Читать книгу Saladuste suvi - Nikola Scott - Страница 6

Chloe lükkas välisukse lahti ja seisatas korraks lävel. Majapidamisruumist levis kuivava pesu lõhna ja aroome lendus ka lasanjelt, mille ta oli teinud valmis juba varem, teades, et pärast arstilkäiku ei jää selleks enam aega. Magus joovastav aroomipilv hõljus eelmisel õhtul Aidani toodud kallade kohal. See oli keerukas lilleseade floristilt, kelle juurest mees ikka läbi astus. Kõik selle heaks, et sa tunneksid end erilisena, Chloe! Aidan oli viimasel ajal olnud nii hõivatud oma arstipunkti laiendamisega, et oli aeg-ajalt pisut sõnakehv. Nüüd tahtis ta seda hüvitada.

Chloe haaras kätega kõhust, tehes väikseid kramplikke liigutusi, ning ühe meeletu silmapilgu jooksul võitles ta tungiva sooviga ringi pöörata ja tagasi uksest välja kõndida, ent raputas end siiski hullusehetkest välja. Ära ole rumal, Chloe! On aeg minna õhtusööki sättima, ja kallaõitel tuleb tolmukad ära lõigata, nagu Aidan oli hommikul palunud ... enne kui need puistavad oma kollase kleepuva tolmu köögi hinnalisele letipealsele.

Ta hakkas just jakki konksu otsa riputama, kui võtmekõlin teda peatuma sundis.

„Terrrrvist!” Aidan oli ilmselgelt eeldanud, et naine on seal, kus alati sellel kellaajal – maja tagaosas köögis –, ja võttis kohe suuna sinnapoole, alles siis silmas ta teda ukse taga seismas.

„Chloe, kullake! Ma ei märganud sind siin.” Ta astus sisse, pani portfelli käest, raputas kuue õlgadelt ning kummardus allapoole, et naist suudelda. „Kus sa käisid?” Kuid nähes Chloe jakki konksu otsas kergelt kõlkumas, kortsutas ta kulmu.

Nüüd oli aeg talle öelda. See hetk oli täpselt paras, et kuulutada: „Aidan, mul on suurepärane uudis.”

Aga selle asemel poetas ta kärmesti: „Käisin veidi poodides.”

„Mida otsimas?” Ta ulatas Chloele oma kuue. „Ei, mitte konksu otsa, kullake, ikka riidepuule.”

„Lihtsalt ... midagi õhtuks,” vastas ta kiiresti, enne kui taipas, et tal polnud ju poekottigi kaasas. „Aga neil polnud seda, mida ma tahtsin,” improviseeris ta kööki kadudes, et edasisi küsimusi välistada.

„Ma võin toidukraami alati ise tuua,” hüüdis Aidan talle järele. „Sa tead ju seda kulinaariakauplust, mis on kohe arstipunkti kõrval.”

„Loomulikult.” Chloe klõpsas lülitist pliidi tööle. Nüüd kohe. Tal tuleks seda teha nüüd kohe, kui Aidan tagasi alla tuleb, kui mees on riided vahetanud ja duši all käinud ning on valmis juttu puhuma. Tegelikult oleks ju hea, kui Chloe saaks temaga jagada seda uudisekillukest, mida ta oma sügavas kõhusopis peituva inimalge kohta sealsamas varjul hoiab – uudist, mis on nüüdseks juba tunde ootel olnud. See võiks hakata kujunema Chloe tuleviku osaks; nende ühise tuleviku osaks. Ta hingas sügavalt sisse, et kergendada uudisekillu ülespoole liikumist, aga kui ta välja hingas, pääses äkitselt valla hoopis kohutav nuuksatus, mis köögi plaaditud pindadelt vastu kajas.

