka.” Tõstsin punaste ja roheliste värviplekkidega määrdunud käed ning osutasin rebenenud pükstele ja tolmusele pluusile, mida ma polnud jõudnud pärast seda puhaste vastu vahetada, kui olime toad valmis seadnud ja kohvrid trepist üles tirinud.
„Jah,” ohkas ta sügavalt ning kerge naeratus ta näol kustus aegamisi. „Ometi ei saa eitada, et meie elus siiski üht-teist muutub. Mingil ajal tuleb meil maha istuda ja korralikult läbi arutada, mis meist ja Summerhillist edasi saab.”