Читать книгу Saladuste suvi - Nikola Scott - Страница 8

Georgiana oli nagu välk uksest väljas, uued kõrge kontsaga kingad klõbisesid kõrvale harjumatult kiviplaatidel. Ta vehkis metsikult kätega, et juhatada kaks autot, mis olid õue sisse sõitnud, sobivasse kohta parkima. Noormees, kes oli end seadnud istuma ühe auto porilauale, lehvitas talle vastu nii ülevoolavalt juubeldades, et oleks peaaegu lendu tõusnud. Autojuht, üsnagi kehakas noormees, kes kandis suuri päikeseprille ja kelle juuksed läikisid, nii et päikesekiired peegeldusid neilt tagasi, tuututas mitu korda kõvasti, sundides sellega pahaselt sädistava linnuparve lähedal kõrguvalt plaatanilt lahkuma. Teise auto katusele oli seotud üsnagi juhusliku välimusega pagas. Nägin seal kohvreid, tennisereketeid ja midagi, mis võisid olla õngeridvad.

„Georgiana!” Jooksin talle järele, kuni sain tal käsivarrest kinni haarata ja ta seisma sundida. „Pagana pihta, kes need inimesed kõik on?”

„Ära nüüd paanitse,” pööras Georgiana end näoga minu poole. „Need on mu uued sõbrad. See otsus sündis küll pisut järelemõtlematult, aga nad tahtsid nii väga tulla ja ma ei saanud neid ka takistada, eriti pärast seda, kui Laney oli olnud nii kena ja võtnud mu Pariisis oma korterisse, kui mul raha otsa sai.” Ta haaras mul küünarnukist kinni. „Ütle, et sul pole midagi selle vastu, palun. Tean, et ajastus on muidugi kohutav, aga nende seas on üks inimene, keda ma sulle just eriti tahan tutvustada. Helistasin möödunud nädalal tädile ja paistis, et ta jäi nõusse.”

Mina olin tädi Marjoried vältinud. Tädi nimelt lahkus harva oma istmelt raadio ees ning, pigistades käes gaasimaski, mõtles ainult ühest asjast: kuidas teha nii, et sakslased ei saaks teda tema enda voodis teise ilma saata.

„Ma ei usu, et ta selle teate kellelegi edasi andis,” ütlesin jõuetult. „Midagi pole ju valmis pandud, ei toitu, ei magamistube ...”

„Ah, selle saab kergesti korda. Nemad eelistavad niikuinii toidule jooke ja nad ei muretse magamise pärast. Pool aega magavad nad kellegi juures diivanil, kui klubidest hilja öösel tulevad. Kiiresti nüüd. Võime ju poisid kaljude juurde Hobsonile järele saata. Kõik abikäed on vajalikud.”

Nad olid kuuekesi, kuigi esialgu paistis, nagu oleks neid kuusteist – siis, kui nad otsekui plahvatusega õuele maandusid. Kolm meest ja kolm naist. Noormees, kes autoukse küljes rippus – Jonathan, nagu Georgie oli teda tervitanud –, pooleldi libises, pooleldi kukkus abitus naeruhoos oma õrrelt alla. Kogukal mehel Gregoryl – arvan, et nii vist oli õde teda nimetanud – oli seljas ruuduline jahimehekuub. Ta juuksed helklesid päikese käes, kui ta seal väljasirutatud kätega seisis, ilmselt sõnatus joovastuses. Noored naised – üks neist kandis puuri papagoiga – uurisid Franki hinnalisi kapsapeenraid, mida ta oli rajanud ümber kogu maja, sest kapsad olid ainsad lollikindlad köögiviljad, mis võisid vaenlase rünnakule vastu pidada.