„Oh taevas hoidku, võta end ometi kokku,” sisistas ta pahaselt iseendale, rapsas siis praeahju ukse lahti ja lükkas lasanje ahju. Sooja õhu pahvakud levitasid Parmesani juustu hõngu ning ta surus huuled kokku, tundes pööritust – samasugust, mida ta oli eiranud juba päevi, kuid millel oli nüüd lõpuks tähendus. Sageli ongi nii, et lapseootel vanemad ei räägi pereliikmetele ja sõpradele beebiuudiseid enne, kui kaksteist nädalat on möödunud, oli õde just täna maininud, kui oli leidnud Chloe ooteruumis brošüüre lugemas. See pole muidugi mingi reegel, aga esimese kaheteistkümne nädala jooksul võib kõike juhtuda. Pärastpoole muidugi ka. Aga enamik iseeneslikke aborte tekib just esimese kolme kuu jooksul.

Niisiis, kõike võib juhtuda. Chloe sulges praeahju ukse ja jäi silmapilguks mõttesse. Kõike võib juhtuda. Võib-olla ... Ta hingas järsult sisse ja ajas selja sirgu, kui kuulis Aidanit klaasuksest sisenevat, ning manas kiiresti naeratuse näole.

„Sain täna telefonikõne,” lausus mees ta selja taga.

„Kõne?” Hirmusähvatus käis Chloest läbi. Ega ometi doktor Webbi vastuvõtuõde ...

„See oli kirjastusest. Londonist.”

Aidan pöördus naise poole ja ulatas talle džinni toonikuga. Chloe maskeeris lonksukese võtmisega kergendusohet, ent siis meenus talle, et selline jook pole talle vist tegelikult lubatudki. Ta tõstis uuesti klaasi ja libistas suutäie vargsi tagasi. Chloe ei hoolinud eriti söögi alla džinni rüüpamisest, kuid Aidani arvates polnud midagi paremat kui külm džinn ja toonik pärast rasket päevatööd. Ega Chloe teadnud tööst palju midagi. Ükski minu naine ei pea kunagi tööle minema, armastas Aidan ikka korrata, ja see kõlas pisut piibellikult, nagu oleks ta kogunud enda ümber terve haaremi naisi, kellest ühelgi polnud mingit mõistlikku elukutset.

„Keda sa kirjastajatest tunned?” küsis Chloe, lõigates tomati täpselt võrdseteks tükikesteks, sest peale kõige muu on toit pidusöök ka silmadele, Chloe, kullake.

„Aidan?” Ta vaatas üles, kui mees otsekohe ei vastanud.

„Ta tahtis rääkida sinuga.” Aidan jäi vait ning Chloe teadis, et mehe kogu tähelepanu on nüüd keskendunud temale. „Ütles, et tal on sinu jaoks tööd. Portree.”

Chloe vaatas teda pärani silmi. „Aga ... ma ei ole ju terve igaviku enam tööd teinud,” tähendas ta. Kaks aastat, kui täpne olla ... alates sellest ilusast päikeselisest juunikuu päevast, kui tema ja Aidan olid vargsi hiilinud Plymouthi perekonnaseisuametisse, et oma abielu registreerida. Aidani ema pani väga pahaks, kui avastas, et ta ainus poeg elab kokku vaese fotograafiga, kellel pole isegi kõneväärt perekonda. Aidanit ajas see naerma, aga Chloel oli kahju, et ämm niimoodi tüssata sai ja suurtest pulmadest ilma jäi. Aidan ei pidanud seda üldse oluliseks. Mina olen nüüd sinu perekond, oli ta öelnud. Sina ja mina kuulume kokku.

Fotograafiast loobumine ei olnud esialgu sugugi kerge. Aga Torquayst Plymouthi kolimise ja uue kodu sisseseadmisega kulus tublisti aega ning kui saabus hetk, et Nikon jälle kätte võtta ja end uutele klientidele reklaamida, leidus ilmast ilma edasilükkamiseks üks või teine põhjus. Ükski minu naine ei pea kunagi tööle minema, kordas Aidan, ning Chloe, kes oli seda esialgu naljana võtnud, taipas peagi, et mees mõtles seda päriselt. Lõpuks hakkas ka Chloe nägema selles mõtet, tundes isegi kergendust, et ei pea sõltuma ettearvamatust töövoost ja pidevast rahamurest.

Ta oli saanud väljaõppe Liz Tallise nimelise fotograafi, säravalt andeka diiva juures, kes oli võrdses annuses nii piinaks kui ka inspiratsiooniks ning kelle rohked nõudmised olid hoidnud Chloet pidevalt vallandamise äärel ta põhitöökohas – algul hulgimüügiketi poes kassaleti taga ja seejärel väikese erahaigla teenindusleti öövahetuses. Kui Chloe läks Lizi juurde lahkumisavaldusega, siis esialgu Liz lihtsalt ei uskunud, et Chloel on tõsi taga. Siis sai ta maruvihaseks, ent tegi veel viimaseid ponnistusi, tunnistades Chloe isegi „lootustandvaks” – see oli suurim kiitus temalt kui tööandjalt. Liz ei loobunud siiski kergesti: ta saatis Chloele näituste ja esitluste voldikuid, kutsus teda avamistele Londonis, New Yorgis ja Edinburgh’s, kuhu ta muidugi kunagi ei läinud. Tulid jõulukaardid, mis olid täidetud Lizi tõtliku, kärsitu kriipseldisega: Rõõmu kõiges! Õnne, õnne! Vahel sekka tuli ka midagi sisukamat, kuid samas ebamääraselt ähvardavat: Kas sa töötad? Helista mulle.

Aga Aidanile oli tähtis, et naine püsiks kodune, ning Chloe oli lausa üllatunud, kui kerge oli tal olnud kõigest tagasi tõmbuda ning nautida tõsiasja, et Danny ja iseenda eest hoolitsemise kohustust oli nüüd palju hõlpsam täita.

„Tundus, et see mees tunneb sind,” lausus Aidan aeglaselt, pinev pilk naise näol. Chloel oli väga õrn ja kahvatu nahk, mis sageli kaasneb vasekarva juustega: nii õrn, et ma näen sellest läbi, kullake, sõnas Aidan tihti. Ta vidutas silmi, otsekui aitaks see tal vaadata sügavale Chloe sisse, et avastada sealt seos oma naise ja selle mõistatusliku mehe vahel. „Tal oli sinu mobiilinumber. Keegi Matt Cooper. Ütles, et ta ei saanud sind sellelt numbrilt kätte. Kas sina andsid talle numbri?”

„Andsin mille?”

„Andsid või? Andsid talle? Oma mobiilinumbri?” kordas Aidan, hääldades iga sõna eraldi.

„Ei!” kostis Chloe. „Ma ei tunne seda meest.”

Aidan vaatas teda uurivalt. „Ütlesin talle muidugi, et sa oled hõivatud,” tähendas ta.

Ta lükkas joogi Chloele lähemale, aga naine raputas pead, seades taldrikuid soojendusplaadile. Portree. Ta oli portreedes olnud tugev, mõtles ta, tundes äkki põletavat igatsust.

„Chloe? Kas me millalgi sööma ka hakkame?”

„Kümne minuti pärast,” vastas naine mehaaniliselt. Aidan viivles tema kõrval, arstipunktis külge jäänud antiseptiku imalmagus lõhn vajus otse alla Chloe kõhukoopa põhja, kus väikesed iivelduslained käärisid ümber beebisaladuse. Miks, pagan võtku, nimetavad inglased seda hommikuseks iivelduseks, kui tegelikult pööritab süda terve päeva, juurdles ta. Ta tegi vist kogemata liigutuse, mida võis tõlgendada eemaletõmbumisena, sest Aidan pani talle käed ümber, hoides teda seal, kus ta oli, ja hällitades teda oma rinnal. Kui ta tundis, et mehe käed liikusid ta külgedelt kõhu poole, võpatas ta tahtmatult, nii et käsi põrkas vastu mehe rinda.

„Mida põrgut, Chloe?” Aidan uuris oma varrukat, mida katsid pisitillukesed punased tomatimahlapritsmed, tõstis siis pilgu ning kortsutas kulmu, nähes naise punast nägu ja nuga ta käes.