„Jumala eest, preili Maddy, nüüd oleme küll portsu otsa sattunud!” Susan soputas riidekangahunniku käsivarrelt kärusse ja jäi minu kõrvale seisma. Ta oli umbes minuvanune sale tüdrukunähvits. Tema heleblondid juuksed olid küll tihkelt kukla taha kokku seotud, ent need olid nii peenekarvalised, et hobusesabast väljalibisenud salgud pääsesid ikkagi igas suunas lendlema, jättes pea ümber helendava nimbuse mulje. Tema kohmakas kleit, mida ta ise nõudis selga kui toatüdruku vormiriietust, tundus veelgi olevat piha ja õlgade kohalt liiga lohvakas, ehkki seda oli püütud siit-sealt õmblustega kohendada. „Üsna imelik seltskond, kas pole?” Ta rapsis kätega põlle, mis oli kaetud peenete mustade ebemetega.

„Ja kui need on neil reisiriided,” jätkas ta, „mida pagana pihta nad siis muul ajal selga panevad?” Silusin pluusi, olles ülimalt teadlik oma narmendavatest pükstest ja rebenenud kohast ühel püksisäärel.

Susan heitis mulle uuriva pilgu, kuid kissitas äkki rõõmsalt silmi, mis andis talle väikese vallatu ahvi ilme. „Arvan, et peame siin juba kaotatud lahingut, preili Maddy. Kas aitan neil end sisse seada, või mis?”

Kui ma end uuesti Georgiana poole pöörasin, oli tema juba teel teise auto juurde, kust väljunud heledapäine mees nõjatus nüüd suitsu tehes vastu autot ning jälgis kogu seda õuepealset melu kõrvalt. Niipea kui mees Georgianat silmas, ajas ta end krapsti sirgu ja poetas sigareti rododendronipõõsasse, enne kui – pilgutasin silmi ja neelatasin, sest nii hullumeelsel päeval ei saanudki juhtuda midagi mõistlikku, aga see läks nüüd küll üle igasuguse piiri – ta tõmbas mu õe enda vastu! Tundsin, kuidas minus kihvatas, oli see valu või miski muu ... see käsivars ümber õe piha, mis oli niisama võõras kui ta värskelt lõigatud lühikesed juuksed ... see ei andnud mulle rahu, ent raputasin pead ja püüdsin paremini fookusse saada noormehe nägu, kui ta nüüd kummardus suudlemiseks Georgiana poole.

Ainult hetkeks sulandusid nende kehad üheks ja Georgie õlad värelesid kergelt, kui ta tagasi tõmbus ning tungivalt midagi seletas, ise juba maja ja minu poole liikudes. Mees noogutas, pööras ringi ning hakkas autos tuhnima. Tõmmates kiiresti käega üle silmade, tuli Georgiana joostes minu poole.

„Maddy ...”

„Georgiana, kes see veel on?” katkestasin teda.

Ta kõhkles silmapilgu, kuid teatas siis kiiresti vuristades: „See on mu uus kallim!” Ta kummardus lähemale ja sosistas: „Sa mu väike tobu, kas suudad seda uskuda? Tema nimi on Victor Deverill. Kas ta pole mitte kõige kenam olevus, keda me eales näinud oleme?”

Ta lõi käed suurejoonelise žestiga laiali ja kibrutas naljakalt kulme. Märkasin äkki, et Georgie on kuidagi teistmoodi. Asi polnud mitte ainult lühikestes juustes, vaid ka näos, mis oli varem igasuguse meigita hakkama saanud, nüüd aga kattis õe loomulikku ilu perfektselt ühtlane puudrikiht muljetavaldavalt toonitatud silmade ümber.

„Õnneks sina, Georgiana Hamilton, ei ole meil tobu,” sõnasin ärritunult. „Igaühel oleks hea meel sind endale saada. Niisiis, kallim?” Jäin selle kõlava sõna juurde viivitlema, et võita endale pisut rohkem aega ja saada üle ... mitte just pettumusest, ei-ei, mitte mingil juhul pettumusest, kui Georgiana ise on uhkusest nii roosapõskne ja oma õnnes nii armas ... vaid üllatusest. „See on vahva, Georgie! Aga sa pole temast kirjutanud mitte ainsamaski kirjas.”