„Anna andeks,” ütles Chloe. „Luba see minu kätte. Kui ma pihustan sinna plekieemaldit, tulevad plekid välja.”

Aidan krimpsutas nägu ja hakkas mansette lahti nööpima. „Oled täna väga hajevil,” lausus ta süüdistavalt.

„Tead mis,” hakkas Chloe kiiresti seletama, kartes meelt muuta, „tolle Matt Cooperiga oleks olnud päris tore rääkida ... mõtlen, et kui oleksin saanud ise rääkida. Ta võis tahta pakkuda midagi sellist, mida olen varemgi teinud, ja selleks poleks mul kuigi palju aega kulunud.”

„Oh, Chloe!” Aidan puhkes naerma „Miks sa peaksid tahtma mingit vana naist pildistada? See oleks ju võikalt masendav.”

„Vana naist?” kordas Chloe jonnakalt. „Keda?”

„Minu meelest Hamiltoni,” lisas Aidan ükskõikselt. „Seda, kes kirjutab lasteraamatuid. Või noh, ta on neid kunagi kirjutanud, arvan ma, sest jäi mulje, nagu oleks ta juba ühe jalaga hauas, igatahes majast väljas ta enam ei käivat, ja ...”

„Hamilton?” lõikas Chloe vahele. „Georgiana ja Madeleine Hamilton?”

Aidan peatus, särk seljast poolel teel. „Võisid olla küll,” möönis ta ettevaatlikult. „Miks sa seda küsid?”

„„Vahva rebasekutsika imepärased seiklused”, „Nõid Viu-Vops”, „Koerake Pipper””, vuristas Chloe peast. „Danny ja mina jumaldasime neid raamatuid; need olid nii toredad ja naljakad. Kumb neist oli, Georgiana või Madeleine?”

„Ma pole kummastki midagi kuulnud.” Aidan laotas särgi letipealsele ja hakkas tomatimahlaplekke nühkima, ilmselgelt kahetsedes, et oli nime maininud. „Aga see polegi tähtis. Sul oleme ju mina ja maja; sulle meeldib kõike ilusaks teha.”

„Maja on niigi juba ilus.” Chloe ei teadnud, miks ta niimoodi sõnadega torkas. Selles võis oma süü olla saladusel, mis oli varjul ta kõhus. Nii et sellepärast käitus ta jälle imelikult? „Aga siinsed toimetused ei täida mul tervet päeva. Võiksin vabalt mõelda väikesest tööotsast, Aidan. Muud asjad mul ju selle tõttu ei kannataks.”

„Aga kullake, too mees pani selle kõlama nii, nagu oleks tegemist ei tea kui suure ettevõtmisega. Mingi tähtsa ja kiire asjaga. Seda pole sul küll võimalik teha.”

Aidan voltis särgi täpseks nelinurgaks, tõstis lipsu ja kuue samamoodi nelinurgaks seatult selle peale ning lõpetas vestluse, kadudes klaasuste kaudu koos oma napsuga ning jättes Chloe tomatisalatit valmistama.

Hamiltoni õed. Nende kirjutatud „Nõid Viu-Vops” ja „Koerake Pipper” olid kunagi saanud iga raamatukaupluse müügihitiks ja klassiruumi ehteks, ent tänapäeval ei mäleta kuigi paljud nende päris esimest raamatut väikesest rebasekutsikast, kellel tekkis igal sammul pahandusi. Foxy lugude põhjal ei tehtud sarju, nii nagu neid järgnes Viu-Vopsu või Pipperi järjest uutele seiklustele; rebasekutsikas oli vaikselt avalikkuse silmist ära hiilinud, jõudmata saada rahvusliku kultuuripärandi populaarseks osaks. Aga ta oli kuulunud Chloe lapsepõlve, nii et kui ta Foxyle mõtles, meenus talle kohe, kuidas nad isaga oma linnavalitsuselt saadud kitsas ja igas muuski mõttes nirus korteris neid raamatuid lugesid.