„Tahtsin sulle ise kõik korralikult ära seletada. Kogu see lugu on olnud fantastiliselt põnev.” Georgiana võttis mu käevangu ja hakkas mind auto poole tirima. „Tahan väga, et sa temaga tutvuksid, ja pidades silmas seda, millised on meie suhted selle neetud Saksamaaga, tuleb tal võib-olla peagi sõtta minna, nii ma lihtsalt pidin ta kaasa tooma. Sa saad ju aru, eks ole, Foxy?” Ta uuris murelikult mu nägu.

„Muidugi,” kostsin ettevaatlikult.

Ta vaatas mind särava pilguga. „Tean, et ka sina hakkad teda armastama. Kõik armastavad. Ta on mingil tähtsal kohal Wilson’sis, tead ju küll seda suurt kaubamaja Londonis. Tema perekond arvab, et see koht pole piisavalt väärikas, nii ta ütleb, aga talle meeldib seal tööl käia. Praeguses kriisiolukorras on sellest palju kasu. Ta on kohutavalt nutikas, tead, võib igale tööle käe külge panna. Ja nii armas ka ...”

Olime juba peaaegu autoni jõudnud. Georgiana jutt vulises rõõmsalt mu kõrval edasi ning mul oli tunne, et tajusin lausa oma kehaga neid värinaid tema kehas, kui mees end tema vastast aeglaselt sirgu ajas. Mehe pintsak oli juba kenasti kokkulapatult taha kohvri peale jõudnud ning mees ise kääris parajasti särgikäiseid üles. Kui ta meid mägi, lõi tema kenal näol särama naeratus.

„Victor Deverill, saa tuttavaks, see on mu õde – väga tubli ja imeline Madeleine Hamilton,” kuulutas Georgiana õnnelikult käsi välja sirutades ning lisas teatraalse sosinaga: „Ja ta on vahepeal nii täiskasvanuks saanud, et ma peaaegu ei tundnud teda ära. Kui ma siit lahkusin, oli ta veel nurgeline teismeline, aga vaata nüüd ennast, Foxy. Oled juba valmis naiseks saama.”

„Taevas hoidku, Georgie, kas sa jätad järele,” sisistasin vastu ja mu nägu lõi lõkendama, tema aga muudkui naeris ja lükkas mind mehe poole, nagu pakuks mind kandikul.

„On lihtsalt suurepärane lõpuks ka teiega tutvuda, Madeleine. Gigi on teist nii palju rääkinud.”

Mu käsi, müüritööst ikka veel mullane, kadus Victori suurde pihku ning mu nimi kajas veel terve silmapilgu meie vahel. Tema diktsioon oli sujuv ja ühtlane, ei midagi sellist nagu West Country põrisevad r-tähed, mida ma kuulsin iga päev enda ümber, kui Frank, Cookie või Susan rääkima juhtusid. Victori keel kõlas hoopis teistmoodi, rohkem nagu täiskasvanulikult, ja kui ma lõpuks ülespoole talle näkku vaatasin, märkasin, et ta pilk oli minul – kaunilt sügavroheline ja lõbus.

„Maddy käib küll,” poetasin kohmakalt.

„Victor, kallis, lähme nüüd. Maddy, võib-olla saad sa aidata Susanil magamistoad valmis seada.”

Victor võttis pakist juba uue sigareti ning kui me järgnesime Georgianale, koputas ta sigaretiga käeseljale, süütas suitsu ja tõmbas pika mahvi, siis kohe ka teise. Ma ei olnud varem näinud kedagi nii suitsetavat: tugevad tõmbed imesid põsed lohku ja panid sigaretiotsa tugevasti hõõguma. Ta vaatas mind kõrvalt ja naeratas.

„Gigi räägib sinust kogu aeg. Soovin, et oleksime kohtunud mitte nii süngel ajal, aga mul on siiski hea neel, et ma siin olen. Loodan, et meist saavad suured sõbrad. Tulen, Gi,” hõikas ta sinnapoole, kus Jonathan ja Gregory hüplesid Georgie kannul nagu erutunud kutsikad. „Varsti näeme, Madeleine.”

„Jajah,” ütlesin ta kaugenevale seljale, püüdes kõike seda, mis oli just äsja juhtunud, läbi seedida. „Kindla peale näeme.”