Chloe oli tatsanud elutuppa, seljas ülearu suur pidžaama, jalas paksud sokid – küttesüsteem streikis alailma –, hoides ettevaatlikult käes raamatut, mis oli nii vana, et juba nende isa oli lapsena seda lugenud oma emaga. Roninud isa põlvele, tundis ta, kuidas isa pani käsivarred tema ümber, et raamatut tütre süles lahti hoida; raamatu selg vajutas ta reitele vorbi, kui ta end mugavamasse asendisse sättis. Talle meenus isa hääl, Old Spice’i seebi lõhn, tema päevasärgi – kantud, pehme ja koduse – puudutus, tooli kägin, kui nad seadsid end valmis selleks pooleks tunniks, mis kuulus vaid Chloele. Eemale arvetest ja haigusest ning isa pikast tööpäevast garaažis; eemale Chloe ja Danny emmest, kes oli nad maha jätnud, kui Danny oli veel rinnalaps; eemale Dannyst, kes oli rahutu ja niheleja ning krahmas endale iga vaba minuti tema ajast!

Chloe ei mõelnud kuigi sageli neile kaugetele aegadele, kui ta isa veel elas ja Danny oli veel ... noh, Danny. See oli üks neid asju, mis näitas, et aeg liigub edasi: see paiskas mälestused nii kaugele selja taha, et sa vaevalt üldse nägid, mis tuli pärast. Mure ja vastutus ning kiiresti kasvamine. Vahel jäi ta mõtlema, et märksa toredam oleks mõnikord mäletada Dannyt või isa ilma kõigi elumuredeta; mäletada neid niisugustena, nagu nad olid neil ammustel silmapilkudel, mis olid olnud täpselt Foxy moodi – turvalised ja soojad.

Foxy. Juba ainuüksi see nimi sundis teda silmi sulgema ja peatuma, et meenutada väikest punakaspruuni rebast, kes piilus lugupidamatult puuriida tagant, hiilis ümber varisenud müüri, peitis end ämbri sisse ja oli alati seal, kus sa teda kõige vähem arvasid olevat. Kas näed, kullake, kuhu rebane on pugenud? Loodame, et teda siin kinni ei nabita.

Chloe tajus ähmaselt enda selja taga mingit liikumist, ning pisut hiljem hakkas tohutu suurtest valjuhäälditest, mis seisid kummalgi pool diivanit, kostma tasast lauluüminat. „My Blue Heaven”, üks neist vanadest plaatidest, milliseid Aidan kogus. Kergelt karune hääl, mida saatis klaverihelide sillerdus, kriipiv ja katkendlik vana plaadimängija nõela all. Õhtu oli sametiselt pehme ja lõhnas magusalt ning muusikahelid tungisid läbi kerge tuule. Ilma hoiatamata võttis Aidan tal ümbert kinni, pööras ta enda poole ning hakkas temaga tantsima – sealsamas, otse ahju ukse ees.

„Sa ju tead, et ma armastan sind, kullake,” ümises ta naisele kõrva sisse. „Sa oled minu jaoks kõige tähtsam, minu elu kõige hinnalisem osa. Tahan, et sa oleksid õnnelik minuga siin kodus, mitte mõne võõraga väljas. Ainult mina ja sina, igavesti koos.” Ta tõmbas Chloe endale veel lähemale ja hoidis temast kõvasti kinni. Chloe kuulas vaikides, kuidas mees sosistas – tema sõnadest tilkus armastust just nagu mett –, kuulas seni, kuni ta leidis end mehe tugevas embuses naeratuseks huuli paotamas ja õlgu lõdvaks laskmas. Kõik läheb hästi. Ta ütleb seda talle peagi. Nad on õnnelikud.

„Muidugi,” sosistas ta vastu. „Alati.”

Chloe jättis silmad suletuks, soovides, et mälestus isast ja väikesest pruunist rebasest jääks kauemaks tema vaimusilma, kuid juba libises see minema, lahustudes juuksesalkudes ja väreledes veel üksikutes karvades, kuni alles jäid vaid Chloe ja tema abikaasa ning nende sündimata lapse saladus, kõik kolm õõtsumas muusika taktis nende üliväga täiuslikus kodus.